Tuesday, September 9, 2008

Elu on ilus

Ei olegi tuju midagi kirjutada.
Hirm vist on, et mida ma ka ei ütleks, ikka läheb see sinna patta, et ma olen mingi imelik, kes kirjutab selleks, et välja elada oma vihapurskeid ja kerjata toetavaid kommentaare, sest ei saa ilma nendeta ennast kuidagi üles upitatud. :)

Ometi olen suutnud end hoida positiivsel lainel ja vahel juhtub häid asju ka. Nagu tänagi.
Ja ma ei oska end näha halva ja õela inimesena, ehkki ma tean ju väga hästi, et ma pole mingi ideaalnaine ega ingel - kaugeltki mitte.
Aga ka mitte koletis, ma arvan. Ma ju püüan saada paremaks ja OLLA parem ning ka kõikidele teistele teha ja soovida vaid head.
Küllap kõlab see mõnede arvates ikka nagu silmaklappidega ringikäimine. :)
Olgu pealegi - silmaklapid pole üldse pahad, jääb palju halba nägemata. :D

Ja siis on suur rõõm, kui keegi ütleb, et minust on abi või et ma näen head sealgi, kus seda on väga raske või võimatu näha. Või et mul on väga usaldavad silmad, millesse on kerge vaadata ja et minuga on kerge rääkida rasketest asjadest. Või kutsutakse lihtsalt keset päeva lõunale - mis sellest, et ma pean kahjuks ära ütlema, sest töö ei võimalda. Või see, millest kirjutasin eelmise sissekande kommentaaris - et olen lapse arvates maailma parim emme ja ta armastab mind väga. Või öeldakse midagi muud meeldivat, mis rõõmu valmistab.

Siis mõtlen, mis tähtsust on võõraste inimeste arvamustel minust, võõrad, kes teavad mind vaid blogi vahendusel. Mu rikkus lähedaste inimeste, sõprade ja muidu toredate inimeste näol on minuga - ja see on kõige tähtsam.

Täna küsis üks töökaaslane, kas peaks nutma, kui tuleb selline tahtmine, või peaks kõik enda sisse koguma ja oma tundeid mitte välja näitama.
Kinnitasin, et nutta võib alati, see vabastab pingetest, ei ole vaja midagi enda sees hoida. Kui mul endal on raske olla, siis nutan ja ikka saab kergem. See kohe tahab seest välja pääseda, kuidas sa seda ikka tagasi hoiad.
Ma tean, et sel töökaaslasel on päris raske olukord kodus, ütlesin, et tulgu minu juurde nutma, kui kuskil mujal nutta ei saa. Kodus ei saa ta endale pisaraid lubada.

Mina vahel tõesti nutan, kui väga raske on olla. Ma ei häbene seda. See on loomulik tundepuhang ning mõjub väga kergendavalt.

Aga muidu on elu ilus.

8 comments:

lagrits said...

Kui inime omas kodus nutta ei saa, siis on tõesti kodus midagi väga pahasti.

Võõraste, vaimult väikeste inimeste sapised (ning enamasti anonüümsed) kommentaarid ei peaks mitte kedagi verest välja lööma. Aga ikka löövad, ma tean. See on nii inimlik.

See oli vist Puhh, kes ütles umbes nii: "See on ainus viis luuletuste tegemiseks - las ta aga tuleb, mis ta tulla tahab!"?

valgeseelik said...

Aitäh, Lagrits.
Jah, paraku on vahel nii, et kodu ei ole kõige parem koht tunnete väljanäitamiseks, vahel on mujal turvalisemgi. Põhjused on väga erinevad.

Algarv said...

