Eile ei jõudnudki siia midagi kirjutada.
Oli natuke pidulik ja lilleline päev.
Minule üllatuslikult. Aga meeldiv muidugi. :)
Ja siis ma ostsin suuremal hulgal kommi ja sõime peaaegu kõik ära ka. :)
Ja üleüldse oli kõigil hea meeleolu ja rõõmus meel.
Tööasju ajasin ka, aga ega erilist tahtmist polnud väga intensiivselt süveneda. Järgmisel nädalal ju aega tööd teha küll ja küll, peab siis pidulikult päeval niiväga rassima.
Kodus üritasin pisut magada, sest järjest mitmeid öid vähest und andis tunda - nii kui istuma jäin, nii tuli tukk peale! :)
Igal juhul oli tunnikesest magamisest kasu, tundsin end oluliselt paremini.
Ja siis Suurde Linna.
Esietendusele.
Saturday, May 31, 2008
Sunday, May 18, 2008
Vikerkaare lummuses
See oli fantastiline!!!
Koju sõites nägin vikerkaart!
Ja mitte mingisugust tavalist, vaid ikka tõelist vikerkaart kahe otsaga ja ta ulatus üle tee. Muidu on tavaliselt ikka nii, et teist otsa pole näha, see on kuskile pilvedesse kadunud, näha on ainult vikeraakrejupp.
Nii et kui tee poleks ära keeranud, siis oleksime vikerkaare alt läbi sõitnud!!! :D
Ja millised erksad värvid!!! Sellist on harva näha! KÕIK värvid olid olemas!
Ja selle imeilusa vikerkaare kohal oli veel teinegi vikerkaar - küll tuhmim ja tagasihoidlikum, kuid samamoodi üle tee ja kahe otsaga.
Hämmastavalt kaunis vaatepilt!
Ja jälle sain kahetseda, et mul polnud fotoaparaati käepärast.
Koju sõites nägin vikerkaart!
Ja mitte mingisugust tavalist, vaid ikka tõelist vikerkaart kahe otsaga ja ta ulatus üle tee. Muidu on tavaliselt ikka nii, et teist otsa pole näha, see on kuskile pilvedesse kadunud, näha on ainult vikeraakrejupp.
Nii et kui tee poleks ära keeranud, siis oleksime vikerkaare alt läbi sõitnud!!! :D
Ja millised erksad värvid!!! Sellist on harva näha! KÕIK värvid olid olemas!
Ja selle imeilusa vikerkaare kohal oli veel teinegi vikerkaar - küll tuhmim ja tagasihoidlikum, kuid samamoodi üle tee ja kahe otsaga.
Hämmastavalt kaunis vaatepilt!
Ja jälle sain kahetseda, et mul polnud fotoaparaati käepärast.
Thursday, May 15, 2008
Pesupoed - kogemused seinast seina
Ma kohe ei saa kirjutamata jätte ühest Väga Suure Linna sukapoest (ehkki kirjade järgi on ta pesupood), kuhu ma nüüd ikka sisse astun, sest olen sealt väga positiivse kogemuse saanud. Ma ei tea, kas Väga Suure Linna naised ise teavad, kui hea sukapood neil on keldriruumides Aedvilja tänavas (no on ikka nimi! :D).
Eelmisel Väga Suure Linna külastuskorral sattusin sinna, sest sukad ja sukkpüksid on mu nõrkus ja seal oli valikut väga mitmekesist. Aga veel suurem väärtus oli müüjates, sest nad olid väga professionaalsed, nad oskasid soovitada õiget suurust (kui on sisskootud mustriga sukkpüksid, siis peab võtma natuke suurema numbri, muidu muster ei lase väga venida), nad soovitasid mõnda mudelit mitte osta, sest lähemal vaatlusel oleks selgunud, et see on jama mudel, nad oskasid väga professionaalselt ainuüksi visuaalselt öelda, millist suurust ma kannan ja millise mudeli suurus on sobiv ja millise mudeli suurus on natuke erinev standardist - no igal juhul nii asjatundlikke müüjaid nägin ma esmakordselt. Sellepärast läksin sellesse poodi ka seekord.
Nad küll sõnasid, et teevad endale kahjumit, et ei soovita halbu sukkpükse osta, aga ma ütlesin, et sellepärast ma siia tagasi tulengi ja ostan seekord veel rohkem kui eelmine kord. :D
Seda ma tegingi. :)
Otsin sukki ja sukkpükse suuremal hulgal, sest ma kohe ei saa põnevaid mudeleid ostmata jätta! Olen täielik šopahoolik! Arve suurust ma igaks juhuks ei julge kohe mitte öeldagi! :)
Pesu tahtsin ka, mul oli üks kindel nõue ja lõpuks nad mulle selle välja ajasid. :)
Siis läksin veel ühte teise pesupoodi. Kardinaalselt teine suhtumine. Tädi leti taga luges raha. Ega ma ei oodanudki, et ta kohe minu juurde tormaks ja hakkaks mulle pealetükkivalt midagi soovitama. Vaatasin ringi ja leidsin ühe sobiva mudeli, kuid kahjuks väike number. No ma ei jõua enam kirjutada sellest, et kõik ilusad pesud on väikeste rindadega naistele! :) Ja suurerinnalised pangu endale mingid jõledused selga!?? Diskrimineerimine, leian ma.
Aga see selleks.
Küsisin müüjanna käest, kas suuremat numbrit on. Ta mühatas, et ei ole ja luges raha edasi.
Tore on. Minu käest jääb tal igal juhul raha saamata.
Läksingi minema.
Kolmandasse pesupoodi. Seal oli eksklusiivsem pesu, aga üldse mitte ülemõistuse kallis. Ja mis te arvate - mis suurusele olid KÕIK ILUSAD mudelid??? Loomulikult A ja B suurusele!!!!! Ja C ja D on täiesti olematud! No mingeid mudeleid oli, aga ma tahan kena ja romantilist, pitsikeste ja satsikestega, ei taha mingit jama.
See-eest oli müüjanna huvitav. Tal oli ilmselt suhtlemisvaegus, ta hakkas mulle rääkima täiesti eraelulisi asju, ma kuulasin ja mõtlesin, et inimene peab küll suures mures olema, kui hakkab täiesti võhivõõrale inimesele rääkima selliseid asju oma elust. Selgus, et oligi suur mure - pereliige koer oli eelmisel päeval surnud. Küllap oli naine endast väljas, kellegagi polnud ilmselt ka rääkida ja mina juhtusin olema päästerõngaks.
Hea, kui tal natuke kergem sai.
Ja ma mõtlesin, kuhu võib üksindus viia - isegi rääkida pole mitte kellegagi peale võhivõõraste. See on väga kurb.
Elu on elatud tütrele, kelle jaoks on kõik tehtud, kuid too on hoopis välismaal ega hooli vist millestki. Aga mul pole õigust anda hinnanguid kellegi elule, küllap on temal oma põhjused, miks ta just nii elab.
Ja vanemad on alati tahtnud, et nende lapsed elaksid paremini kui nad ise on elanud. Iseasi, kas me alati oskame õigesti oma tegusid hinnata, mida me väidetavalt laste heaks teeme. Vahel võivad need karuteeneks osutuda.
See oli küll võõras inimene, aga kuidagi puudutas temaga kohtumine minu hinge ja ta on mul meeles.
Kui järgmisel korral sinnakanti satun, siis astun tema juurest kindlasti läbi, et küsida, kuidas tal läheb.
Eelmisel Väga Suure Linna külastuskorral sattusin sinna, sest sukad ja sukkpüksid on mu nõrkus ja seal oli valikut väga mitmekesist. Aga veel suurem väärtus oli müüjates, sest nad olid väga professionaalsed, nad oskasid soovitada õiget suurust (kui on sisskootud mustriga sukkpüksid, siis peab võtma natuke suurema numbri, muidu muster ei lase väga venida), nad soovitasid mõnda mudelit mitte osta, sest lähemal vaatlusel oleks selgunud, et see on jama mudel, nad oskasid väga professionaalselt ainuüksi visuaalselt öelda, millist suurust ma kannan ja millise mudeli suurus on sobiv ja millise mudeli suurus on natuke erinev standardist - no igal juhul nii asjatundlikke müüjaid nägin ma esmakordselt. Sellepärast läksin sellesse poodi ka seekord.
Nad küll sõnasid, et teevad endale kahjumit, et ei soovita halbu sukkpükse osta, aga ma ütlesin, et sellepärast ma siia tagasi tulengi ja ostan seekord veel rohkem kui eelmine kord. :D
Seda ma tegingi. :)
Otsin sukki ja sukkpükse suuremal hulgal, sest ma kohe ei saa põnevaid mudeleid ostmata jätta! Olen täielik šopahoolik! Arve suurust ma igaks juhuks ei julge kohe mitte öeldagi! :)
Pesu tahtsin ka, mul oli üks kindel nõue ja lõpuks nad mulle selle välja ajasid. :)
Siis läksin veel ühte teise pesupoodi. Kardinaalselt teine suhtumine. Tädi leti taga luges raha. Ega ma ei oodanudki, et ta kohe minu juurde tormaks ja hakkaks mulle pealetükkivalt midagi soovitama. Vaatasin ringi ja leidsin ühe sobiva mudeli, kuid kahjuks väike number. No ma ei jõua enam kirjutada sellest, et kõik ilusad pesud on väikeste rindadega naistele! :) Ja suurerinnalised pangu endale mingid jõledused selga!?? Diskrimineerimine, leian ma.
Aga see selleks.
Küsisin müüjanna käest, kas suuremat numbrit on. Ta mühatas, et ei ole ja luges raha edasi.
Tore on. Minu käest jääb tal igal juhul raha saamata.
Läksingi minema.
Kolmandasse pesupoodi. Seal oli eksklusiivsem pesu, aga üldse mitte ülemõistuse kallis. Ja mis te arvate - mis suurusele olid KÕIK ILUSAD mudelid??? Loomulikult A ja B suurusele!!!!! Ja C ja D on täiesti olematud! No mingeid mudeleid oli, aga ma tahan kena ja romantilist, pitsikeste ja satsikestega, ei taha mingit jama.
See-eest oli müüjanna huvitav. Tal oli ilmselt suhtlemisvaegus, ta hakkas mulle rääkima täiesti eraelulisi asju, ma kuulasin ja mõtlesin, et inimene peab küll suures mures olema, kui hakkab täiesti võhivõõrale inimesele rääkima selliseid asju oma elust. Selgus, et oligi suur mure - pereliige koer oli eelmisel päeval surnud. Küllap oli naine endast väljas, kellegagi polnud ilmselt ka rääkida ja mina juhtusin olema päästerõngaks.
Hea, kui tal natuke kergem sai.
Ja ma mõtlesin, kuhu võib üksindus viia - isegi rääkida pole mitte kellegagi peale võhivõõraste. See on väga kurb.
Elu on elatud tütrele, kelle jaoks on kõik tehtud, kuid too on hoopis välismaal ega hooli vist millestki. Aga mul pole õigust anda hinnanguid kellegi elule, küllap on temal oma põhjused, miks ta just nii elab.
Ja vanemad on alati tahtnud, et nende lapsed elaksid paremini kui nad ise on elanud. Iseasi, kas me alati oskame õigesti oma tegusid hinnata, mida me väidetavalt laste heaks teeme. Vahel võivad need karuteeneks osutuda.
See oli küll võõras inimene, aga kuidagi puudutas temaga kohtumine minu hinge ja ta on mul meeles.
Kui järgmisel korral sinnakanti satun, siis astun tema juurest kindlasti läbi, et küsida, kuidas tal läheb.
Wednesday, May 14, 2008
Tagasiside
Tagasiside on üks ütlemata oluline asi. Tänu tagasisidele kujuneb näiteks väikelapsel enesehinnang.
Tagasisiside on alati väga oluline, see annab meile rohkem aimu iseendast, oma MINA-pildist.
Kui tagasiside on negatiivne, siis kujuneb sageli endast negatiivne MINA-pilt ja madal enesehinnang, aga kui positiivne, siis on lootust adekvaatsele enesehinnangule. :)
Täiskasvanuid ehk teiste hinnangud niipalju ei mõjuta kui väikelapseealisi ja murdeealisi, kuid oluline on see siiski. Eriti kui tagasisidet annab autoriteetne ja oluline inimene.
Mind häirib, kui ma ei saa rääkida mulle olulistest asjadest, ei saa arutada ja oma segaseid tundeid väljendada, küllap aitaks rääkimine ka mul endal selgusele jõuda mingites olulistes punktides.
Aga vahel on hea, kui julgustavat tagasisidet antakse. See annab endalegi pidepunkte edasi mõelda, mitte jätta mõtteid sinnapaika. Annab julgust mõelda, et tegelikult pole midagi valesti. Lihtsalt aega võib minna natuke kauem.
Tagasisiside on alati väga oluline, see annab meile rohkem aimu iseendast, oma MINA-pildist.
Kui tagasiside on negatiivne, siis kujuneb sageli endast negatiivne MINA-pilt ja madal enesehinnang, aga kui positiivne, siis on lootust adekvaatsele enesehinnangule. :)
Täiskasvanuid ehk teiste hinnangud niipalju ei mõjuta kui väikelapseealisi ja murdeealisi, kuid oluline on see siiski. Eriti kui tagasisidet annab autoriteetne ja oluline inimene.
Mind häirib, kui ma ei saa rääkida mulle olulistest asjadest, ei saa arutada ja oma segaseid tundeid väljendada, küllap aitaks rääkimine ka mul endal selgusele jõuda mingites olulistes punktides.
Aga vahel on hea, kui julgustavat tagasisidet antakse. See annab endalegi pidepunkte edasi mõelda, mitte jätta mõtteid sinnapaika. Annab julgust mõelda, et tegelikult pole midagi valesti. Lihtsalt aega võib minna natuke kauem.
Tuesday, May 13, 2008
Olen arg?
Mul on tükimat aega probleem. Olen mõelnud mõnda aega asjadele, mis vahepeal natuke tagaplaanil olid ja mida ma endast eemale tõrjusin.
Ma olen vist väga arg. Minus ei ole ettevõtlikkust ja julgust teha asju, mida ma sisimas tahaksin teha.
Tänases loenguski käis julguse teema läbi. Eetikaga minu mõte vist kokku ei käi, aga julgusega küll.
Mõtlen sellele, et tegelikult olnuks väga hea kasutada seda täienduse aega asjadeks, mille peale ma oma tavapärase igapäevase elu keskel mõelda ei saa ja vahest poleks võimalustki.
Kuid siin, Väga Suures Linnas olles oleksin saanud ellu viia mõtted, mis mu sees on vaikselt küpsenud ja küpsenud, kuid seoses mõningate vajakajäämistega annavad endast rohkem teada.
Kuna kasutan siin väikseid pause, siis jääb mul kirjutamine aeg-ajalt pooleli. Mõtteid on ka natuke raske koondada. Tulevad lihtsalt mingid emotsioonid ja esmased mõttevälgatused.
Poolelijäänud mõtete jätkuks lisan, et tegelikult olen ma väga tänulik ühele inimesele, kes mulle üldse andis julgust hakata mõtlema asjadele, mis mulle tundusid võõrana ja tabuteemana. Sest tundub, et minu sisemuses ei ole nad tabuteemad.
Ometi olen ma arg. Ei julge.
Kuigi mõned variandid olnuksid täiesti teostatavad, aga miski on hoidnud mind tagasi.
