Thursday, May 8, 2008

Kodutud

Elu on näidanud, et kodutuna on täiesti võimalik elada ja eksisteerida.
Kodutuid on palju.

Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!

Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.



Kui ma rääkisin tuttavaga ja ta oma elu kirjeldades ütles, et elab kahte täiesti erinevat elu, siis tuli mul paralleel ühe teise naisega, keda ma väga-väga lähedalt tunnen.

Kuigi mu tuttava kontekst on hoopis teine.
Üks elu on kodus, kui mees on ka seal - lukus ja katki. Teine elu on väljaspool kodu - laulukooris, õhtujuhina, kolmel töökohal, sõbrannaga usalduslikku vestlust pidades...

Väljastpoolt vaadates ei võiks ilmselt keegi aimata, millega on tegu ja millises seisundis see inimene tegelikult on - tõmbab maski ette ja kõik on näiliselt korras.
Aga hinges on tühjus. Hing ei ole KODUS.


Ka see teine naine tunneb end vahetevahel justkui kahestununa - elab oma igapäevast elu ja vaatab tõelist "mina" kuskilt kõrvalt.
See on nii imelik ja ta isegi ei oska seda kirjeldada, aga teinekord tunneb ta nii tugevalt, et ta teeb igapäevaseid asju ja justkui elab õiget elu: ta rõõmustab ja kurvastab, ta näitleb, tantsib ja teeb tööd, ta liigub ja suhtleb, ta on täiesti ELUS - ja ometi ei ole ta KODUS.
Kuigi nagu peaks olema.
Kõik on ju absoluutselt korras ja kenasti ja tegelikult isegi viimase peal, kui ta võrdleb minevikuga.
Aga ta ei ole KODUS.
Tal on kõik eluks vajalik olemas, mees armastab teda, ta tunneb end selle paistel hästi - aga ta ei ole KODUS.

Oh, muidugi, need olukorrad ehk ei ole mõnes mõttes võrreldavad! Kui ma mõtlen ühe naise elu ja probleemide peale, siis peaks ehk olema häbi rääkida mingist müstilisest KODUS-olemise puudusest ja millest iganes. Ometi tean, et ka tema tunneb teravalt puudust just tundest, et ta on KODUS. Kuid temal on lisaks ka kõik muud mured...

Usun, et see on tunne, mis naistes aeg-ajalt on, vahel aimamisi, vahel tugevamalt.
Ei teagi, kas on see õnn või õnnetus, kui TEAD, millest puudus on, kui TEAD seda KODUS-olemise tunnet.
Sa ei saa puudust tunda sellest, millest sul aimugi ei ole. Millest ei tea, seda ei oska ka igatseda.

Aga kui palju vaesem oleks elu ilma selle teadmiseta!

Üks teine tuttav ütles mulle alles eile, et ta on armunud. On tekkinud keegi, kellega on koos hea olla, lihtsalt rääkida ja end hästi tunda. Ja armunud olla on ju imehea!
Pealegi aitab see kodus taluda mehe näägutamisi, solvanguid ja alandusi, mis muidu elu raskeks teevad, nutma ajavad ja eluisu ära võtavad.

Kas saab siis öelda, et on halb, kui ta ennast hästi tunneb tänu armumisele? Et ta TEAB, kui tore on, kui keegi kuulab ja ei ütle midagi halvasti, ei nääguta ega mõnita? Et ta TEAB, kui hea on olla koos inimesega, kes teda mõistab ja tema mõtteid jagab?
Ma arvan, et ta tunneb sedasama KODUS-olemise tunnet koos inimesega, kellega tal on hea. See on nii loomulik! Ja kui palju rikkam on tema elu seetõttu. Ja ta vähemalt TEAB, mida see tähendab.
Võib-olla aitab see teadmine ja KODU-tunde tajumine muuta tema elu, aga võib-olla ka mitte. Kuid päikselisemaks teeb ta seda igal juhul.

Elu on näidanud, et kodutuna on täiesti võimalik elada ja eksisteerida.
Kodutuid on palju.

Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!

Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.

11 comments:

Algarv said...