Olen sinu kirjutiste ja neile saabunud anonüümsete (halvustavate) kommentaaride üle mõtteid mõlgutanud. Eriti selle tõttu, et sa nüüd vähem kirjutanud oled. Millest on kahju. Sul oli oma kindel koht siin blogimaastikul.
Rõhutan, et see järgnev on ainult minu oletus ja ei pruugi olukorda objektiivselt kajastada. Niisiis, miks mõnikord on tulnud su kirjutistele sellised kurjad hinnangud. Ja miks mõnikord on vastukajaks täielik vaikus.
Mul endal on sinu tekste lugedes mõnikord tekkinud tunne, et sa oled oma mehe ja enda suhteid analüüsides pisut enesekeskne. Eeldad, et sinu maailmavaade on õige ja kuna tema oma on teistsugune... Sa oled küll aeg-ajalt maininud, et mehel on häid omadusi ja sina pole ju ka veatu. Nagu sa tead, olen sind ka mõnikord kiusanud oma arvamusavaldustega. Aga enamasti ma lihtsalt loen ja isegi kui ei pea sinu seisukohti õigeks, ei ütle ma midagi. See ju sinu elu ja sinu tunded. Meil on lihtsalt võimalus sinna pilku heita, aga mitte õpetama tikkuda.

Miks siis mõni inimene ikkagi saab pahaseks, kuigi see kõik pole ju üldse tema mure. See keegi samastab ennast sinu mehega, õigemini selle kujutisega sinu mehest, mis siit jutust paistab. Ja see roll ei näe hea välja. Minu arvates on põhjus see, et kirjutistes on proportsioonid paigast ära võrreldes päriseluga. Tegelikkuses on sinu ja mehe suhted kindlasti mitmekesisemad ja paremad, aga kirja paned sa enamasti negatiivse. Ma saan aru ka miks. Nagu me kõik , et oma pahameel välja valada ja rõõmsamana edasi kulgeda. Nii võibki mõnele jääda mulje, et oled üks mehe suhtes tänamatu viriseja ja siis arvab ta, et peab seda ka välja ütlema.

Mis ma üldse tahan selle kõigega ütelda. Kõigepealt seda, et kui ongi mõni selline sapine lugeja, siis ära arva, et teised kõik sedasama arvavad. Ja nõuandeks, mida sa küll üldse ei pea arvestama (sinu tuba, sinu luba!), võiksid oma elu valgustades sekka ka positiivseid asju sisse põimida, et mäng ainult ühte väravasse ei käiks.
Ütlen selgesõnaliselt veelkord, et mulle on küll jäänud sinust mulje kui lahkest, osavõtlikust, südamlikust ja emotsionaalsest inimesest. Sellisena paistad sa ilmselt ka oma mehele ja see, kui keegi arvab midagi muud, on arvaja enda probleem. Kirjuta ikka, ära lase pettumusel võimust võtta!

L said...

juba hakkasingi puudust tundma,kuhu Sa niikauaks jäänud oled. minule meeldib Sind lugeda ja olen lausa sõltuvuses.ja vahel on tunne nagu oleks kirjas mu omaenda elu..

valgeseelik said...

Aitäh, Algarv ja I.
Tänan, Algarv, pika ja põhjaliku kommentaari eest. :)
Mul on endal ka natuke kahju, et ma enam nii palju kirjutada ei taha.
Sa oled teinud väga põhjaliku analüüsi ja ma olen Sinu seisukohtadega absoluutselt nõus. Ma olen kindlasti nii suhtest kui ka kõigest muust kirjutades väga enesekeskne. Saangi lähtuda ju vaid iseendast, kuidas mina tunnen ja mismoodi suhtun. Ma ehk ei arva, et mul maailmavaade on kõige õigem, aga see meeldib mulle, ja ma heameelega näeksin ka meest minuga paljudes asjades ühtmoodi mõtlevat, paraku ei saa ma seda nõuda, tema arusaamad on siiski kohati teisemad. Ja ma lepin sellega ega hakka temaga seepärast tülitsema, sellel pole ju mõtet. :)
Kinnitan sellegipoolest, et hoolimata meie erinevustest on mu mees põhijoontes hea inimene ja kindlasti on patt nuriseda ühe või teise asja kallal, kui mul endalgi on puudusi, mis ka temale ei pruugi meeldida.
Ka selles on Sul absoluutselt õigus, et blogis kajastatavate sündmuste ja päriselu vahel on proportsioonid paigast ära.
Küllap see ongi nii, et anonüümsed kriitikud samastavad end selle mehega, kes minu blogist vastu vaatab, kuigi see mees on päriselus hoopis teistsugune inimene ja meie suhtes on häid ning rahumeelseid hetki palju rohkem kui mina siin kajastan.
Ja kindlasti olen ka mina hoopis teistsugune naine, kui ma olen nende kritiseerijate arvates, kes näevad mind oma vaatevinklist.