Ja oma initsiatiivi pole ma valmis rakendama.
Argus? Hirm? Teadmatus?
Ometi kripeldavad minus erinevad tahtmised, soovid ja ... mis iganes.
Taban end inimestega suhtlemisel mõtlemast hoopis muudele asjadele.
Ei suuda keskenduda vajalikule.
Ma olen vist väga arg. Minus ei ole ettevõtlikkust ja julgust teha asju, mida ma sisimas tahaksin teha.
Tänases loenguski käis julguse teema läbi. Eetikaga minu mõte vist kokku ei käi, aga julgusega küll.
Mõtlen sellele, et tegelikult olnuks väga hea kasutada seda täienduse aega asjadeks, mille peale ma oma tavapärase igapäevase elu keskel mõelda ei saa ja vahest poleks võimalustki.
Kuid siin, Väga Suures Linnas olles oleksin saanud ellu viia mõtted, mis mu sees on vaikselt küpsenud ja küpsenud, kuid seoses mõningate vajakajäämistega annavad endast rohkem teada.
Kuna kasutan siin väikseid pause, siis jääb mul kirjutamine aeg-ajalt pooleli. Mõtteid on ka natuke raske koondada. Tulevad lihtsalt mingid emotsioonid ja esmased mõttevälgatused.
Poolelijäänud mõtete jätkuks lisan, et tegelikult olen ma väga tänulik ühele inimesele, kes mulle üldse andis julgust hakata mõtlema asjadele, mis mulle tundusid võõrana ja tabuteemana. Sest tundub, et minu sisemuses ei ole nad tabuteemad.
Ometi olen ma arg. Ei julge.
Kuigi mõned variandid olnuksid täiesti teostatavad, aga miski on hoidnud mind tagasi.
Ja oma initsiatiivi pole ma valmis rakendama.
Argus? Hirm? Teadmatus?
Ometi kripeldavad minus erinevad tahtmised, soovid ja ... mis iganes.
Taban end inimestega suhtlemisel mõtlemast hoopis muudele asjadele.
Ei suuda keskenduda vajalikule.
Eetilised dilemmad
Eetilised dilemmad - väga huvitav temaatika. Kogu aeg teeme elus valikuid, kuid kõige raskem on valik õige vs õige.
Väga jube kogemus oli panna kirja kümme väärtust enda elus ja siis neist kuus prügikasti visata. Millest loobuda ja mis jääb alles. Õnneks tuli mul neid väärtuslikke asju rohkem, seetõttu sain ka rohkem alles jätta. :)
On asju, mida ma ise enda jaoks väärtustan, aga mis ei sõltu minust. Miks need mulle siis ikkagi tähtsad on? Sest paratamatult suhted ON tähtsad.
Inimene on sotsiaalne olend ning pole mõeldav elada ilma teiste inimestega suhtlemata. Minu puhul kehtib kül see, et ma olen kohe väga õnnetu ja mures, kui kellegagi on suhted halvad. Pean siis küll enda jaoks olulisi inimesi silmas, aga nii või teisti on iga tüli või konflikt ka võõrama inimesega paha tunnet tekitav ja ikka mõtlen, mida ma oleksin saanud teisti teha või käituda. Igal juhul jääb halb tunne enda sisse ning ma ei saa enne rahu, kui olen saanud asja ära klaarida, selgitada, inimesega ära leppida, andeks paluda või andeks anda või mis iganes. Ma ei suuda elada teadmises, et kellegagi on konflikt või arusaamatus.
Pool päeva on veel ees. Nii huvitav on, et pole tahtmist isegi kohvi juua. Pealegi on see väga vastik kohv, mis on termoses seisnud ja mitu tundi joojaid oodanud.:)
Väga jube kogemus oli panna kirja kümme väärtust enda elus ja siis neist kuus prügikasti visata. Millest loobuda ja mis jääb alles. Õnneks tuli mul neid väärtuslikke asju rohkem, seetõttu sain ka rohkem alles jätta. :)
On asju, mida ma ise enda jaoks väärtustan, aga mis ei sõltu minust. Miks need mulle siis ikkagi tähtsad on? Sest paratamatult suhted ON tähtsad.
Inimene on sotsiaalne olend ning pole mõeldav elada ilma teiste inimestega suhtlemata. Minu puhul kehtib kül see, et ma olen kohe väga õnnetu ja mures, kui kellegagi on suhted halvad. Pean siis küll enda jaoks olulisi inimesi silmas, aga nii või teisti on iga tüli või konflikt ka võõrama inimesega paha tunnet tekitav ja ikka mõtlen, mida ma oleksin saanud teisti teha või käituda. Igal juhul jääb halb tunne enda sisse ning ma ei saa enne rahu, kui olen saanud asja ära klaarida, selgitada, inimesega ära leppida, andeks paluda või andeks anda või mis iganes. Ma ei suuda elada teadmises, et kellegagi on konflikt või arusaamatus.
Pool päeva on veel ees. Nii huvitav on, et pole tahtmist isegi kohvi juua. Pealegi on see väga vastik kohv, mis on termoses seisnud ja mitu tundi joojaid oodanud.:)
Sunday, May 11, 2008
Rattaga tutvust uuendamas
Täna sõitsin üle hulga aja rattaga. Ei mäletagi, millal viimati ratta selga sai istutud.
Mul oli nimelt vaja ühe tädi käest vanaaegne ratas ära tuua. Mees oli abivalmis ja pakkus, et toome autoga, aga selle mahutamisega pakiruumi oli suur tegu ja ma ütlesin, et pigem sõidan, autoga vedades on rohkem jama.
Istusingi ratta selga ja - oh, kui tore oli! :)
Päris kahju, et ma igapäevaselt rattaga üldse ei sõida.
Kus mul sõitagi... Aga kasvõi trenni mõtteski oleks tore aeg-ajalt mõni tiir teha.
Kõnealune vanaaegne ratas igatahes veeres väga mõnusalt ja kergelt, ilm oli ka ilus, ma oleksin kauemgi sõitnud. :)
Kahjuks algas proov ja sõit jäi sedapuhku pooleli.
Mul oli nimelt vaja ühe tädi käest vanaaegne ratas ära tuua. Mees oli abivalmis ja pakkus, et toome autoga, aga selle mahutamisega pakiruumi oli suur tegu ja ma ütlesin, et pigem sõidan, autoga vedades on rohkem jama.
Istusingi ratta selga ja - oh, kui tore oli! :)
Päris kahju, et ma igapäevaselt rattaga üldse ei sõida.
Kus mul sõitagi... Aga kasvõi trenni mõtteski oleks tore aeg-ajalt mõni tiir teha.
Kõnealune vanaaegne ratas igatahes veeres väga mõnusalt ja kergelt, ilm oli ka ilus, ma oleksin kauemgi sõitnud. :)
Kahjuks algas proov ja sõit jäi sedapuhku pooleli.
Ebakindel
Tänane proov pidi olema enam-vähem läbimäng, sest me pole saanudki seda ilma katkestamata üldse läbi mängida. Aga teine vaatus läks ka nagu ta läks, ikka tuli katkestusi ja vahelesegamisi.
Brrrr, ma ei kujuta ette, mis sellest saab.
Väga ebakindel tunne on.
Kui mina arvasin, et võiks teha paar korda läbi, et kindlam tunne oleks, siis rahvas polnud huvitatud, et emadepäev jne.
Selge see - kõik kiirustasid koju.
Eks olnud mul endalgi hea meel, kui arvatud nelja ajal hoopis ühe paiku koju sain.
Aga ikkagi on ebakindel ja paha tunne - ei kujuta ette, mis neist etendustest saab.
Brrrr, ma ei kujuta ette, mis sellest saab.
Väga ebakindel tunne on.
Kui mina arvasin, et võiks teha paar korda läbi, et kindlam tunne oleks, siis rahvas polnud huvitatud, et emadepäev jne.
Selge see - kõik kiirustasid koju.
Eks olnud mul endalgi hea meel, kui arvatud nelja ajal hoopis ühe paiku koju sain.
Aga ikkagi on ebakindel ja paha tunne - ei kujuta ette, mis neist etendustest saab.
Naljahammas
Olen mõelnud, kui väga on mul vedanud, et mul on nii hea huumorisoonega mees. Temaga on tõesti lõbus, kogu aeg saab nalja.
Ei kujutaks ette mõnd kuivikut, kes ise nalja ei tee ja naljast aru ka ei saa.
Alati, kui meil jälle mingi teema käsil on ja ta selle kohta vaimukalt reageerib või ütleb, siis mõtlen, et pean selle meeles ja kirjutan üles, aga no ei jää meelde!:D
Ja neid on pidevalt ja järjest, nagunii ei jõuakski kõike meeles pidada.
Muidugi, vahel ajab ta närvi ka oma naljadega, siis kui ta üle piiri läheb või ei taju, et see on antud hetkel kohatu. Või siis teeb labaseid nalju.
Aga kui mul on paha tuju, siis üritab seda rõõmsamaks teha: esineb mulle, loeb luuletusi, mis ta kohapeal välja mõtleb, vahel tantsib ja laulab. :D:D:D
Tore on, et ta selline naljahammas on. Vähemalt ei ole igav. :)
Ei kujutaks ette mõnd kuivikut, kes ise nalja ei tee ja naljast aru ka ei saa.
Alati, kui meil jälle mingi teema käsil on ja ta selle kohta vaimukalt reageerib või ütleb, siis mõtlen, et pean selle meeles ja kirjutan üles, aga no ei jää meelde!:D
Ja neid on pidevalt ja järjest, nagunii ei jõuakski kõike meeles pidada.
Muidugi, vahel ajab ta närvi ka oma naljadega, siis kui ta üle piiri läheb või ei taju, et see on antud hetkel kohatu. Või siis teeb labaseid nalju.
Aga kui mul on paha tuju, siis üritab seda rõõmsamaks teha: esineb mulle, loeb luuletusi, mis ta kohapeal välja mõtleb, vahel tantsib ja laulab. :D:D:D
Tore on, et ta selline naljahammas on. Vähemalt ei ole igav. :)
Ooo, kuis nii kaunis on hommik...
Täna on imekaunis hommik, aga mina ei saanud koos mehe ja koeraga hommikust jalutuskäikugi tegema minna, kordasin paaniliselt teksti, milleks ma eile enam võimeline ei olnud.
Otsisin veel kodust kokku kõikvõimalikku träni ja varustust, sest täna oleks nagu midagi peaproovi taolist...:S Mis sellest, et meil pole veel kõiki kostüümegi ja muudest atribuutidest ma ei räägigi....
Ma ei mäleta, et me ühelegi etendusele nii hullus seisus vastu oleksime läinud. Või siis lihtsalt ununevad sellised asjad ära. :)
Tänane emadepäev kaob proovi ja lapse sünnipäeva sisse ära. Mitte et mul sellest kahju oleks. :) Lihtsalt üks vaba päev ehk kuluks ära... Aga noh, küll ma millalgi puhkan ka.
Tegelikult mulle ju meeldib, kui on kogu aeg tegemist, siis on ka selline hea väsimus - oled väsinud küll, aga rahul ka, et palju asju tehtud, teoksil, valmis... See on hea tunne.
Mees õnnitles hommikul mind emadepäeva puhul ja ütles, et tegelikult tänu temale olen ma emaks saanud, misjärel jõudsime järeldusele, et sel päeval tuleks hoopis isasid õnnitleda, sest ilma nendeta poleks ju emasid... :D:D:D Niisiis õnnitlesin meest emadepäeva puhul. :D:D:D
Mees ja tütar asuvad toimkonda ja loodetavasti on siis suurem osa asju valmis, kui mina proovist naasen. :D
Õhtul on väike perekondlik koosviibimine. Tütre sünnipäeva puhul. Ja natuke emadepäeva puhul ka. :D
Otsisin veel kodust kokku kõikvõimalikku träni ja varustust, sest täna oleks nagu midagi peaproovi taolist...:S Mis sellest, et meil pole veel kõiki kostüümegi ja muudest atribuutidest ma ei räägigi....
Ma ei mäleta, et me ühelegi etendusele nii hullus seisus vastu oleksime läinud. Või siis lihtsalt ununevad sellised asjad ära. :)
Tänane emadepäev kaob proovi ja lapse sünnipäeva sisse ära. Mitte et mul sellest kahju oleks. :) Lihtsalt üks vaba päev ehk kuluks ära... Aga noh, küll ma millalgi puhkan ka.
Tegelikult mulle ju meeldib, kui on kogu aeg tegemist, siis on ka selline hea väsimus - oled väsinud küll, aga rahul ka, et palju asju tehtud, teoksil, valmis... See on hea tunne.
Mees õnnitles hommikul mind emadepäeva puhul ja ütles, et tegelikult tänu temale olen ma emaks saanud, misjärel jõudsime järeldusele, et sel päeval tuleks hoopis isasid õnnitleda, sest ilma nendeta poleks ju emasid... :D:D:D Niisiis õnnitlesin meest emadepäeva puhul. :D:D:D
Mees ja tütar asuvad toimkonda ja loodetavasti on siis suurem osa asju valmis, kui mina proovist naasen. :D
Õhtul on väike perekondlik koosviibimine. Tütre sünnipäeva puhul. Ja natuke emadepäeva puhul ka. :D
Saturday, May 10, 2008
Millist jalga mees tõstis?
Kui mees lamab kõhuli naise peal ja ütleb, et ta tõstis naisepoolset jalga, siis millist jalga ta tõstis?:D
Edit: Selgituseks olgu öeldud, et see küsimus tõstatus meil näidendiproovis. Mina küll aru ei saanud, kummast või millisest jalast meesnäitleja rääkis, kui ta nii väitis. :D:D:D
Edit: Selgituseks olgu öeldud, et see küsimus tõstatus meil näidendiproovis. Mina küll aru ei saanud, kummast või millisest jalast meesnäitleja rääkis, kui ta nii väitis. :D:D:D
Praktiliselt tapetud
Sellist päeva ma oma elust ei mäleta.
Hommikul kell 11 algas proov ja kui ma naiivselt arvasin, et kella kolmest-neljast oleme vabad ja ma saan rahulikult veel kodust läbi käia, süüa ja riideid vahetada, siis tgelikkus oli hoopis teine.
Mees oli nii armas, et ehkki ta öösel töölt tuli, viis mu Suurde Linna mulle sobival ajal, kusjuures sain veel poest ja sidest läbi käia. Tegelikult oli põhipõhjus see, et ta ei saa päevasel ajal magada, kõik häirib teda ja ta oli niikuinii ärkvel.
Proov lõppes kell pool kuus, isegi natuke hiljem. Kuna mees oli väga väsinud, siis tahtis tema koju sõita, ma leidsin teised lahendused, sain lavastajaga kaubale.
Nii oligi, et kui üks proov lõppes (kuus ja pool tundi!!!), siis läks sujuvalt üle teiseks prooviks - väike puhkus autos ja siis täistambiga edasi.
Lõpetasime ca üheksa paiku, vist natuke hiljemgi, sest koju sain ca poole kümnest.
Kümme tundi proove. Kas see tundub normaalne?
Vahest mitte, aga praegu on väga huvitav nii siin kui seal.
Kahjuks enne esietendust tundub asi väga toores, me pole veel saanud asja algusest lõpuni korralikult ilma peatumata läbigi mängida. Me isegi ei tea, kaua see tükk kestab. :S
Aga see-eest saime täna kostüümid! Ja sääsed muide on kurjalt kallal! Lisaks mingid mustad pisikesed mutukad, aga hammustavad nii et vähe pole, käed ja jalad on punaseid täppe täis!