Saan hästi aru, mida sa selle KODUS olemise tundega mõtled. Ka mulle sõbrannad ütlevad, mis sul viga, sul kõik hästi. Ongi hästi, ometi kripeldab kusagil, et see pole päris see, mida ma tahaksin. Aga kas ma teangi, kuidas see olema peaks. Mingi müstilise igati sobiva kaaslase leidmine on ju ebareaalne. Mis valikud mul reaalselt on, selles tahaksin korralikult selgusele jõuda. Ja blogipidamine on mulle selles osas abivahendiks. Panen kirja, kuidas mu elu on ja ehk siis koidab kusagilt ka selgus.

Kristiina said...

"Pealegi aitab see kodus taluda mehe näägutamisi, solvanguid ja alandusi, mis muidu elu raskeks teevad, nutma ajavad ja eluisu ära võtavad."
Öelge mulle palun, miks on selliseid asju üldse vaja taluda???

Ja see kodus olemise tunne, millest te mõlemad räägite, peaks ju olema võimalik ka üksi elades. Või on eluõnn tõepoolest võimalik ainult läbi teiste inimeste?
Ma lihtsalt mõtlen. Muidugi me vajame kedagi, keda armastada ja kes meid armastaks, aga kui seda konkreetset ei leia, ei tähenda see ometi, et elu on mõttetult ja kodutult elatud?
Kõik peaks siiski alguse saama iseendast.

valgeseelik said...

Kulla Algarv, kui Sa TUNNED KODUS-olemise tunnet, siis Sa tunned selle ära, siis saad kohe aru, mida see tähendab ja kuidas siis on. See on täiesti müstiline, ja kui ma ise poleks seda kogenud, siis ma ilmselt ei usuks, et see on võimalik - TUNDA seda tunnet ja
TEADA, et see on see ÕIGE tunne.

Ma oleksin Sinuga nõus, Kristiina, et selliseid asju poleks vaja taluda, kui ma ka ise poleks neid talunud, mis iganes põhjused siis selleks ka olid, et mehe juurest ära ei läinud.
Ma ei saa mitte kedagi hukka mõista sellepärast, et ta oma vägivaldse mehe juurde on jäänud, küllap peab selleks sisemiselt valmis olema, et ära minna või ma ei tea, mis see peaks olema.
Mina ei saa ka uhkelt öelda, et mina seda ei talunud, tulin tulema - sest mul olid väikesed lapsed, järgmine tulemas, tööl ei käinud, polnudki kuhugi minna...

Kindlasti on KODUS-olemise tunne võimalik ka üksinda elades, sest see eeldab sisemist rahu ja seda saab ikka ISE iseeneses leida. Aga ometi on inimene sotsiaalne olend ja me vajame teist inimest enda kõrvale, inimene on loodud paarisuhteks, ikka on see TEINE POOL, kes täiendab ja täiustab meid, kes rikastab meie elu armastusega.
Suur õnn on jagada oma elu inimesega, kes Sind mõistab, kellega on koos hea, kes on Su mõttekaaslane.

Olen ka Sinu blogist lugenud igatsust turvalisuse, kaitstuse, armastuse ja füüsilise helluse järele - eks ole see seesama KODUS-olemise tunne, mida üksi olles ei ole suutnud saavutada.

Ma ei arva, et üksi elatud elu on mõttetu ja kasutu, küllap on lihtsalt KODUS-olemise mõiste erinevate inimeste jaoks erinev.

Olen nõus, et kõik saab alguse iseendast, kuid olen ka seda meelt, et inimene on loodud teise inimese kõrvale - kui kaks inimest kokku saavad ja end täiuslikult tunnevad, siis on kaks poolt üheks saanud, siis saab ju öelda, et on KOJU jõutud, nii hea ja rahulik on olla.

See tundub siis niisuguse täiusena, et ei kujuta ette, et ka üksi võiks sellist täiust kogeda.

Inimesed on erinevad, soovid ja ideaalid on erinevad, seda ei saa pahaks panna.
Usun, et igaühe jaoks on KODUS-olemise mõiste erinev ja nagu öeldud - kui pole kogenud, ei tea tahtagi.
Küll aga võibki olla selline sisemine rahutus, et kõik pole päris nii nagu peaks olema (nagu Sinul, Algarv), igatsus millegi seletamatu järele, aga tegelikkuses ka ei tea, mismoodi see ÕIGE olemine oleks.