Sul on õigus, ma panen tavaliselt kirja negatiivsed asjad, sest need morjendavad ja teevad tuska.
Sa põhjendad kenasti ära ka - et pahameel välja valada ja rõõmsamana edasi kulgeda. Täpselt nii ongi.

Kui kõik on rahulik ja positiivne, siis polegi nagu midagi kirjutada, see on ju nii tavapärane. Ehkki olen sageli tahtnud kirja panna ka naljakaid seiku (olen seda ka vahel teinud), aga need kipuvad ununema. See, mis ühel hetkel oli kangesti naljakas (sest mu mees on üsna suure huumorisoonega) ja mille üle me naersime, läheb mõne hetke pärast meelest.
Isegi kui ma mõtlen, et talletan selle seiga ja kirjutan sellest, siis ikkagi pean tõdema, et ununeb ära. Kahjuks.
Samas jätavad valusad hetked tugevama emotsiooni ja halvad sõnad püsivad kauem meeles, vabaned neist alles siis, kui oled saanud selle endast välja rääkida või kirjutada.

Olen ju ise ka aeg-ajalt tundnud, et ma olen üks tänamatu viriseja, ning selletõttu ennast halvasti tundnud. Vastukaaluks olen siis püüdnud leida häid omadusi mehes ja häid asju elus, mille üle peaksin hoopis rõõmustama, mitte nurisema.
Mul kipub ikka ülekaalus olema see, et igatsen pigem seda, mida ei ole, kui et rõõmustan selle üle, mis mul on. Kui ma seda endale teadvustan, suudan rohkem keskenduda headele momentidele ja neid hinnata.

Ma ei arva, et kõik lugejad on sapised, aga küllap olen liiga tundlik. Ja mitte sellise arvamusavalduse suhtes nagu Sinu oma, kus Sa kirjutad oma arvamusest intelligentse inimese kombel ja mida on väga meeldiv vastu võtta, vaid just inetute sõnade suhtes, mida ma olen eelnevas elus kahjuks päris palju kuulnud - need tekitavad valusaid mälestusi ja teevad haiget.
Su ettepanek on teretulnud, püüan seda arvestada - kajastada ka positiivsemaid hetki -, et asi oleks tasakaalus:).
Tänan Sind heade sõnade eest, on meeldiv, kui ma mõnele inimesele, kes mind vaid blogi kaudu tunneb, paistan nii positiivsete omadustega olevat. :)
Paistab küll, et mees näeb nüüd ka mu paremaid omadusi rohkem, kui ta seda kunagi varem näinud on, ja mul on selle üle hea meel.

Aitäh, I. Seda on küll kena kuulda, et minust on puudust tuntud. :) Usun, et aja möödudes hakkan taas rohkem kirjutama.

viki said...

pole midagi koledat nutta ka kodus, aga ka mina ei tee seda mehe või laste ees, kuid seda peab tegema, pole midagi vastikumat ja traumeerivamat, kui koguda endasse muret ja siis plahvatada :(
see on hea, et oled hakanud endas leidma seda mõtet, et elu on kõigest olenemata ju ikka hea ja ilus :)
Kallid!

valgeseelik said...

Aitäh, Viki! Kui vahel juhtub ka ilusaid hetki olema, siis on kergem elu ilu leida.
Kui kõik järjest kurvema poole pealt kulgeb ja päikesekiiri ei paista, siis on natuke raskem mõelda, et elu on ilus.
Kuigi ma tean, et positiivset meeleolu ei tohiks kõigest hoolimata kaotada, läbi positiivse prisma on elu alati ilusam.
Õnneks on minuga nii, et kui vahel ka suhete vallas halvemad ajad on, siis nt. looduse ilu märkan ikka. Paraku elu ilu või valu määratlub ikka läbi inimsuhete.

Anonymous said...

Taname huvitava blogi