Tore on niimoodi kontrolletendusele vastu minna. :S
Pooli rekvisiitegi veel pole, reklaamist ma ei räägigi, plakatid saavad heal juhul paar päeva enne esietendust üles. :S
Ja ilm lubab külmaks minna, meil aga on suhteliselt õhukesed kleidikesed...
Suure linna proov läks aga sellepärast nii kaua, et täna sai valgus üles. See on tohutu töö. Õnneks tuli professionaalne P. ja konsulteeris meie A.-d ja Ü.-d,valgus sai paika.
Aga kuna täna oli kõigil aega varutud, siis sai ka valgustus kogu etenduse kestel paika, see oli aeganõudev, aga oluline. Tööpäevade õhtutel pole selleks aega.
Koju sain lõpuks poole kümne ajal.
Ja täna minust enam tekstikordajat ei ole. Ma ei suuda. Lähen magama. Varsti.
Hommikul kell 11 algas proov ja kui ma naiivselt arvasin, et kella kolmest-neljast oleme vabad ja ma saan rahulikult veel kodust läbi käia, süüa ja riideid vahetada, siis tgelikkus oli hoopis teine.
Mees oli nii armas, et ehkki ta öösel töölt tuli, viis mu Suurde Linna mulle sobival ajal, kusjuures sain veel poest ja sidest läbi käia. Tegelikult oli põhipõhjus see, et ta ei saa päevasel ajal magada, kõik häirib teda ja ta oli niikuinii ärkvel.
Proov lõppes kell pool kuus, isegi natuke hiljem. Kuna mees oli väga väsinud, siis tahtis tema koju sõita, ma leidsin teised lahendused, sain lavastajaga kaubale.
Nii oligi, et kui üks proov lõppes (kuus ja pool tundi!!!), siis läks sujuvalt üle teiseks prooviks - väike puhkus autos ja siis täistambiga edasi.
Lõpetasime ca üheksa paiku, vist natuke hiljemgi, sest koju sain ca poole kümnest.
Kümme tundi proove. Kas see tundub normaalne?
Vahest mitte, aga praegu on väga huvitav nii siin kui seal.
Kahjuks enne esietendust tundub asi väga toores, me pole veel saanud asja algusest lõpuni korralikult ilma peatumata läbigi mängida. Me isegi ei tea, kaua see tükk kestab. :S
Aga see-eest saime täna kostüümid! Ja sääsed muide on kurjalt kallal! Lisaks mingid mustad pisikesed mutukad, aga hammustavad nii et vähe pole, käed ja jalad on punaseid täppe täis!
Tore on niimoodi kontrolletendusele vastu minna. :S
Pooli rekvisiitegi veel pole, reklaamist ma ei räägigi, plakatid saavad heal juhul paar päeva enne esietendust üles. :S
Ja ilm lubab külmaks minna, meil aga on suhteliselt õhukesed kleidikesed...
Suure linna proov läks aga sellepärast nii kaua, et täna sai valgus üles. See on tohutu töö. Õnneks tuli professionaalne P. ja konsulteeris meie A.-d ja Ü.-d,valgus sai paika.
Aga kuna täna oli kõigil aega varutud, siis sai ka valgustus kogu etenduse kestel paika, see oli aeganõudev, aga oluline. Tööpäevade õhtutel pole selleks aega.
Koju sain lõpuks poole kümne ajal.
Ja täna minust enam tekstikordajat ei ole. Ma ei suuda. Lähen magama. Varsti.
Pole pääsu
Nüüd hakkab kell juba pool kuus saama ja ma parema meelega läheksin ära magama, kui et hakkaksin tekste üle vaatama. :)
Olen juba hirmus väsinud.
Peavalu pole ka järgi jäänud, lootsin ilma tabletita hakkama saada.
No ja ega ta mul ei valutaks, kui mind poleks keset ööd üles aetud!!! :S:S:S
Aga pole pääsu. Tekstid ootavad.
Teen ühe kohvi ja läheb lahti!
Sest viie ja poole tunni pärast on esimene proov.
Järgmine on kell kuus õhtul.
Olen juba hirmus väsinud.
Peavalu pole ka järgi jäänud, lootsin ilma tabletita hakkama saada.
No ja ega ta mul ei valutaks, kui mind poleks keset ööd üles aetud!!! :S:S:S
Aga pole pääsu. Tekstid ootavad.
Teen ühe kohvi ja läheb lahti!
Sest viie ja poole tunni pärast on esimene proov.
Järgmine on kell kuus õhtul.
Pisike pooletonnine
Ega ma ei mäletagi, kuidas ma öösel magasin ja kas ma üldse magasin.
Aga poole kuue ajal hakkasid valud.
Lõpuks ometi!
Olin haiglas sees olnud juba aprilli lõpust ja aina oodanud, millal ta sünnib. Tähtaeg oli 30.aprill, aga tema ei tahtnud ega tahtnud tulla.
Siis arvasin, et see võiks olla 4. mai, siis 6. mai, siis 8. mai.... No ei meeldinud sellele tirtsule ka ükski kuupäev! :)
9. mai oli emadepäev. Haiglast mind selleks puhuks koju ei lubatud - pole ette nähtud!
Aga mees tuli mind vaatama ja viis kaasa - n.-ö. jalutama... ;)
Munakivisillutisel rappumine ehmatas mind küll natuke, kartsin, et äkki pean kohe-kohe tagasi tulema... :)
Aga kodus olid lapsed teinud mulle üllatusi ja küpsetanud ja ... oh, nad olid nii armsad!
Õhtul tõi mees mind haiglasse tagasi ja ma olin õnnelik, et sain ikka emadepäeval kenasti kodus pere juures olla.
Ja siis ta hommikul otsustas tulla! :)
Vist mõjus munakivisillutisel raputamine hästi. :)
Pool kuus algasid valud ja siis õnnestus mul elus esimest korda ka klistiiri saada. Selle peale imestati, kuidas ma varem sünnitanud olen, kui klistiirigi pole tehtud??!!
Novaat mina ka ei tea!:) Ega ma ise pole nõudma hakanud! :D
Kuigi arvati, et mul läheb kiiresti-kiiresti, sest "kogenud" sünnitaja juba, küllap öine vahetus veel lapse vastu võtta jõuab - nii kiiresti siiski ei läinud. :)
Sain veel valutada päris korralikult, enne kui tirtsuke tulla suvatses.
Ja 11.10 ta sündiski.
Armas pisike piiga.
Ja ta vaatas mulle juba esimestel päevadel otsa silmadega, mis NÄGID - ta VAATAS MIND!
See oli hämmastav ja ehkki selle lapse ootus ja kogu tema alguselugu oli väga eriline, siis sellest hetkest tundsin, et selle lapsega ON mul eriline side. See tunne pole mind petnud. Ma arvan, et ta teadis, et ma ootasin teda väga ja armastasin teda enda üsas juba suure emaarmastusega (no tegelikult on kõik lapsed mulle juba üsas olles hirmus armsad olnud, keda olen ikka paitanud ja armastanud).
Küllap ta tahtis NÄHA, milline tema emme on. :)
Meievaheline side on olnud algusest peale väga tugev ja teistmoodi kui teiste lastega. Küllap on sellel ka igasuguseid muid põhjuseid peale selle, et ta on pesamuna. :)
Ja kui see pesamuna mulle nüüd sülle ronib (vahel ta ikka teeb seda!:D), siis.... pisike pooletonnine, ütlen ma talle. :D
Aga poole kuue ajal hakkasid valud.
Lõpuks ometi!
Olin haiglas sees olnud juba aprilli lõpust ja aina oodanud, millal ta sünnib. Tähtaeg oli 30.aprill, aga tema ei tahtnud ega tahtnud tulla.
Siis arvasin, et see võiks olla 4. mai, siis 6. mai, siis 8. mai.... No ei meeldinud sellele tirtsule ka ükski kuupäev! :)
9. mai oli emadepäev. Haiglast mind selleks puhuks koju ei lubatud - pole ette nähtud!
Aga mees tuli mind vaatama ja viis kaasa - n.-ö. jalutama... ;)
Munakivisillutisel rappumine ehmatas mind küll natuke, kartsin, et äkki pean kohe-kohe tagasi tulema... :)
Aga kodus olid lapsed teinud mulle üllatusi ja küpsetanud ja ... oh, nad olid nii armsad!
Õhtul tõi mees mind haiglasse tagasi ja ma olin õnnelik, et sain ikka emadepäeval kenasti kodus pere juures olla.
Ja siis ta hommikul otsustas tulla! :)
Vist mõjus munakivisillutisel raputamine hästi. :)
Pool kuus algasid valud ja siis õnnestus mul elus esimest korda ka klistiiri saada. Selle peale imestati, kuidas ma varem sünnitanud olen, kui klistiirigi pole tehtud??!!
Novaat mina ka ei tea!:) Ega ma ise pole nõudma hakanud! :D
Kuigi arvati, et mul läheb kiiresti-kiiresti, sest "kogenud" sünnitaja juba, küllap öine vahetus veel lapse vastu võtta jõuab - nii kiiresti siiski ei läinud. :)
Sain veel valutada päris korralikult, enne kui tirtsuke tulla suvatses.
Ja 11.10 ta sündiski.
Armas pisike piiga.
Ja ta vaatas mulle juba esimestel päevadel otsa silmadega, mis NÄGID - ta VAATAS MIND!
See oli hämmastav ja ehkki selle lapse ootus ja kogu tema alguselugu oli väga eriline, siis sellest hetkest tundsin, et selle lapsega ON mul eriline side. See tunne pole mind petnud. Ma arvan, et ta teadis, et ma ootasin teda väga ja armastasin teda enda üsas juba suure emaarmastusega (no tegelikult on kõik lapsed mulle juba üsas olles hirmus armsad olnud, keda olen ikka paitanud ja armastanud).
Küllap ta tahtis NÄHA, milline tema emme on. :)
Meievaheline side on olnud algusest peale väga tugev ja teistmoodi kui teiste lastega. Küllap on sellel ka igasuguseid muid põhjuseid peale selle, et ta on pesamuna. :)
Ja kui see pesamuna mulle nüüd sülle ronib (vahel ta ikka teeb seda!:D), siis.... pisike pooletonnine, ütlen ma talle. :D
Thursday, May 8, 2008
Kodutud
Elu on näidanud, et kodutuna on täiesti võimalik elada ja eksisteerida.
Kodutuid on palju.
Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!
Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.
Kui ma rääkisin tuttavaga ja ta oma elu kirjeldades ütles, et elab kahte täiesti erinevat elu, siis tuli mul paralleel ühe teise naisega, keda ma väga-väga lähedalt tunnen.
Kuigi mu tuttava kontekst on hoopis teine.
Üks elu on kodus, kui mees on ka seal - lukus ja katki. Teine elu on väljaspool kodu - laulukooris, õhtujuhina, kolmel töökohal, sõbrannaga usalduslikku vestlust pidades...
Väljastpoolt vaadates ei võiks ilmselt keegi aimata, millega on tegu ja millises seisundis see inimene tegelikult on - tõmbab maski ette ja kõik on näiliselt korras.
Aga hinges on tühjus. Hing ei ole KODUS.
Ka see teine naine tunneb end vahetevahel justkui kahestununa - elab oma igapäevast elu ja vaatab tõelist "mina" kuskilt kõrvalt.
See on nii imelik ja ta isegi ei oska seda kirjeldada, aga teinekord tunneb ta nii tugevalt, et ta teeb igapäevaseid asju ja justkui elab õiget elu: ta rõõmustab ja kurvastab, ta näitleb, tantsib ja teeb tööd, ta liigub ja suhtleb, ta on täiesti ELUS - ja ometi ei ole ta KODUS.
Kuigi nagu peaks olema.
Kõik on ju absoluutselt korras ja kenasti ja tegelikult isegi viimase peal, kui ta võrdleb minevikuga.
Aga ta ei ole KODUS.
Tal on kõik eluks vajalik olemas, mees armastab teda, ta tunneb end selle paistel hästi - aga ta ei ole KODUS.
Oh, muidugi, need olukorrad ehk ei ole mõnes mõttes võrreldavad! Kui ma mõtlen ühe naise elu ja probleemide peale, siis peaks ehk olema häbi rääkida mingist müstilisest KODUS-olemise puudusest ja millest iganes. Ometi tean, et ka tema tunneb teravalt puudust just tundest, et ta on KODUS. Kuid temal on lisaks ka kõik muud mured...
Usun, et see on tunne, mis naistes aeg-ajalt on, vahel aimamisi, vahel tugevamalt.
Ei teagi, kas on see õnn või õnnetus, kui TEAD, millest puudus on, kui TEAD seda KODUS-olemise tunnet.
Sa ei saa puudust tunda sellest, millest sul aimugi ei ole. Millest ei tea, seda ei oska ka igatseda.
Aga kui palju vaesem oleks elu ilma selle teadmiseta!
Üks teine tuttav ütles mulle alles eile, et ta on armunud. On tekkinud keegi, kellega on koos hea olla, lihtsalt rääkida ja end hästi tunda. Ja armunud olla on ju imehea!
Pealegi aitab see kodus taluda mehe näägutamisi, solvanguid ja alandusi, mis muidu elu raskeks teevad, nutma ajavad ja eluisu ära võtavad.
Kas saab siis öelda, et on halb, kui ta ennast hästi tunneb tänu armumisele? Et ta TEAB, kui tore on, kui keegi kuulab ja ei ütle midagi halvasti, ei nääguta ega mõnita? Et ta TEAB, kui hea on olla koos inimesega, kes teda mõistab ja tema mõtteid jagab?
Ma arvan, et ta tunneb sedasama KODUS-olemise tunnet koos inimesega, kellega tal on hea. See on nii loomulik! Ja kui palju rikkam on tema elu seetõttu. Ja ta vähemalt TEAB, mida see tähendab.
Võib-olla aitab see teadmine ja KODU-tunde tajumine muuta tema elu, aga võib-olla ka mitte. Kuid päikselisemaks teeb ta seda igal juhul.
Elu on näidanud, et kodutuna on täiesti võimalik elada ja eksisteerida.
Kodutuid on palju.
Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!
Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.
Kodutuid on palju.
Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!
Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.
Kui ma rääkisin tuttavaga ja ta oma elu kirjeldades ütles, et elab kahte täiesti erinevat elu, siis tuli mul paralleel ühe teise naisega, keda ma väga-väga lähedalt tunnen.
Kuigi mu tuttava kontekst on hoopis teine.
Üks elu on kodus, kui mees on ka seal - lukus ja katki. Teine elu on väljaspool kodu - laulukooris, õhtujuhina, kolmel töökohal, sõbrannaga usalduslikku vestlust pidades...
Väljastpoolt vaadates ei võiks ilmselt keegi aimata, millega on tegu ja millises seisundis see inimene tegelikult on - tõmbab maski ette ja kõik on näiliselt korras.
Aga hinges on tühjus. Hing ei ole KODUS.
Ka see teine naine tunneb end vahetevahel justkui kahestununa - elab oma igapäevast elu ja vaatab tõelist "mina" kuskilt kõrvalt.
See on nii imelik ja ta isegi ei oska seda kirjeldada, aga teinekord tunneb ta nii tugevalt, et ta teeb igapäevaseid asju ja justkui elab õiget elu: ta rõõmustab ja kurvastab, ta näitleb, tantsib ja teeb tööd, ta liigub ja suhtleb, ta on täiesti ELUS - ja ometi ei ole ta KODUS.