Elus vist ei ole õigeid ega valesid vastuseid, elul on palju tahke, igaühel on oma arusaam ja arvamine.

Algarv said...

Minu jaoks praeguses eluetapis tähendakski tõeline KODUS olemine üksiolemist. Aga ma ei ole kindel, kas see on parem kui koosolemine. Oma kodus olen ma üsna rahul, aga eriti õnnelik olen ma siis, kui olen ÜKSI kodus. Hakates üksiolekut saavutama, pean ma ju lõhkuma selle praeguse kodu, mida oleme koos üles ehitanud. Siin ongi minu mõtiskluste teema. Rääkimata teisele inimesele haiget tegemisest, teadmata täpselt isegi, miks.

Valgeseelik meenutab mulle mind ennast noorena. Aga ma ei saa öelda, et ma kusagil mujal kellegi teisega oleksin ennast rohkem KODUS tundnud. Lihtsalt see praegune seis ei ole hingeliselt täiuslik.

Kristiina said...

Mina ei pane kellelegi midagi pahaks. Ma saan Sinust, Valgeseelik, väga hästi aru, ja Sina tead seda ka :)

Sa igatsed KODUS olemise tunnet ja Sa pead selle all silmas midagi väga konkreetset. Sellepärast ma ütlesingi, et see tunne peaks minu arvates algama iseendast, mitte seostuma väga kindlate asjade/inimestega.
Aga ometi oled Sa otsustanud valida teise tee ja kui inimene on oma valikus kindel, siis kahtlemine ei soodusta just selle õnnestumist. Mis variandid on Sul selleks, et Su abielust saaks tõeliselt õnnelik kooselu, kui Sa kindlalt tead, et Sa pole seal KODUS?
Inimesed elavad koos paljudel põhjustel: laste pärast, majanduslikel kaalutlustel, harjumusest, mugavusest... aga mitte mingil juhul sellepärast, et teisiti ei ole võimalik. Alati on ka teine võimalus.

Me teeme oma valikud ise. Miks me siis nendega rahul ei ole?

Tõenäoliselt on mõistlik elada kahekesi koos, kui läbi saadakse rahumeelselt, isegi kui see pole täiuslik kooslus. Kui tegemist on pideva tüli, näägutamise ja solvamisega, siis ma ei näe asjal mõtet.
Mina ütlen ausalt, et ma tunnen ennast oluliselt rohkem kodus nüüd, üksi olles, kui oma abielu lõpus, kus meid peale laste enam miski ei sidunud.

Algarv said...

Mul tuli sõnaga "kodutu" veel üks assotsiatsioon. Korra sattusin saidile "kodutud.com". See mõiste ongi selline, mille alla käivad kõik, kellel kodus on midagi puudu.

Aga Valgeseelikule üks isiklikust elust tähelepanek. Kui sa tõesti kõhkled mingi konkreetse inimese suhtes, et kas see on see.. siis räägin sulle oma kogemustest. Nooremana arvasin minagi, et kellegi teisega on päris "õnn ja kodu". Kuna see jäi olemata, siis see selleks. Ei saa enam teada, kas see oleks nii olnud. See inimene oli mu tõeline hingesugulane. Nüüd käisin tal ükskord külas. Ma ei saa midagi parata, aga tema kodu ei olnud mulle südamelähedane. Võib-olla , kui meil oleks olnud võimalus koos kodu rajada, oleks see olnud teistsugune. Aga ikkagi, tundsin esmakordselt, et see ei olekski pruukinud parem olla. Nooremana ei osanud ma sellele tähelepanu pöörata. Kes see sinu ideaal ka ei oleks, vaata tema praegust kodu selle pilguga. Saad inimesest rohkem aimu, kui arvatagi oskad.

Anonymous said...