Kuigi nagu peaks olema.
Kõik on ju absoluutselt korras ja kenasti ja tegelikult isegi viimase peal, kui ta võrdleb minevikuga.
Aga ta ei ole KODUS.
Tal on kõik eluks vajalik olemas, mees armastab teda, ta tunneb end selle paistel hästi - aga ta ei ole KODUS.
Oh, muidugi, need olukorrad ehk ei ole mõnes mõttes võrreldavad! Kui ma mõtlen ühe naise elu ja probleemide peale, siis peaks ehk olema häbi rääkida mingist müstilisest KODUS-olemise puudusest ja millest iganes. Ometi tean, et ka tema tunneb teravalt puudust just tundest, et ta on KODUS. Kuid temal on lisaks ka kõik muud mured...
Usun, et see on tunne, mis naistes aeg-ajalt on, vahel aimamisi, vahel tugevamalt.
Ei teagi, kas on see õnn või õnnetus, kui TEAD, millest puudus on, kui TEAD seda KODUS-olemise tunnet.
Sa ei saa puudust tunda sellest, millest sul aimugi ei ole. Millest ei tea, seda ei oska ka igatseda.
Aga kui palju vaesem oleks elu ilma selle teadmiseta!
Üks teine tuttav ütles mulle alles eile, et ta on armunud. On tekkinud keegi, kellega on koos hea olla, lihtsalt rääkida ja end hästi tunda. Ja armunud olla on ju imehea!
Pealegi aitab see kodus taluda mehe näägutamisi, solvanguid ja alandusi, mis muidu elu raskeks teevad, nutma ajavad ja eluisu ära võtavad.
Kas saab siis öelda, et on halb, kui ta ennast hästi tunneb tänu armumisele? Et ta TEAB, kui tore on, kui keegi kuulab ja ei ütle midagi halvasti, ei nääguta ega mõnita? Et ta TEAB, kui hea on olla koos inimesega, kes teda mõistab ja tema mõtteid jagab?
Ma arvan, et ta tunneb sedasama KODUS-olemise tunnet koos inimesega, kellega tal on hea. See on nii loomulik! Ja kui palju rikkam on tema elu seetõttu. Ja ta vähemalt TEAB, mida see tähendab.
Võib-olla aitab see teadmine ja KODU-tunde tajumine muuta tema elu, aga võib-olla ka mitte. Kuid päikselisemaks teeb ta seda igal juhul.
Elu on näidanud, et kodutuna on täiesti võimalik elada ja eksisteerida.
Kodutuid on palju.
Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!
Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.
Neiud ärevil
Taevakene, tütar on nii ärevil, et kole kohe! :)
On teisel tähtis päev tulemas, käib mööda tuba ja halab: "Ma kardan, ma kardan..."
Ei saa kohe minutitki rahulikult oma tähtsat päeva oodata, käib ringi nagu munas kana ja muudkui pabistab.
Ma küll ei saa aru, mille pärast, aga ju siis on põhjust. :)
Lubas tähtsal päeval kõik ise teha, sest mina olen ju proovis ja veel ühes proovis - ei ole kerge "näitlejanna" (mis sest, et harrastus-) tütar olla!!! :D:D:D
Hm... Mul tuleb ka tähtis päev, aga mina pole üldse ärevil! :D:D:D Aga vahest oleks viimane aeg hakata ärevust tundma!??? :D
On teisel tähtis päev tulemas, käib mööda tuba ja halab: "Ma kardan, ma kardan..."
Ei saa kohe minutitki rahulikult oma tähtsat päeva oodata, käib ringi nagu munas kana ja muudkui pabistab.
Ma küll ei saa aru, mille pärast, aga ju siis on põhjust. :)
Lubas tähtsal päeval kõik ise teha, sest mina olen ju proovis ja veel ühes proovis - ei ole kerge "näitlejanna" (mis sest, et harrastus-) tütar olla!!! :D:D:D
Hm... Mul tuleb ka tähtis päev, aga mina pole üldse ärevil! :D:D:D Aga vahest oleks viimane aeg hakata ärevust tundma!??? :D
Udu
Kodu poole sõite nägime imelist vaatepilti.
Udu.
Kui ilus on see uduloor, millesse kõik mähkub - põllud, aasad, majad...
Nii muinasjutuline oli maastik, kus udu oma embusse oli haaranud kõik, mida ihaldas.
Eriti lummav oli üks org - see oli niivõrd kaunis! Selle kirjeldamiseks puuduvad sõnad, seda peab nägema.
Udu.
Kui ilus on see uduloor, millesse kõik mähkub - põllud, aasad, majad...
Nii muinasjutuline oli maastik, kus udu oma embusse oli haaranud kõik, mida ihaldas.
Eriti lummav oli üks org - see oli niivõrd kaunis! Selle kirjeldamiseks puuduvad sõnad, seda peab nägema.
Olen tegus, tegus, tegus! :)
Oh, küll ma olen täna tegus olnud!
No igal juhul enam-vähem. :)
Tööpäev pole muidugi veel lõppenud, aga ma kasutan väikest pausi ära.
Hommikul tulin varem kohale, sest eile ei jõudnud ma kolimist ette võtta, aga ma ei tahtnud ka kolleegile jalgu jääda, kui tema tuleb tööle ja mina pole ikka veel oma kraami saanud tema kabinetist minema viia.
Harjumatu oli nii varakult majas liikuda, oli vaikne ja võõras.
Aga ma sain kenasti hakkama, töö oli kiire ja korralik. :) Isegi arvuti sai kiirelt transporditud.
Asja iroonia peitus selles, et kolleegi ei tulnudki täna tööle! :) Kas tal juhtus midagi või mis iganes või oli ta teises majas oma tööülesandeid täitmas või mis iganes - igatahes täna ta oma vabastatud kabinetti ei ilmunud.
Igal juhul olen ma härjal sarvist haaranud - teen hoolega seda, mida oleksin pidanud juba pool aastat tagasi tegema! :) Kiire tegutseja olen, eks?!? :D:D:D
Ei lähegi aega rohkem kui pool aastakest ja - tehtud! :)
No tegelikult ma küll alles alustasin. Aga kuskilt peab ju alustama! :D
No igal juhul enam-vähem. :)
Tööpäev pole muidugi veel lõppenud, aga ma kasutan väikest pausi ära.
Hommikul tulin varem kohale, sest eile ei jõudnud ma kolimist ette võtta, aga ma ei tahtnud ka kolleegile jalgu jääda, kui tema tuleb tööle ja mina pole ikka veel oma kraami saanud tema kabinetist minema viia.
Harjumatu oli nii varakult majas liikuda, oli vaikne ja võõras.
Aga ma sain kenasti hakkama, töö oli kiire ja korralik. :) Isegi arvuti sai kiirelt transporditud.
Asja iroonia peitus selles, et kolleegi ei tulnudki täna tööle! :) Kas tal juhtus midagi või mis iganes või oli ta teises majas oma tööülesandeid täitmas või mis iganes - igatahes täna ta oma vabastatud kabinetti ei ilmunud.
Igal juhul olen ma härjal sarvist haaranud - teen hoolega seda, mida oleksin pidanud juba pool aastat tagasi tegema! :) Kiire tegutseja olen, eks?!? :D:D:D
Ei lähegi aega rohkem kui pool aastakest ja - tehtud! :)
No tegelikult ma küll alles alustasin. Aga kuskilt peab ju alustama! :D
Wednesday, May 7, 2008
Lähisuhtevägivald
Sain täna ühe hea tuttavaga kokku. Üle tüki aja sain temaga jälle rääkida. Õigemini rääkis küll tema.
Hea, et tema on avatud inimene ja vähemalt räägib, ka nutta suudab - see on abiks.
Pealtnäha pere, kus kõik on korras ja mitte midagi vägivaldset ei oskaks kahtlustadagi.
Aga mis toimub tegelikult, teavad vaid vähesed. Naabrid, kes aeg-ajalt politseid kutsuvad. Lähimad sõbrad, kellele naine rääkida julgeb.
Me ei tea kunagi, millal võib tulla murdumispunkt. Ja me keegi ei tea, kuidas me käitume sügavas kriisis olles.
Võib-olla põgeneme surmasõitu tehes iseenda eest, teadmata, mida teeme.
Võib-olla paneme endale käe külge.
Võib-olla valame oma viha välja süütute kõrvalseisjate peale.
Võib-olla põgeneme nii kaugele, et ei oska enam tagasi tulla.
Võib-olla...
Küllap on võimalusi tuhandeid, mida võivad teha sügavas kriisis inimesed, kes oma olukorrast väljapääsu ei näe.
Ja ma sain uue mõtte.
Ma sain kinnitust ka sellele, et ma ei tohi oma IDEED maha matta. See on nii aktuaalne ja see on asi, mida hoitakse varjul, sest häbenetakse.
Tegelikult täiesti asjatult.
Sellistele naistele oleks vaja tugigruppi, et saada julgust rääkida asjadest nii, nagu nad on; et kuulda - ka teistel on samasugused probleemid; ka teised püüavad toime tulla oma jõududega; millised abinõud on aidanud; jagada kogemusi; mitte olla üksi.
Ma PEAN oma idee ellu viima.
Kasvõi selle naise pärast. Ja nende nelja naise pärast, keda tema tunneb, kes samasuguse vägivalla all kannatavad.
Ja minu enda pärast. Mis sellest, et minu elus on see minevik (ma vähemalt loodan), aga ma olen ise kogenud asju, mida tahaksin unustada.
Ma PEAN oma idee teoks tegema.
Hea, et tema on avatud inimene ja vähemalt räägib, ka nutta suudab - see on abiks.
Pealtnäha pere, kus kõik on korras ja mitte midagi vägivaldset ei oskaks kahtlustadagi.
Aga mis toimub tegelikult, teavad vaid vähesed. Naabrid, kes aeg-ajalt politseid kutsuvad. Lähimad sõbrad, kellele naine rääkida julgeb.
Me ei tea kunagi, millal võib tulla murdumispunkt. Ja me keegi ei tea, kuidas me käitume sügavas kriisis olles.
Võib-olla põgeneme surmasõitu tehes iseenda eest, teadmata, mida teeme.
Võib-olla paneme endale käe külge.
Võib-olla valame oma viha välja süütute kõrvalseisjate peale.
Võib-olla põgeneme nii kaugele, et ei oska enam tagasi tulla.
Võib-olla...
Küllap on võimalusi tuhandeid, mida võivad teha sügavas kriisis inimesed, kes oma olukorrast väljapääsu ei näe.
Ja ma sain uue mõtte.
Ma sain kinnitust ka sellele, et ma ei tohi oma IDEED maha matta. See on nii aktuaalne ja see on asi, mida hoitakse varjul, sest häbenetakse.
Tegelikult täiesti asjatult.
Sellistele naistele oleks vaja tugigruppi, et saada julgust rääkida asjadest nii, nagu nad on; et kuulda - ka teistel on samasugused probleemid; ka teised püüavad toime tulla oma jõududega; millised abinõud on aidanud; jagada kogemusi; mitte olla üksi.
Ma PEAN oma idee ellu viima.
Kasvõi selle naise pärast. Ja nende nelja naise pärast, keda tema tunneb, kes samasuguse vägivalla all kannatavad.
Ja minu enda pärast. Mis sellest, et minu elus on see minevik (ma vähemalt loodan), aga ma olen ise kogenud asju, mida tahaksin unustada.
Ma PEAN oma idee teoks tegema.
Tüürügüjä
Täna olin üsna korralik töötegija.
Rügasin nii mis hirmus, päris palju asju sain tehtud ja haarasin härjal sarvist ka kõige hullematel asjadel.
Olin nii tegevuses, et unustasin põhilise - pean praeguse ajutise kabineti homseks vabastama.
Õnnetuseks polnud enam aega kauemaks tööle jääda, sest pidin kindlasti veel ühte ametiasutusse jõudma, pärast enam tööle tagasi ka minna ei tahtnud.
Eks ma loodan hommiku peale. Mul on päris palju asju praegusesse peatuspaika veetud, tähendab - kõik tuleb jälle tagasi vedada.
Lisaks arvuti, mis on põhiline töövahend. :)
Üritus, mille olime homseks kavandanud, jääb ära, sest etteteatamisaeg jäi napiks. Tuleb see siis järgmisel nädalal ära teha.
Probleem on koosseisu kokkusaamise osas. Meil kipub osalejaid napiks jääma, aga see tähendab automaatselt ürituse hinna kallinemist. Kuid keegi ei taha rohkem maksta.
Nii kogunes igasuguseid põhiasju ja kõrvalasju ja lisategemisi nii palju, et koju tulles jätkasin tööga veel päris kaua.
Rügasin nii mis hirmus, päris palju asju sain tehtud ja haarasin härjal sarvist ka kõige hullematel asjadel.
Olin nii tegevuses, et unustasin põhilise - pean praeguse ajutise kabineti homseks vabastama.
Õnnetuseks polnud enam aega kauemaks tööle jääda, sest pidin kindlasti veel ühte ametiasutusse jõudma, pärast enam tööle tagasi ka minna ei tahtnud.
Eks ma loodan hommiku peale. Mul on päris palju asju praegusesse peatuspaika veetud, tähendab - kõik tuleb jälle tagasi vedada.
Lisaks arvuti, mis on põhiline töövahend. :)
Üritus, mille olime homseks kavandanud, jääb ära, sest etteteatamisaeg jäi napiks. Tuleb see siis järgmisel nädalal ära teha.
Probleem on koosseisu kokkusaamise osas. Meil kipub osalejaid napiks jääma, aga see tähendab automaatselt ürituse hinna kallinemist. Kuid keegi ei taha rohkem maksta.
Nii kogunes igasuguseid põhiasju ja kõrvalasju ja lisategemisi nii palju, et koju tulles jätkasin tööga veel päris kaua.
S...sis... sistiilne....
Täna küsiti minult, et kuidas ma oskan nii stiilselt riietuda, mind olevat väga hea vaadata - alati kõik sobib omavahel ja on kooskõlas.
Seda oli kena kuulda. Seda enam, et küsijaks oli meesterahvas. Tavaliselt mehed ei väljenda kiitust niimoodi. Ainult ühte meest olen kuulnud sellises stiilis komplimente tegevat.
Riietumine on minu jaoks põnev protseduur, sest ma ei saa eelmisel õhtul valmis mõelda, mida ma järgmisel hommikul selga panen, ma ju ei tea, milline meeleolu on mul hommikul, milliseid värve ma tahan enda ümber näha, milliseid aksessuaare...
Nii ma siis seisan hommikuti oma garderoobi ees ja mõtlen, mida ma tahan. Vahel on see päris aeganõudev.
Mõnikord panen ühed rõivad selga, aga mingil põhjusel need ei sobi - kas pole meeleolu või ei sobi riietusesemed omavahel või pole värvid õiged.
Siis katsetan midagi muud. Ka see ei pruugi sobida.
Vahel proovin niimoodi kolm-neli komplekti rõivaid, enne kui leian midagi selleks päevaks sobivat.
Ja aksessuaarid peavad paigas olema. Ja sobivad kingad. Ja sobiv kott. Ja loomulikult sobivad sukkpüksid!
Riietus võib olla väga lihtne ja konkreetne, aga kui on mõni võluv lisand või aksessuaar, siis annab see vajaliku aktsendi.
Minule meeldib sukkpükstega rõivastust ilmestada, see annab huvitava tulemuse.
Loomulikult ei ole mul kõike, mida ma ise täiuslikkusena enda ümber näha tahaksin, aga ma annan olemasolevate võimaluste juures parima.
Paistab, et see on õnnestunud. :)
Ma ei arva, et väline on kõige tähtsam, aga kui tead, et kõik on korras, annab see ikkagi hea enesetunde.
Veel oli tänane kompliment, et ma olevat väga "matemaatiline" - ringid, rombid, kolmnurgad must-valge kombinatsioonis. :)
Päris põnev, mida märgatakse ja kuidas nähakse. :)
Ise poleks osanud end selle pilguga vaadatagi. :)
Ei maksa sellest jutust arvata, et ma ainult sellele mõtlengi, mida selga panna ja kuidas silmatorkav välja näha. Palju olulisem inimese juures on tema isiksuseomadused ja see, mida ta seestpoolt kiirgab.
Sisemine rahu ja jõud teeb inimese ilusaks, olgu tal seljas mis tahes.
Aga hoolitsetud inimest on lihtsalt kena vaadata.
Ja nagu ma ütlesin - enesetunne on märksa parem, kui kõik omavahel hästi sobib ja mugavalt seljas istub.
Kena, kui seda märgatakse ja ka öeldakse. Sellest on ainult rõõmu.
Aitäh julgetele!
Seda oli kena kuulda. Seda enam, et küsijaks oli meesterahvas. Tavaliselt mehed ei väljenda kiitust niimoodi. Ainult ühte meest olen kuulnud sellises stiilis komplimente tegevat.
Riietumine on minu jaoks põnev protseduur, sest ma ei saa eelmisel õhtul valmis mõelda, mida ma järgmisel hommikul selga panen, ma ju ei tea, milline meeleolu on mul hommikul, milliseid värve ma tahan enda ümber näha, milliseid aksessuaare...
Nii ma siis seisan hommikuti oma garderoobi ees ja mõtlen, mida ma tahan. Vahel on see päris aeganõudev.
Mõnikord panen ühed rõivad selga, aga mingil põhjusel need ei sobi - kas pole meeleolu või ei sobi riietusesemed omavahel või pole värvid õiged.
Siis katsetan midagi muud. Ka see ei pruugi sobida.
Vahel proovin niimoodi kolm-neli komplekti rõivaid, enne kui leian midagi selleks päevaks sobivat.
Ja aksessuaarid peavad paigas olema. Ja sobivad kingad. Ja sobiv kott. Ja loomulikult sobivad sukkpüksid!
Riietus võib olla väga lihtne ja konkreetne, aga kui on mõni võluv lisand või aksessuaar, siis annab see vajaliku aktsendi.
Minule meeldib sukkpükstega rõivastust ilmestada, see annab huvitava tulemuse.
Loomulikult ei ole mul kõike, mida ma ise täiuslikkusena enda ümber näha tahaksin, aga ma annan olemasolevate võimaluste juures parima.
Paistab, et see on õnnestunud. :)
Ma ei arva, et väline on kõige tähtsam, aga kui tead, et kõik on korras, annab see ikkagi hea enesetunde.
Veel oli tänane kompliment, et ma olevat väga "matemaatiline" - ringid, rombid, kolmnurgad must-valge kombinatsioonis. :)
Päris põnev, mida märgatakse ja kuidas nähakse. :)
Ise poleks osanud end selle pilguga vaadatagi. :)
Ei maksa sellest jutust arvata, et ma ainult sellele mõtlengi, mida selga panna ja kuidas silmatorkav välja näha. Palju olulisem inimese juures on tema isiksuseomadused ja see, mida ta seestpoolt kiirgab.
Sisemine rahu ja jõud teeb inimese ilusaks, olgu tal seljas mis tahes.
Aga hoolitsetud inimest on lihtsalt kena vaadata.
Ja nagu ma ütlesin - enesetunne on märksa parem, kui kõik omavahel hästi sobib ja mugavalt seljas istub.
Kena, kui seda märgatakse ja ka öeldakse. Sellest on ainult rõõmu.
Aitäh julgetele!
"Meie isa, kes sa oled..."
Mart Kivastik
"Meie isa, kes sa oled..."
Lavastaja Margus Kasterpalu
Osades: Hannes Kaljujärv
Leino Rei
Tanel Jonas
Marika Aidla
Athena Keskuses
Kuna Kivastik mulle meeldib, siis tahtsin seda lavastust näha.
Tunded olid väga vastakad. Need asjad, mis mulle alguses vastu hakkasid ja võõrkehadena tundusid, asetused hiljem oma kohale.
Mõned asjad panid mõtlema.
Kui palju on meile üldse aega antud? Me keegi ei tea seda.
Me teeme plaane, aga võib-olla järgmist sekundit, minutit, päeva meie jaoks enam ei tulegi.
Me lükkame tähtsaid asju edasi, arvates, et küll meil on veel nende jaoks aega, aga seda aega ei pruugi enam olla ega tulla.
Üksteisest möödarääkimine, möödaelamine, lähedaste mittemärkamine, hoolimatus-hoolimine.
Miks mõned lapsed on armsamad kui teised, miks me ühtedest hoolime ja teisi ei märkagi.
Miks mõni suudab kõike andestada ja mõista, teine tegeleb vaid iseendaga ega tahagi midagi mõista.
Miks me peame kellegi kaotama, et saaksime aru tema väärtusest ja sellest, et teda armastame.
Miks vahel on tunne, et me ei saa oma eluga hakkama ja me pole midagi väärt.
Miks me arvame, et kõik inimesed peavad olema ühesugused, miks me ei talu teistsuguseid inimesi.
Miks me vihkame teises neidsamu jooni, mis meis endis on olemas.
Mõtteid tuli veel ja veel.
Mehe sõnul pani see näidend tedagi mõtlema. Ta küll ei täpsustanud, mille üle, aga ma loodan, et ta ei bluffinud minu meeleheaks. :D
Igal juhul ta ei kurtnud, et igav oleks olnud ja et parem oleks kodus maganud. Hea seegi. :)
Aga kell on palju ja ma lähen magama.
Hommik ootab tegusat mind.
"Meie isa, kes sa oled..."
Lavastaja Margus Kasterpalu
Osades: Hannes Kaljujärv
Leino Rei
Tanel Jonas
Marika Aidla
Athena Keskuses
Kuna Kivastik mulle meeldib, siis tahtsin seda lavastust näha.
Tunded olid väga vastakad. Need asjad, mis mulle alguses vastu hakkasid ja võõrkehadena tundusid, asetused hiljem oma kohale.
Mõned asjad panid mõtlema.
Kui palju on meile üldse aega antud? Me keegi ei tea seda.
Me teeme plaane, aga võib-olla järgmist sekundit, minutit, päeva meie jaoks enam ei tulegi.
Me lükkame tähtsaid asju edasi, arvates, et küll meil on veel nende jaoks aega, aga seda aega ei pruugi enam olla ega tulla.
Üksteisest möödarääkimine, möödaelamine, lähedaste mittemärkamine, hoolimatus-hoolimine.
Miks mõned lapsed on armsamad kui teised, miks me ühtedest hoolime ja teisi ei märkagi.
Miks mõni suudab kõike andestada ja mõista, teine tegeleb vaid iseendaga ega tahagi midagi mõista.
Miks me peame kellegi kaotama, et saaksime aru tema väärtusest ja sellest, et teda armastame.
Miks vahel on tunne, et me ei saa oma eluga hakkama ja me pole midagi väärt.
Miks me arvame, et kõik inimesed peavad olema ühesugused, miks me ei talu teistsuguseid inimesi.
Miks me vihkame teises neidsamu jooni, mis meis endis on olemas.
Mõtteid tuli veel ja veel.
Mehe sõnul pani see näidend tedagi mõtlema. Ta küll ei täpsustanud, mille üle, aga ma loodan, et ta ei bluffinud minu meeleheaks. :D
Igal juhul ta ei kurtnud, et igav oleks olnud ja et parem oleks kodus maganud. Hea seegi. :)
Aga kell on palju ja ma lähen magama.
Hommik ootab tegusat mind.
Murphy seadus teatri kohta
Kui sul peaks teatris kõht korisema, siis teeb ta seda kõige häälekamalt just etenduse kõige vaiksemate stseenide ajal.
Tuesday, May 6, 2008
Täna ei ole tibi
Täna öeldi mulle, et ma nägevat ometi kord välja nagu minu elukutsele kohane. :D:D:D
Mul on täna pükskostüüm! :) Mitte roosad sukkpüksikesed ja miniseelikuke, nagu mulle öeldi! :D:D:D
Et muidu ei saanud aru, kellega tegu on... Khm... ;)
Noh, selles mõttes, et nüüd on ikka kohe aru saada, kellega tegemist. Soliidne ja range.
See on minu puhul harukordne, et ma pikki pükse kannan, eelistan igal juhul seelikuid, aga see kostüüm meeldis mulle just oma klassikalisuse tõttu.
Ostsin ära ja siis hakkasin mõtlema, et kui palju ma siis tegelikult pükstega käin, ma ju ei armasta pikki pükse! (Minu puhul tüüpiline - kõigepealt ostan ja siis mõtlen :D!!!)
Esiteks saavad püksisääred tolmuseks ja vihmase ilmaga poriseks, ja siis ei oska ma niimoodi käia, et ma pori üles ei pritsiks ja püksisääred poriseks ei saaks...
Aga muidu on ilus kostüüm... :D
Ja pükse ma millegipärast üldse ei armasta. Vastupidiselt varasemale elule, mil AINULT pükstega käisingi. Küllap olen oma "pükste"-elu ära elanud. :)
Aga muidu on ilus kostüüm... :D
Eks ma siis vahelduseks näitan ennast ka klassikalise külje pealt, mitte ainult tibi-vormis. :D
Ja mulle pidi sobima. ;)
Ehkki ma ise ennast just kõige mugavamalt ei tunne. Püksid lipendavad säärte ümber. :D
Aga muidu on ilus kostüüm. :D
Mul on täna pükskostüüm! :) Mitte roosad sukkpüksikesed ja miniseelikuke, nagu mulle öeldi! :D:D:D
Et muidu ei saanud aru, kellega tegu on... Khm... ;)
Noh, selles mõttes, et nüüd on ikka kohe aru saada, kellega tegemist. Soliidne ja range.
See on minu puhul harukordne, et ma pikki pükse kannan, eelistan igal juhul seelikuid, aga see kostüüm meeldis mulle just oma klassikalisuse tõttu.
Ostsin ära ja siis hakkasin mõtlema, et kui palju ma siis tegelikult pükstega käin, ma ju ei armasta pikki pükse! (Minu puhul tüüpiline - kõigepealt ostan ja siis mõtlen :D!!!)
Esiteks saavad püksisääred tolmuseks ja vihmase ilmaga poriseks, ja siis ei oska ma niimoodi käia, et ma pori üles ei pritsiks ja püksisääred poriseks ei saaks...
Aga muidu on ilus kostüüm... :D
Ja pükse ma millegipärast üldse ei armasta. Vastupidiselt varasemale elule, mil AINULT pükstega käisingi. Küllap olen oma "pükste"-elu ära elanud. :)
Aga muidu on ilus kostüüm... :D
Eks ma siis vahelduseks näitan ennast ka klassikalise külje pealt, mitte ainult tibi-vormis. :D
Ja mulle pidi sobima. ;)
Ehkki ma ise ennast just kõige mugavamalt ei tunne. Püksid lipendavad säärte ümber. :D
Aga muidu on ilus kostüüm. :D
Monday, May 5, 2008
Kepikõnnivaimustus
Täna rääkis kolleeg, et läheb nädalavahetusel kepikõndi tegema, 23 kilomeetrit, maratonirajal. See on suur rahvaüritus.
Ta pole enda sõnul eriti trenni saanud teha, aga minus tärkas küll huvi. Mul keppe pole, aga neid saaks ju laenata või osta, aga väga huvitav oleks end proovile panna.
Ma ise arvan idealistlikult, et ma saaksin hakkama küll, mis see siis ära kõndida poleks! :)
Liikumist ma ei karda ja papist plika ei ole! :)
Juba leppisime kokku, et saame ehk mõnel õhtul koos trenni minna tegema, aga õnnetuseks on mul nädalavahetus proovidega kaetud ja mul ei tule sellest matkast mitte midagi välja!
Niiiiiiii kahju... :(
Juba nägin end vaimusilmas keppidega uljalt kõndimas. :D:D:D
Hetkeks käis isegi peast läbi mõte, et mees võiks ju ka tulla, aga tema ei taha tempokat liikumist, talle oleks see ilmselgelt ülejõu käiv.
Aga mina võtaksin heameelega kolleegidega punti ja hakkaksin kepikõndi harrastama. Parajalt mõnus koormus ja värske õhk - mis sa, hing, veel tahad?!
Ja kas meil siin vähe kohti, kus kõndida?!
Mehega käime jalutamas küll, aga meie tempo on ikka väga aeglane, küllap tervisele kasulik on see liikumine ikka, aga erilist koormust organism küll ei saa.
Vaja oleks tempokamat liikumist.
Aga siit idee - kingin mehele sünnipäevaks kõnnikepid! :)
Väike vihje või nii... ;)
Ehkki ma kujutan ette, et ta sureb kõigepealt valehäbisse ära! :D:D:D
Mõelda vaid, tema ja - kepikõndija!!! :D:D:D
Ja mis me koeraga teeme? Seome keppide külge ja lippab kaasa? Või muretseme koerale ka kepid? Saab ta kahega hakkama või on nelja vaja???? :D:D:D
Ta pole enda sõnul eriti trenni saanud teha, aga minus tärkas küll huvi. Mul keppe pole, aga neid saaks ju laenata või osta, aga väga huvitav oleks end proovile panna.
Ma ise arvan idealistlikult, et ma saaksin hakkama küll, mis see siis ära kõndida poleks! :)
Liikumist ma ei karda ja papist plika ei ole! :)
Juba leppisime kokku, et saame ehk mõnel õhtul koos trenni minna tegema, aga õnnetuseks on mul nädalavahetus proovidega kaetud ja mul ei tule sellest matkast mitte midagi välja!
Niiiiiiii kahju... :(
Juba nägin end vaimusilmas keppidega uljalt kõndimas. :D:D:D
Hetkeks käis isegi peast läbi mõte, et mees võiks ju ka tulla, aga tema ei taha tempokat liikumist, talle oleks see ilmselgelt ülejõu käiv.
Aga mina võtaksin heameelega kolleegidega punti ja hakkaksin kepikõndi harrastama. Parajalt mõnus koormus ja värske õhk - mis sa, hing, veel tahad?!
Ja kas meil siin vähe kohti, kus kõndida?!
Mehega käime jalutamas küll, aga meie tempo on ikka väga aeglane, küllap tervisele kasulik on see liikumine ikka, aga erilist koormust organism küll ei saa.
Vaja oleks tempokamat liikumist.
Aga siit idee - kingin mehele sünnipäevaks kõnnikepid! :)
Väike vihje või nii... ;)
Ehkki ma kujutan ette, et ta sureb kõigepealt valehäbisse ära! :D:D:D
Mõelda vaid, tema ja - kepikõndija!!! :D:D:D
Ja mis me koeraga teeme? Seome keppide külge ja lippab kaasa? Või muretseme koerale ka kepid? Saab ta kahega hakkama või on nelja vaja???? :D:D:D
Kuuma vanni, mõtelge!