Töökaaslasega rääkides pere-elust tulime järeldusele, et kumbki ei oska naine olla. Ei olnud õppinud ega õpetatud. Nüüd palju aastaid hiljem on seis sama, aga ajaga on kaks kivi ümmargusemaks kulunud. Naine teeb tavaliselt (üldjuhul)söögi ja see tuleb ära süüa, olenemata sellest kui hästi ta õnnestus. Tundub, et ideaalset KODU ei leia ja tuleb elada sellises, milliseks ma ta enda jaoks teinud olen.

valgeseelik said...

Aitäh, Kristiina ja Algarv!
Minu elus oli ka hiljaaegu periood, kus ma mõtlesin, et ma pigem oleksin üksi, siis tunneksin ennast paremini ja rahulikumalt kui mehega koos elades. Oluline oligi, et see seis ei pakkunud hingele midagi, vastupidi - muserdas ja piinas, mitte miski ei sidunud.

Täiesti õige - oma valikud teeme ise. Küllap olen ma lähtunud mõistlikkusest, kuna mees on tõepoolest väga palju muutunud (õnneks unustan tema norimised ja torked suht ruttu ära, see teema tuleb päevakorda siis, kui ta jälle mingeid vihjeid hakkab tegema - praegu on kohe mitmeid päevi vaikus olnud, sest ma näitasin talle piltlikult, mis tunne on, kui niimoodi noritakse - paistab, et oli mõjus näitlik õppetund! :D)ja olukord ei ole enam kaugeltki selline, et ma parema meelega oleksin üksi kui et koos temaga.

On õige, et KODUS olemise tunnet mul praegu ei ole, aga kui ma rääkisin KODUS-olemise tundest, siis pidasin ma silmas vaid seda, et olen seda kogenud ja tean, mida see tunne tähendab. Muidugi on igatsus selle tunde järele, sest see seostub ülima rahu ja täiusega - kes ei igatseks rahu ja täiust?

Jah, praegu mul seda ei ole, aga ka mina ei saa väita, et see oleks mul koos mõne ideaalinimesega olles, kellega olen hingesugulust tundnud, ja et selles abielus seda tunnet veel tekkida ei või.
Olen oma valiku teinud ja see, et mul KODUS-olemise ja hingesuguluse tunnet ei ole, ei tähenda, et ma kahtleksin oma abielus ning võimaluses see õnnelikumaks ja üha rahuldavamaks elada. Märke sellest igal juhul on, kui ma meie varasema eluga võrdlen.
Ja KODUS-tunne võib ju veel tekkida, ma pole öelnud, et olen KINDEL selles, et seda kunagi ei teki. Võib-olla tekib.

Ja kui ma KODUS-olemise tunde ning sisemise rahulolu ENDAS leian, siis on ju üsna ükspuha, kus, kellega või mismoodi ma elan - kas see tähendaks seda? Päris mitte ju. :)
Sellisel juhul oleksin ma buddha munk, ma arvan. :D
Niisusgusele vaimsele tasemele, et mul mitte kedagi enda kõrvale vaja ei ole, ma ilmselt niipea ei jõua.:)

Ja Anonymousel on õigus - tuleb elada sellises KODUS, milliseks ta ise loonud olen. :)

Kuid - see, et ma elan ja olen nii nagu see parajasti on, ei tähenda ju, et EI VÕIKS vahel igatseda midagi ilusat ja suurt, mida kord tundnud oled.
Vastandlikud mõtted on ju lubatud?

Silja said...

Oi, kui ilusti sa selle oled kirja pannud. Minuni j�udis hiljuti taas KODUS olemise tunne. Aga ma ei julge sellest v�ga r�kida...

Kristiina said...

Absoluutselt :)
Ma hoian Sulle pöialt, et varsti jälle koju jõuaksid...

valgeseelik said...

Aitäh teile! Loodan ju ise ka lõpuks KOJU jõuda. See on lihtsalt nii imeline tunne, et kui oled seda tundnud, siis tahaks ikka ja veel, seda ei ole võimalik unustada.
Loomulikult JÕUAN MA ÜKSKORD KOJU - niikuinii jõuan! :)

Mul on heameel teada, et minust saadakse aru ja et ma ei räägi mingist müstilisest asjast, mida teised inimesed ei adu. :) Aitäh teile!