Appi, kui külm!!!!
Täna oli tõeliselt külm väljas proovi teha. Ettenägelikult olin paksu nahkjope selga pannud ja kindad kätte, Jägermeistri viimase pära kaasa haaranud (asjaks ikka! :D) - aga ikka oli külm.
Päris kaua tuleb oma stseene oodata ja selle ajaga jõuab parasjagu maha jahtuda. Ja Jägermeistrit kah nii palju polnud, et seest tuliseks oleks jõudnud tõmmata. :D
Praegu kuluks ära kuum vann ja tuline tee - vist peangi seda teed minema. Tahan sooja!!!!!
Homseks vist erilist ilma soojenemist pole oodata, eks siis tuleb end paksemate riietega varustada. Talveriided uuesti kapist välja!
Annaks jumal, et esietenduseks ikka soojemaks läheks! Vastasel juhul ei suuda mina ühtki hilpu seljast ära visata!
Praegu ajab ainuüksi mõte sellest mind veel hullemini lõdisema.
Panen vannivee jooksma. Mmmmmm, kui mõnus! Kuum vann....
Täna oli tõeliselt külm väljas proovi teha. Ettenägelikult olin paksu nahkjope selga pannud ja kindad kätte, Jägermeistri viimase pära kaasa haaranud (asjaks ikka! :D) - aga ikka oli külm.
Päris kaua tuleb oma stseene oodata ja selle ajaga jõuab parasjagu maha jahtuda. Ja Jägermeistrit kah nii palju polnud, et seest tuliseks oleks jõudnud tõmmata. :D
Praegu kuluks ära kuum vann ja tuline tee - vist peangi seda teed minema. Tahan sooja!!!!!
Homseks vist erilist ilma soojenemist pole oodata, eks siis tuleb end paksemate riietega varustada. Talveriided uuesti kapist välja!
Annaks jumal, et esietenduseks ikka soojemaks läheks! Vastasel juhul ei suuda mina ühtki hilpu seljast ära visata!
Praegu ajab ainuüksi mõte sellest mind veel hullemini lõdisema.
Panen vannivee jooksma. Mmmmmm, kui mõnus! Kuum vann....
Näis, mis saab...
Tekst jäi kordamata, muuseumi ma ei jõudnud, võtmed on minu käes, mina vastutan ma-ei-tea- isegi-mille eest, ehitised pole valmis...
Ilm on külmaks läinud, täna saab väljas külmetada, pean kindlasti enne kodust läbi jõudma, et soojemalt riidesse panna. Hea oleks lausa midagi soojendavat kaasa haarata, et ära ei külmuks. Noh, midagi, mis seest soojaks lööb... :D Jägermeister või midagi sellist. :D
Jääb loota, et ilmad nii külmaks ei jää, vaid ikka soojemaks lähevad, sellise ilmaga küll ei tahaks "supelkostüümis" olla, õigemini küll oli lavastaja visioon veel napim... :D:D:D
Ilm on külmaks läinud, täna saab väljas külmetada, pean kindlasti enne kodust läbi jõudma, et soojemalt riidesse panna. Hea oleks lausa midagi soojendavat kaasa haarata, et ära ei külmuks. Noh, midagi, mis seest soojaks lööb... :D Jägermeister või midagi sellist. :D
Jääb loota, et ilmad nii külmaks ei jää, vaid ikka soojemaks lähevad, sellise ilmaga küll ei tahaks "supelkostüümis" olla, õigemini küll oli lavastaja visioon veel napim... :D:D:D
Sunday, May 4, 2008
Jõle inimene külvab jõledusi
Täna oligi kohe selline päev, et see ei saanud ilma halbade uudisteta jääda.
Väga ebameeldiv teadmine. Ja jõuetus inimese vastu, kes oma ego upitamiseks teisi maatasa teeb.
Ei saa aru sellistest inimestest.
Ma usun, et neid, kes teda ära kägistada tahaksid, on rohkem kui üks.
Uskumatu käitumine haritud inimese poolt. Vähemalt tiitlite järgi võiks arvata, et tegu on haritud inimesega, aga tegelikkus on kahjuks teine.
Oma teoga on ta ise ennast maatasa teinud.
Ma loodan, et temast pöörduvad ära mitte ainult tema hobikaaslased, vaid ka tema teised sõbrad muudelt elualadelt. Antagu mulle kõrgemalt poolt andeks mu kurjad mõtted, aga praegu ei suuda ma selle inimese suhtes küll mingit lugupidamist ega austust üles näidata.
Ta on ka minu kohta üht-teist öelnud (õigemini nimetanud mind ühe kindla sõnaga, mis sobiks ka tema enda kohta), aga mitte see ei ole oluline, niisuguse inimese arvamus mind ei huvita, ehkki seda arvamust võib nii mõnigi jagada. Aga ka see pole oluline.
Oluline on praegu see, et keegi, kes arvab endal olevat õigust sigadusi teha, maskeerib end mingi õigluse eest võitleja maskiga, aga ta ei taha seda teha mitte tagasihoidlikult, vaid suure meediakäraga, tal on vaja enda haavatud ego upitada ja oma enesehinnangut tõsta. Tüüpiline on, et madala enesehinnanguga inimesed teevad seda läbi teiste inimeste madaldamise ja alandamise.
Mul on tunne, et ma tahaksin teha mingi vastulause või pöördumise või ma ei tea isegi, mida ma mõtlen, aga on tunne, et ei saa istuda, käed rüpes.
Vastik tunne on niisuguste inimeste läbi kaotada toredaid entusiaste ja eestvedajaid.
Miks inimesed ei ela ise ega lase ka teistel elada??!!
Oeh, ma tean, et ma ise ei ole ideaalne inimene, ma olen ka ise teinud sigadusi ja ma ei hiilga erilise headuse ja üllusega, aga ma loodan, et ma ei ole NIISUGUSEID sigadusi kellelegi korraldanud.
Kui ma olen seda teinud, palun andke mulle andeks.
Palun andeks, kui ma olen olnud jõle ja vastik, ma loodan, et ma mitte kunagi enam ei tee kellelegi kurja (oeh, ma loodan, et ma ei ole teinud midagi pöördumatult paha, kuigi olen tundnud mitmel korral, et ... :S... aga see ei ole praegu tähtis :S).
Igal juhul tuleb SELLIST käitumist ja tegutsemist nähes vastupandamatu tahtmine muutuda headuse ingliks.
Väga ebameeldiv teadmine. Ja jõuetus inimese vastu, kes oma ego upitamiseks teisi maatasa teeb.
Ei saa aru sellistest inimestest.
Ma usun, et neid, kes teda ära kägistada tahaksid, on rohkem kui üks.
Uskumatu käitumine haritud inimese poolt. Vähemalt tiitlite järgi võiks arvata, et tegu on haritud inimesega, aga tegelikkus on kahjuks teine.
Oma teoga on ta ise ennast maatasa teinud.
Ma loodan, et temast pöörduvad ära mitte ainult tema hobikaaslased, vaid ka tema teised sõbrad muudelt elualadelt. Antagu mulle kõrgemalt poolt andeks mu kurjad mõtted, aga praegu ei suuda ma selle inimese suhtes küll mingit lugupidamist ega austust üles näidata.
Ta on ka minu kohta üht-teist öelnud (õigemini nimetanud mind ühe kindla sõnaga, mis sobiks ka tema enda kohta), aga mitte see ei ole oluline, niisuguse inimese arvamus mind ei huvita, ehkki seda arvamust võib nii mõnigi jagada. Aga ka see pole oluline.
Oluline on praegu see, et keegi, kes arvab endal olevat õigust sigadusi teha, maskeerib end mingi õigluse eest võitleja maskiga, aga ta ei taha seda teha mitte tagasihoidlikult, vaid suure meediakäraga, tal on vaja enda haavatud ego upitada ja oma enesehinnangut tõsta. Tüüpiline on, et madala enesehinnanguga inimesed teevad seda läbi teiste inimeste madaldamise ja alandamise.
Mul on tunne, et ma tahaksin teha mingi vastulause või pöördumise või ma ei tea isegi, mida ma mõtlen, aga on tunne, et ei saa istuda, käed rüpes.
Vastik tunne on niisuguste inimeste läbi kaotada toredaid entusiaste ja eestvedajaid.
Miks inimesed ei ela ise ega lase ka teistel elada??!!
Oeh, ma tean, et ma ise ei ole ideaalne inimene, ma olen ka ise teinud sigadusi ja ma ei hiilga erilise headuse ja üllusega, aga ma loodan, et ma ei ole NIISUGUSEID sigadusi kellelegi korraldanud.
Kui ma olen seda teinud, palun andke mulle andeks.
Palun andeks, kui ma olen olnud jõle ja vastik, ma loodan, et ma mitte kunagi enam ei tee kellelegi kurja (oeh, ma loodan, et ma ei ole teinud midagi pöördumatult paha, kuigi olen tundnud mitmel korral, et ... :S... aga see ei ole praegu tähtis :S).
Igal juhul tuleb SELLIST käitumist ja tegutsemist nähes vastupandamatu tahtmine muutuda headuse ingliks.
Tujutuses kinni
Tänane päev on mõttetult tujutu.
Ma ei saa midagi teha, mõned asjad lihtsalt ajavad tuju minema.
Ometi oli hommikul kena jalutuskäik, aga siis läks kõik metsa.
Kogu selle tujutuse valguses ei ole meeles olnud ei tekste õppida ega oma õpiasjadega tegelda (millega läheb VÄGA kiireks!), hoopis magasin veel paar tundi.
Nüüd olen püüdnud mõtlemisega tegelda, aga seegi protsess kulgeb kuidagi tujutult ja loiult.
Jäin sellesse tujutusse meeleollu kinni ega saa siit enam välja.
Siblin nagu kana takus, aga kuhugi ei jõua.
Ma ei saa midagi teha, mõned asjad lihtsalt ajavad tuju minema.
Ometi oli hommikul kena jalutuskäik, aga siis läks kõik metsa.
Kogu selle tujutuse valguses ei ole meeles olnud ei tekste õppida ega oma õpiasjadega tegelda (millega läheb VÄGA kiireks!), hoopis magasin veel paar tundi.
Nüüd olen püüdnud mõtlemisega tegelda, aga seegi protsess kulgeb kuidagi tujutult ja loiult.
Jäin sellesse tujutusse meeleollu kinni ega saa siit enam välja.
Siblin nagu kana takus, aga kuhugi ei jõua.
Luigepaar
Eelmisele sissekandele jätkuks: mees ärkas õnneks üles ja me läksime jalutama.
Ooooooo, see oli nii ilus, et mul tuleb sõnadest puudu, et kirjeldada kõiki emotsioone!
Päikesepaiste, lindude vidistamine, vaikne linn, imeline järveallee, peegelsile järv, rähni tõristamine, pardid järvel, kalade sulpsutamine ja - luiged!!!!
See oli nii ootamatu vaatepilt, sellel järvel pole me veel luiki näinud! Neid on olnud küll teisel järvel, kuid siin - see oli vapustav elamus!!!
Mul oli niiiiiii kahju, et polnud fotoaparaati, tegin küll mobiiliga ühe pildi, aga see oli jama, sest tuli kaugelt ja ei väljendanud tegelikult seda, mida me nägime.
Aga nägime imeilusat luigepaari, kes tegutses pisikesel saarekesel, siis ujusid nad järvel ja see oli eriliselt kaunis vaatepilt, kuidas nad järvepinnal peegeldusid - ah, milliseid pildiseeriaid oleks sealt saanud!!!
Ei, ma PEAN endale fotoka muretsema, ma ei saa lubada, et sellised hetked jäävad jäädvustamata! Milliseid poose nad võtsid, kuidas peegelpilt mängis! See on kirjeldamatu!
Olen veel praegugi selle vaatepildi lummuses.
Istusime järve ääres pingil ja nautisime imelist hommikut ning vaimustavat vaatepilti.
Kahju oli ära tulla.
Ja samas nii hea meel, et pole sellist hommikut maha maganud. :)
Ooooooo, see oli nii ilus, et mul tuleb sõnadest puudu, et kirjeldada kõiki emotsioone!
Päikesepaiste, lindude vidistamine, vaikne linn, imeline järveallee, peegelsile järv, rähni tõristamine, pardid järvel, kalade sulpsutamine ja - luiged!!!!
See oli nii ootamatu vaatepilt, sellel järvel pole me veel luiki näinud! Neid on olnud küll teisel järvel, kuid siin - see oli vapustav elamus!!!
Mul oli niiiiiii kahju, et polnud fotoaparaati, tegin küll mobiiliga ühe pildi, aga see oli jama, sest tuli kaugelt ja ei väljendanud tegelikult seda, mida me nägime.
Aga nägime imeilusat luigepaari, kes tegutses pisikesel saarekesel, siis ujusid nad järvel ja see oli eriliselt kaunis vaatepilt, kuidas nad järvepinnal peegeldusid - ah, milliseid pildiseeriaid oleks sealt saanud!!!
Ei, ma PEAN endale fotoka muretsema, ma ei saa lubada, et sellised hetked jäävad jäädvustamata! Milliseid poose nad võtsid, kuidas peegelpilt mängis! See on kirjeldamatu!
Olen veel praegugi selle vaatepildi lummuses.
Istusime järve ääres pingil ja nautisime imelist hommikut ning vaimustavat vaatepilti.
Kahju oli ära tulla.
Ja samas nii hea meel, et pole sellist hommikut maha maganud. :)
Imeline hommik
Imeline hommik!
Tahtsin rõdule kohvi minna jooma, aga hommikumantlis oli külm. :)
Ometi nii mõnusalt karge õhk, linnulaul, päikesetõus - ah, kas saab midagi ilusamat olla?!
Fantastiline!
Ma ei raatsi meest äratada, aga kui ta ärkab, siis teen ettepaneku jalutama minna, kasvõi ümber järve üks tiir teha, kui just pikemale matkarajale ei viitsi minna.
Kummaline, tavaliselt on ta kohe ärkvel, kui mina voodist ära lähen, aga täna, mil mul on plaan teda välja jalutama vedada, ta ei kõssagi!!! :D:D:D Aimab halba??!! :D:D:D
No tegelikult meeldib talle endale ka selliseid jalutuskäike teha. Ja hommik on tõepoolest vaimustav.
Tahtsin rõdule kohvi minna jooma, aga hommikumantlis oli külm. :)
Ometi nii mõnusalt karge õhk, linnulaul, päikesetõus - ah, kas saab midagi ilusamat olla?!
Fantastiline!
Ma ei raatsi meest äratada, aga kui ta ärkab, siis teen ettepaneku jalutama minna, kasvõi ümber järve üks tiir teha, kui just pikemale matkarajale ei viitsi minna.
Kummaline, tavaliselt on ta kohe ärkvel, kui mina voodist ära lähen, aga täna, mil mul on plaan teda välja jalutama vedada, ta ei kõssagi!!! :D:D:D Aimab halba??!! :D:D:D
No tegelikult meeldib talle endale ka selliseid jalutuskäike teha. Ja hommik on tõepoolest vaimustav.
Ilma pealkirjata
Samal ajal kui kogu Eesti puhastas meie ilusat isamaad, oli meil suur pidupäev.
Koos laada, kultuuriprogrammi, tantsuõhtu ja ilutulestikuga.
Mina käisin vaid hommikupoolikul, vaatasin meie omade etteaste ära ja rohkem palavuse käes ei talunud olla ka.
Ehkki see oli parem kui näiteks vihmasadu. :)
Kuna pärastlõunal oli vaja külla minna, siis nuputasin, mida kingituseks viia. Istikuid nähes tuli mõte midagi väga jäävat kinkida - kingiks õige puu??!!
Kuna on maakoht, siis mõni kohake ikka ühe puukese jaoks leidub.
Mul on küll oma lemmikpuu, aga arvasin, et see on ehk liiga tavaline, kingiks ikka midagi erilist, mida tal endal ka kindlasti ei ole.
Lõpuks valisin välja huvitava puu, mille õitsemine näeb vähemalt pildil väga kena välja - alpi kuldvihm.
Siis hakkame igal kevadel külas käima vaatamas, kuidas ta õitseb. :)
Mees ei olnud vaimustuses ei tööle minemisest ega sellest, et mina kodust ära lähen, aga ta ei hakanud mind keelama ka, viis meid külla ära ja läks ise tööle, lootuses, et me paari tunni pärast tahame juba koju tagasi minna. :)
Maakoht oli väga lage, ainult põllud ümberringi - no sinna oleks pidanud kohe suuremal hulgal istikuid viima!!! :D
Minu jaoks, kes ma elan praktiliselt metsas (ehkki linna keskel:D), oli hämmastav näha sellist lagedust, see tundus kuidagi nii ebaeestilik.
Maja keset põldu.
Ehkki vanasti nii ilmselt oligi - ikka põllud ümber maja, kus siis veel!
Aga mulle meeldivad puud ja põõsad ja metsa peab ikka ka olema.
Algul oli palav, aga pärast läks päike ära ja lagedal väljal oli üsnagi tuuline, lausa jahe hakkas.
Kui neli tundi möödas oli, siis mees vist vaatas, et minu helistamist võib ootama jäädagi, helistas ise, kas me koju ei tahaks juba minna. :)
Eks ikka tahtsime.
Kodus keerasin kohe diivani peale pikali ja uni tuli momentaalselt. Küllap oli selles oma osa ka uimastavatel jookidel, mida ma tarbinud olin. ;) Minimaalselt muidugi. ;)
Tunnikese pärast toimetas mees mu voodisse ja uni läks edasi - küll oli hea magada!
Kella kaheksast magama jääda - seda ei juhtu iga päev!:)
See-eest olin juba veerand viis üleval ja tunnen end täiesti väljapuhanuna.
Ega asjata öelda, et õhtune uni on terviseuni ja enne südaööd magatud 1 tund võrdub 2 tunni pärast-südaöise unega.
Ma kohe TUNNEN, et see ON nii. :D
Koos laada, kultuuriprogrammi, tantsuõhtu ja ilutulestikuga.
Mina käisin vaid hommikupoolikul, vaatasin meie omade etteaste ära ja rohkem palavuse käes ei talunud olla ka.
Ehkki see oli parem kui näiteks vihmasadu. :)
Kuna pärastlõunal oli vaja külla minna, siis nuputasin, mida kingituseks viia. Istikuid nähes tuli mõte midagi väga jäävat kinkida - kingiks õige puu??!!
Kuna on maakoht, siis mõni kohake ikka ühe puukese jaoks leidub.
Mul on küll oma lemmikpuu, aga arvasin, et see on ehk liiga tavaline, kingiks ikka midagi erilist, mida tal endal ka kindlasti ei ole.
Lõpuks valisin välja huvitava puu, mille õitsemine näeb vähemalt pildil väga kena välja - alpi kuldvihm.
Siis hakkame igal kevadel külas käima vaatamas, kuidas ta õitseb. :)
Mees ei olnud vaimustuses ei tööle minemisest ega sellest, et mina kodust ära lähen, aga ta ei hakanud mind keelama ka, viis meid külla ära ja läks ise tööle, lootuses, et me paari tunni pärast tahame juba koju tagasi minna. :)
Maakoht oli väga lage, ainult põllud ümberringi - no sinna oleks pidanud kohe suuremal hulgal istikuid viima!!! :D
Minu jaoks, kes ma elan praktiliselt metsas (ehkki linna keskel:D), oli hämmastav näha sellist lagedust, see tundus kuidagi nii ebaeestilik.
Maja keset põldu.
Ehkki vanasti nii ilmselt oligi - ikka põllud ümber maja, kus siis veel!
Aga mulle meeldivad puud ja põõsad ja metsa peab ikka ka olema.
Algul oli palav, aga pärast läks päike ära ja lagedal väljal oli üsnagi tuuline, lausa jahe hakkas.
Kui neli tundi möödas oli, siis mees vist vaatas, et minu helistamist võib ootama jäädagi, helistas ise, kas me koju ei tahaks juba minna. :)
Eks ikka tahtsime.
Kodus keerasin kohe diivani peale pikali ja uni tuli momentaalselt. Küllap oli selles oma osa ka uimastavatel jookidel, mida ma tarbinud olin. ;) Minimaalselt muidugi. ;)
Tunnikese pärast toimetas mees mu voodisse ja uni läks edasi - küll oli hea magada!
Kella kaheksast magama jääda - seda ei juhtu iga päev!:)
See-eest olin juba veerand viis üleval ja tunnen end täiesti väljapuhanuna.
Ega asjata öelda, et õhtune uni on terviseuni ja enne südaööd magatud 1 tund võrdub 2 tunni pärast-südaöise unega.
Ma kohe TUNNEN, et see ON nii. :D
Saturday, May 3, 2008
Autosugestioon või enesepettus
Iseenesest sisulist vahet ju nagu pole, küll aga on õige see, et ikkagi oleneb, mismoodi ise mõtled. Kasvõi enesetunde jaoks.
Tean ju küll, et tegu on enesepettusega, nii nagu see ikka sundmõtete puhul tegelikult on, aga kummaline on, et see ju aitab.
Isegi teadmine, mis see sisuliselt on, ei muuda tõsiasja, et ta toimib.
Loomulikult on endale parem, kui võtad seda autosugestioonina või positiivse mõtlemisena kui et sundmõtete või enesepettusena.
Kõlab lihtsalt ilusamini.
Aga mõte on sama.
Ja elu on ilus.
Ja mul läheb hästi ning iga päevaga üha paremini.
Ja kõik need muud asjad ka.
Mõttel on suur jõud.
Rumal, kui seda enda heaoluks ära ei kasuta, eks?
Tean ju küll, et tegu on enesepettusega, nii nagu see ikka sundmõtete puhul tegelikult on, aga kummaline on, et see ju aitab.
Isegi teadmine, mis see sisuliselt on, ei muuda tõsiasja, et ta toimib.
Loomulikult on endale parem, kui võtad seda autosugestioonina või positiivse mõtlemisena kui et sundmõtete või enesepettusena.
Kõlab lihtsalt ilusamini.
Aga mõte on sama.
Ja elu on ilus.
Ja mul läheb hästi ning iga päevaga üha paremini.
Ja kõik need muud asjad ka.
Mõttel on suur jõud.
Rumal, kui seda enda heaoluks ära ei kasuta, eks?
Friday, May 2, 2008
Mina kui lavastaja - tulevikuvisioonis
Kui ma täna lavastuse koha pealt sõna võtsin ja oma visioonist rääkisin, siis tuli mulle silme ette visioon endast kui lavastajast ja esimest korda mõtlesin, et äkki ma isegi saaksin ka ise lavastamisega hakkama.
Olen seda mõtet kogu aeg tõrjunud, sest mulle on tundunud, et mina ei oska ega saa sellist protsessi juhtida, lavastajad on minu jaoks väga eriliselt andekate inimestena tundunud, et hakata end nendega ühte ritta seadma.
Ometi tundub, et ma siiski näen, kui miski on väga sobimatu lavastusse, ja mul ju ometi tekib pilt silme ette, millisena ma lavastust näha tahan. Ja kui mul juba on visioon, siis ju ma ju tean, mida ma tahan.
Järelikult pean ma oskama seda ka näitlejatelt kätte saada.
Ei, ma ei ole veel lavastamise mõtet maha matnud.
Sest minu idee on endiselt tagataskus ja ükskord teen ma selle teoks niikuinii.
Kummaline, millist tõuget on vahel eneseusuks vaja.
Olen seda mõtet kogu aeg tõrjunud, sest mulle on tundunud, et mina ei oska ega saa sellist protsessi juhtida, lavastajad on minu jaoks väga eriliselt andekate inimestena tundunud, et hakata end nendega ühte ritta seadma.
Ometi tundub, et ma siiski näen, kui miski on väga sobimatu lavastusse, ja mul ju ometi tekib pilt silme ette, millisena ma lavastust näha tahan. Ja kui mul juba on visioon, siis ju ma ju tean, mida ma tahan.
Järelikult pean ma oskama seda ka näitlejatelt kätte saada.
Ei, ma ei ole veel lavastamise mõtet maha matnud.
Sest minu idee on endiselt tagataskus ja ükskord teen ma selle teoks niikuinii.
Kummaline, millist tõuget on vahel eneseusuks vaja.
Täna ja homme
Mees oli nii armas ja ootas mind ära, ehkki tal oli pikk-pikk päev.
Aga see-eest mõtles ta minu peale. :)
Armas temast.
Proov kulges nagu ikka, täna tegime mõlemat vaatust.
Aga nalja sai nabani.
Kohati on ikka ühe tegelase poolt halba isetegevust. Täna rääksin sellest natuke pikemalt ja juhtisin tähelepanu, mis mõjub hästi ja löövalt. Ei saa hakata nalja tegema, sellega rikutakse kõik ära. Ja labaseks ei saa minna, sest tekst on kohati niigi labane, seda enam tuleb olla kogu asja juures tõsine.
Oeh, mina ju ei ole lavastaja, aga millegipärast räägin ma asju, mida peaks lavastaja rääkima. Lihtsalt mulle tundub, et asi läheb käest ära. Mõned kohad häirivad mind.
Siiski võttis ka lavastaja täna sõna.
Tekstisse puutuvalt. Mul oli hea meel, et mul oli täna tekst peas. :)
Homseks on väike esinemisproov, meil on kohalikud päevad käimas, eks siis tuleb natuke reklaami teha.
Kauplesin enda asemele teise inimese, sest tema stseen on huvitavam ja atraktiivsem, minu stseen jääb reklaami jaoks natuke lahjaks. Arvasin ma ise. Lavastaja küll nii ei arvanud, aga oli lõpuks minuga siiski nõus.
Veel sai homseks planeeritud üks külaskäik.
Ma olin kindel, et mees tahab tööle minna, siis oleks mulle hästi sobinud natuke küla peale minna. Või no tegelikult ei olnud mul homse suhtes väga suurt entusiasmi, kui mulle meelde tuli, et on kohalikud kodukandipäevad tähistamisel, ma oleksin parema meelega neist täiel rinnal osa võtnud, aga ei tahtnud kokkuleppest ära ka hüpata.
Aga kui mees ütles, et tema ei lähe tööle ja tahab hoopis minuga koos olla ja pidustustest osa võtta - siis tundsin end küll pahasti.
Ja mõtlesin, kui oluline on oma sisetunnet usaldada - miski minus ütles, et see ei ole hea päev külaskäigu planeerimiseks.
Aga ma ei teadnud, mis see on.
Nüüd sain teada.
Ma tahaksin ka parema meelega kodus olla ja temaga koos, aga me vist leidsime kompromissi. Praegu ei viitsi selle peale isegi mõelda, me mõtleme selle peale homme.
Aga see-eest mõtles ta minu peale. :)
Armas temast.
Proov kulges nagu ikka, täna tegime mõlemat vaatust.
Aga nalja sai nabani.
Kohati on ikka ühe tegelase poolt halba isetegevust. Täna rääksin sellest natuke pikemalt ja juhtisin tähelepanu, mis mõjub hästi ja löövalt. Ei saa hakata nalja tegema, sellega rikutakse kõik ära. Ja labaseks ei saa minna, sest tekst on kohati niigi labane, seda enam tuleb olla kogu asja juures tõsine.
Oeh, mina ju ei ole lavastaja, aga millegipärast räägin ma asju, mida peaks lavastaja rääkima. Lihtsalt mulle tundub, et asi läheb käest ära. Mõned kohad häirivad mind.
Siiski võttis ka lavastaja täna sõna.
Tekstisse puutuvalt. Mul oli hea meel, et mul oli täna tekst peas. :)
Homseks on väike esinemisproov, meil on kohalikud päevad käimas, eks siis tuleb natuke reklaami teha.
Kauplesin enda asemele teise inimese, sest tema stseen on huvitavam ja atraktiivsem, minu stseen jääb reklaami jaoks natuke lahjaks. Arvasin ma ise. Lavastaja küll nii ei arvanud, aga oli lõpuks minuga siiski nõus.
Veel sai homseks planeeritud üks külaskäik.
Ma olin kindel, et mees tahab tööle minna, siis oleks mulle hästi sobinud natuke küla peale minna. Või no tegelikult ei olnud mul homse suhtes väga suurt entusiasmi, kui mulle meelde tuli, et on kohalikud kodukandipäevad tähistamisel, ma oleksin parema meelega neist täiel rinnal osa võtnud, aga ei tahtnud kokkuleppest ära ka hüpata.
Aga kui mees ütles, et tema ei lähe tööle ja tahab hoopis minuga koos olla ja pidustustest osa võtta - siis tundsin end küll pahasti.
Ja mõtlesin, kui oluline on oma sisetunnet usaldada - miski minus ütles, et see ei ole hea päev külaskäigu planeerimiseks.
Aga ma ei teadnud, mis see on.
Nüüd sain teada.
Ma tahaksin ka parema meelega kodus olla ja temaga koos, aga me vist leidsime kompromissi. Praegu ei viitsi selle peale isegi mõelda, me mõtleme selle peale homme.
Tekst, tekst, hakka pähe!
Tänane päev on selline imelik, et osadel on kindlasti vaba päev, osadel tööpäev. Kuidas kuskil korraldatud on.
Meil on vaba päev ja see on ütlemata tore. Neli päeva vabadust on justkui pisike puhkus.
Täna hommikul ei olnudki und niipalju kui eile, aga päev on alles ees, küll jõuab veel mõne uinaku teha. :)
See-eest jõudsin juba natuke teksti vaadata ja selles osas on vaja veel hoolega tööd teha, mõlemad tekstid on nõrgavõitu.
Aga ma olen jätkuvalt optimistlik. :) Ehkki varsti on esietendus. :) Hea oleks ikka ilma tekstiraamatuta lavale minna. :D
Ja täna õhtul on proov - oleks ju kah tore lõpuks tekstiraamat nurka visata ja ilma teksti piilumata otsast lõpuni mängida.
Aga ma täheldasin enda jaoks huvitava tõsiasja, et üks tekst on kuidagi väga loogiline ja hästi meeldejääv, teine seevastu kuidagi ...hm...punnitatud? Või ma ei tea, mis sõna siia sobiks, aga ta ei ole kuidagi loogiline, ikka on mingi nüanss, mis ei taha meelde jääda. Tundub ootamatuna antud kontekstis.
Aga võib-olla on asi siiski minu enda kehvas mälus ja siis ma otsin ettekäändeid ja vabandusi. :)
Meil on vaba päev ja see on ütlemata tore. Neli päeva vabadust on justkui pisike puhkus.
Täna hommikul ei olnudki und niipalju kui eile, aga päev on alles ees, küll jõuab veel mõne uinaku teha. :)
See-eest jõudsin juba natuke teksti vaadata ja selles osas on vaja veel hoolega tööd teha, mõlemad tekstid on nõrgavõitu.
Aga ma olen jätkuvalt optimistlik. :) Ehkki varsti on esietendus. :) Hea oleks ikka ilma tekstiraamatuta lavale minna. :D
Ja täna õhtul on proov - oleks ju kah tore lõpuks tekstiraamat nurka visata ja ilma teksti piilumata otsast lõpuni mängida.
Aga ma täheldasin enda jaoks huvitava tõsiasja, et üks tekst on kuidagi väga loogiline ja hästi meeldejääv, teine seevastu kuidagi ...hm...punnitatud? Või ma ei tea, mis sõna siia sobiks, aga ta ei ole kuidagi loogiline, ikka on mingi nüanss, mis ei taha meelde jääda. Tundub ootamatuna antud kontekstis.
Aga võib-olla on asi siiski minu enda kehvas mälus ja siis ma otsin ettekäändeid ja vabandusi. :)
Thursday, May 1, 2008
Ma jään oma lemmikust ilma :(
Üks mure on mul ka.
Teatavasti pean ma varsti jälle Väga Suurde Linna minema. See, et mul pole vajalik töö tehtud ja mul sellega üldse probleem on (pole veel suutnud töö pealkirja ja sisugi välja mõelda!!!), on ainult pool häda. Ja üldse mitte suur häda, selles osas olen optimist. :)
Palju ebameeldivam on minu jaoks asjaolu, et tööülesannete tõttu ei saa ma minna esimesel päeval loengutesse, kusjuures kõige õnnetumaks tegev on seejuures asjaolu, et just sel päeval on TERVE PÄEV lektoriks mu LEMMIKLEKTOR, kelle esinemist ma tõeliselt naudin ja keda on väga hea kuulata.
Ma olen VÄGA õnnetu... :( :( :(
Rääkisin oma murest ülemusele, aga selles osas ei saa ta midagi ette võtta, ehkki korraks jäi mulle mulje, et ta vist enam ei tahagi mingeid parandusi ja muudatusi teha, see on piisavalt ebameeldiv ettevõtmine tema jaoks.
Ja nii olen ma juba ette väga õnnetu, et ma ei saa täielikult oma täiendusele pühenduda (pealegi veel ilma jäädes oma lemmiku loengust!).
Loomulikult saan ma materjalid paberkandjal, aga see pole ju hoopiski seesama! Absoluutselt teine asi on kuulata vaimustavat esitust väga huvitavatel ja olulistel teemadel, pealegi jääb kõik palju paremini meelde, kui loeng on pikitud huvitavate näidetega ja esitus ise emotsionaalne ning meeldejääv. Siis pruugib vaid materjale lugeda ning kohe tuleb meelde, mida lektor siia või sinna juurde rääkis.
Eelmisel korral täiendusel olles just rääkisime ühe kaaslasega sellest, et kohalikud kipuvad ikka pärastlõunastest loengutest minema hiilima, kas siis tööülesannete tõttu või muudel põhjustel, aga kaugemalt tulijatel on õnneks aega ja võimalust kõigest maksimumi võtta, mingid tööasjad ei kummita ja ka pere ei oota, et õhtul koju peaks ruttama.
Ja nüüd olen ise olukorras, kus ma ei saa ühel päeval üldse osaleda!!! :(
Mind pahandab ka see, et tegelikult olid ju minu täienduse kuupäevad ammuilma teada, seda oleks saanud ju arvestada ning teha vastavad parandused, sest neid parandusi on juba nagunii mitu korda ja mitut puhku tehtud.
Küllap neis mitmekordsetes vahetustes ongi asi, et neid enam teha ei taheta.
Ja mina olen õnnetu. :(
Teatavasti pean ma varsti jälle Väga Suurde Linna minema. See, et mul pole vajalik töö tehtud ja mul sellega üldse probleem on (pole veel suutnud töö pealkirja ja sisugi välja mõelda!!!), on ainult pool häda. Ja üldse mitte suur häda, selles osas olen optimist. :)
Palju ebameeldivam on minu jaoks asjaolu, et tööülesannete tõttu ei saa ma minna esimesel päeval loengutesse, kusjuures kõige õnnetumaks tegev on seejuures asjaolu, et just sel päeval on TERVE PÄEV lektoriks mu LEMMIKLEKTOR, kelle esinemist ma tõeliselt naudin ja keda on väga hea kuulata.
Ma olen VÄGA õnnetu... :( :( :(
Rääkisin oma murest ülemusele, aga selles osas ei saa ta midagi ette võtta, ehkki korraks jäi mulle mulje, et ta vist enam ei tahagi mingeid parandusi ja muudatusi teha, see on piisavalt ebameeldiv ettevõtmine tema jaoks.
Ja nii olen ma juba ette väga õnnetu, et ma ei saa täielikult oma täiendusele pühenduda (pealegi veel ilma jäädes oma lemmiku loengust!).
Loomulikult saan ma materjalid paberkandjal, aga see pole ju hoopiski seesama! Absoluutselt teine asi on kuulata vaimustavat esitust väga huvitavatel ja olulistel teemadel, pealegi jääb kõik palju paremini meelde, kui loeng on pikitud huvitavate näidetega ja esitus ise emotsionaalne ning meeldejääv. Siis pruugib vaid materjale lugeda ning kohe tuleb meelde, mida lektor siia või sinna juurde rääkis.
Eelmisel korral täiendusel olles just rääkisime ühe kaaslasega sellest, et kohalikud kipuvad ikka pärastlõunastest loengutest minema hiilima, kas siis tööülesannete tõttu või muudel põhjustel, aga kaugemalt tulijatel on õnneks aega ja võimalust kõigest maksimumi võtta, mingid tööasjad ei kummita ja ka pere ei oota, et õhtul koju peaks ruttama.
Ja nüüd olen ise olukorras, kus ma ei saa ühel päeval üldse osaleda!!! :(
Mind pahandab ka see, et tegelikult olid ju minu täienduse kuupäevad ammuilma teada, seda oleks saanud ju arvestada ning teha vastavad parandused, sest neid parandusi on juba nagunii mitu korda ja mitut puhku tehtud.
Küllap neis mitmekordsetes vahetustes ongi asi, et neid enam teha ei taheta.
Ja mina olen õnnetu. :(
Välja puhanud
No täna on küll kõvasti magada saadud!
Tõeline puhkepäev! :)
Jalutamast tulles käisime poes ära, tegime süüa, sõime kõhud täis ja siis läksime magama. :)
Sellist luksust pole ammu olnud, et oleks saanud päeval magada. :)
Lausa naudin mõnu, et pole vaja kuhugi kiirustada.
Magasime paar tundi, hea tunne on, täiesti väljapuhanud olemine.
Siis õppisin isegi oma teksti ja kavatsen seda täna veel teha. Vahest pole see väga produktiivne õppimine, aga ma vähemalt tegelen sellega. :)
Tõeline puhkepäev! :)
Jalutamast tulles käisime poes ära, tegime süüa, sõime kõhud täis ja siis läksime magama. :)
Sellist luksust pole ammu olnud, et oleks saanud päeval magada. :)
Lausa naudin mõnu, et pole vaja kuhugi kiirustada.
Magasime paar tundi, hea tunne on, täiesti väljapuhanud olemine.
Siis õppisin isegi oma teksti ja kavatsen seda täna veel teha. Vahest pole see väga produktiivne õppimine, aga ma vähemalt tegelen sellega. :)
Surnuaial
Poja juures käisime ka. Istusime seal tükk aega.
Meie surnuaed on ilus, tahetakse kujundada rohkem metsakalmistut. Liivakääpad ei sobigi sinna metsa alla, palju ilusam on roheline muru, minimaalselt lilli ja hauaplaat.
Meil on ammune mõte istutada hauale väike kääbusvormi puuke, aga me pole selleni ikka jõudnud.
Surnuaia äärealal oli silmariivav vaatepilt mahaloobitud küünlatopsikutest. Küllap olid lähemal olevate haudade hooldajad põlanud pikaks teed prügikastide juurde ja nii oli iga väikese maa tagant kokkukraabitud okaste-okste hunnikud, mida "kaunistasid" küünalde topsid.
Mõistetamatu käitumine minu jaoks.
Okstehunnikust saan ma veel aru, need ei riiva ka nii silma, ikkagi looduslik materjal, aga just need võõrkehad - veepudelid, küünlatopsid - olid südamele valusad vaadata, eriti just praeguse koristuskampaaniate valguses.
Mis toimub küll nende inimeste hinges, kes niimoodi oma lähiümbrust reostavad?
Meie surnuaed on ilus, tahetakse kujundada rohkem metsakalmistut. Liivakääpad ei sobigi sinna metsa alla, palju ilusam on roheline muru, minimaalselt lilli ja hauaplaat.
Meil on ammune mõte istutada hauale väike kääbusvormi puuke, aga me pole selleni ikka jõudnud.
Surnuaia äärealal oli silmariivav vaatepilt mahaloobitud küünlatopsikutest. Küllap olid lähemal olevate haudade hooldajad põlanud pikaks teed prügikastide juurde ja nii oli iga väikese maa tagant kokkukraabitud okaste-okste hunnikud, mida "kaunistasid" küünalde topsid.
Mõistetamatu käitumine minu jaoks.
Okstehunnikust saan ma veel aru, need ei riiva ka nii silma, ikkagi looduslik materjal, aga just need võõrkehad - veepudelid, küünlatopsid - olid südamele valusad vaadata, eriti just praeguse koristuskampaaniate valguses.
Mis toimub küll nende inimeste hinges, kes niimoodi oma lähiümbrust reostavad?
Vaba päev üle hulga aja - ah, kui MÕNUS!!!!!!
Oehhhhh...
Kui ütlemata mõnus on hommikul magada ja voodis olla just nii kaua kui tahad, mitte mingit kiirust ega sundust ei ole, mingid kohustused ei kiirusta takka - ah, kui hea!!!
Ma ei mäleta, millal ma viimati sain niimoodi mõnuleda, et mul polnud puhkepäeva hommikul vaja kuhugi kiirustada.
Natuke pärast südaööd saime voodisse ja ligi pool üksteist ärkasin. Kui hea!!!!!!
Naudin täiega tõeliselt vaba päeva!
Olgu, ma tean, et tegelikult on mul küll kohustus õppida teksti, aga seda ma ju TAHAN teha, eks?! ;)
Hommikupoolikul (õigemini küll lõuna lähedal) läksime jalutama. Mees, koer ja mina. Ilus päev, soe, lindude laul, metsavaikus...
Tegime kahetunnise tiiru meie metsades ja järvede ümbruses - see oli vapustavalt nauditav jalutuskäik!
Ehkki tean neid radu, on alati justkui üllatus, kui ilus on meie mets, kui ilusad on meie järved, kui ilus on meie loodus - nii puutumatu ja natuke metsik, aga oma ja armas.
Meie jalutusring oli vast umbes viiekilomeetrine, ma oleksin isegi rohkem pakkunud, aga mees arvas, et rohkem küll ei olnud.
Kutsu oli ka väsinud, vahepeal kadus meil lausa ära, kuna ta on üsna kaitsevärvi, selline liivakarva ja täpselt männiokastega teeraja värvi. Vaatame, kus ta on? Kadunud?! Kutsume - eh, teine siinsamas, puude taga, aga nii märkamatu! :D
Ja kui palju lilli!!! Ma ei ole muidugi mingi taimeteadlane, aga ülaseid, võililli, paiselehti, kannikesi ma ikka tunnen :)...
Mingid karukellade moodi lilled olid ka olemas, see oli minu jaoks küll uskumatu vaatepilt, minu arvates on nad suvisemad lilled, aga loomulikult olen ma võhik ja lihtsalt ei tea, mis on mis ja millal tavaliselt õitseb. :)
Ja kui palju jänkukapsaid!!! Metsaalune lausa valendas!!! Lapsepõlves sai neid isuga söödud. Mees nimetas neid küll konnakapsasteks - no mina ka ei tea, kuidas neid nimetatakse, minu lapsepõlves olid need jänkukapsad. Selle peale arvas mees, et ühed hüppajad mõlemad, olgu jänesed või konnad. :D Kui kõrvu näha pole, siis vahet polevat. :D:D:D
Me jalutasime ikka päris kaugele, sinna vist eilsed koristajad ei jõudnud, igatahes oli näha, et kuskil on remonti tehtud, vana materjal oli metsa alla visatud.
Kurb vaatepilt.
Mõnus puhkepäev. Hea on olla.
Kui ütlemata mõnus on hommikul magada ja voodis olla just nii kaua kui tahad, mitte mingit kiirust ega sundust ei ole, mingid kohustused ei kiirusta takka - ah, kui hea!!!
Ma ei mäleta, millal ma viimati sain niimoodi mõnuleda, et mul polnud puhkepäeva hommikul vaja kuhugi kiirustada.
Natuke pärast südaööd saime voodisse ja ligi pool üksteist ärkasin. Kui hea!!!!!!
Naudin täiega tõeliselt vaba päeva!
Olgu, ma tean, et tegelikult on mul küll kohustus õppida teksti, aga seda ma ju TAHAN teha, eks?! ;)
Hommikupoolikul (õigemini küll lõuna lähedal) läksime jalutama. Mees, koer ja mina. Ilus päev, soe, lindude laul, metsavaikus...
Tegime kahetunnise tiiru meie metsades ja järvede ümbruses - see oli vapustavalt nauditav jalutuskäik!
Ehkki tean neid radu, on alati justkui üllatus, kui ilus on meie mets, kui ilusad on meie järved, kui ilus on meie loodus - nii puutumatu ja natuke metsik, aga oma ja armas.
Meie jalutusring oli vast umbes viiekilomeetrine, ma oleksin isegi rohkem pakkunud, aga mees arvas, et rohkem küll ei olnud.
Kutsu oli ka väsinud, vahepeal kadus meil lausa ära, kuna ta on üsna kaitsevärvi, selline liivakarva ja täpselt männiokastega teeraja värvi. Vaatame, kus ta on? Kadunud?! Kutsume - eh, teine siinsamas, puude taga, aga nii märkamatu! :D
Ja kui palju lilli!!! Ma ei ole muidugi mingi taimeteadlane, aga ülaseid, võililli, paiselehti, kannikesi ma ikka tunnen :)...
Mingid karukellade moodi lilled olid ka olemas, see oli minu jaoks küll uskumatu vaatepilt, minu arvates on nad suvisemad lilled, aga loomulikult olen ma võhik ja lihtsalt ei tea, mis on mis ja millal tavaliselt õitseb. :)
Ja kui palju jänkukapsaid!!! Metsaalune lausa valendas!!! Lapsepõlves sai neid isuga söödud. Mees nimetas neid küll konnakapsasteks - no mina ka ei tea, kuidas neid nimetatakse, minu lapsepõlves olid need jänkukapsad. Selle peale arvas mees, et ühed hüppajad mõlemad, olgu jänesed või konnad. :D Kui kõrvu näha pole, siis vahet polevat. :D:D:D
Me jalutasime ikka päris kaugele, sinna vist eilsed koristajad ei jõudnud, igatahes oli näha, et kuskil on remonti tehtud, vana materjal oli metsa alla visatud.
Kurb vaatepilt.
Mõnus puhkepäev. Hea on olla.
Subscribe to:
Posts (Atom)
