Sunday, February 24, 2008

Minevikus sobrades, vermeid lahti kiskudes

J-i nähes tulid meelde mõned asjad.
Temaga oli hea rääkida.
Tema isikuomadused olid hirmutavalt sarnased ühe teise mehe isikuomadustele. Isegi minevik oli kuidagi sarnane. Ja mäletan, mis tundega ma tema juttu tema arusaamadest ja kogemustest naistega kuulasin. Ja kuidas ma tajusin, et tegelikult olen endale loonud illusioone kellestki, kes pole hoopiski see, kellena on end näidanud.
See oli tervendav toona, aga miski jäi kripeldama, isegi kui arvasin, et olen end terveks ravinud oma suurest armastusest. Paraku pole kõik nii lihtne. Et teed sõrmenipsu ja - läinud ongi!
J. oli hea kuulaja, tundide kaupa ja ööde viisi sai räägitud ja räägitud. Väga hästi saan aru, mis temas naisi köidab. Täiesti tuttav tunne. Mulle meeldis tema avameelsus, et ta ise teab seda väga hästi, mis naistele peale läheb ja et ta tõesti kasutab oma häid ja suurepäraseid omadusi suhete loomise eesmärgil ära. Ja et tema suhted tekivad tänu tema isikuomadustele. Tema hoolivus on silmapaistev. Ta on tark ja erudeeritud. Ta leiab, et temavanused naised ei ole kuigi küpse mõtlemisega ja huvitavad. Hindab sisemist ilu. Hindab erudeeritust ja tarkust. Maailmavaade on oluline. Vaimne side on oluline. Palju suhteid. Palju armumisi.

See kõik oli nii tuttav. Hirmutavalt tuttav. Suurepärased isikuomadused, mida teatud eesmärkidel rakendatakse. Kindel teadmine, mis alati ja igas olukorras töötab.
Murtud südamed, millele hoolivad sõnad ja mõistmine palsamiks.

Kes ei tahaks, et teda mõistetakse, temast hoolitakse, teda hoitakse? Igaüks tahab.
Hiljem ei pruugi hoolivusest ja mõistmisest midagi järgi jääda. Sest olukord on kardinaalselt pöördunud. Siis tekib segadus - ei taha uskuda seda, mida näed ja kuuled, sest su enda loodud pilt on hoopis teine, pole võimalik, et kõik polegi tegelikult nii, nagu sulle on tundunud.
Ja ei usugi.
Ei saa aru, kui räägitakse mõistetamatus keeles, sest see ei sobi kokku endaloodud kuvandiga.
Enesepettus. Suur enesepettus.

Eriti hirmus, kui pärast enda arvates ideaalset sobivust osutud justkui võõraks inimeseks, keda peaaegu ei tuntagi, kellega ei räägita ja keda tunda ei taheta. Midagi kohutavamat on raske välja mõelda. Hullemini haiget teha vist ei saagi.

Ometi on jäänud kuvand sellest inimesest, keda tundsid üürikest aega, ja kui sinu poole samas toonis pöördutakse, siis tundub sulle koheselt, et midagi pole muutunud, kõik on täpselt samamoodi ja sa võid endiselt usaldada ning kõigest avameelselt rääkida.
Sellega oled saanud kõvasti mööda pükse. Kogu su avameelsus on sulle täiega teisipidi tagasi tulnud, need pole enam omavahelised jutud olnud, vaid need on edasi läinud, ja see on väga-väga haiget teinud. Kõik räägib sellest, et sa oled lihtsalt mittekeegi.
Arusaamatu kõige selle juures on, et ikka kisub sind sinna valele poole, kuhu enam ei peaks kiskuma. Kui mitu korda võib inimene põske ette keerata, et kõrvakiile saada?

Aga ikkagi oled samas olukorras, et kui tuleb ette jutuajamisi, siis oled sina avameelne ja räägid endiselt kõik südamelt ära, sest sinu jaoks on ta endiselt inimene, kellega on hea rääkida, ehkki jah, neid jutuajamisi tuleb väga harva ette, ja kui vahel hirmus vajadus on temaga midagi jagada, siis ei saa sa seda teha, sest sina ise ei tohi mitte kunagi temaga ühendust võtta ja muret kurta. See tooks kaasa suuri pahandusi, kurja tagarääkimist, sinu peale kaebamist, vihastamist, pikka järjekordset boikotti - mida iganes. Kui ta ise suvatseb sinuga rääkida, siis oled õnnelik, kui mitte, pead sellega leppima.

Tead, et võiksid ja peaksid kõik unustama, sest kainelt mõeldes polegi siin ju midagi mõelda, kõik on niigi selge.
Ometi sa ju arvad, et pole palju tahetud olla lihtsalt sõber, sa tead, et pole mõtet muule pretendeeridagi, aga sa pole ei seda, teist ega kolmandat. See on mingi imelik staatus, mis sul on, sa isegi ei saa sellest aru, mis see on. Midagi tuttava-laadset ehk? See pole just õnnestav teadmine...
Vaat see on asi, mida ma ei mõista - kuidas on võimalik, et on olnud midagi väga head, väga ilusat, ideaalilähedast, viimase peal klappi, ja siis äkki ollakse justkui võõrad ja pole enam midagi alles olnust. On justkui piinlik, et on midagi olnud, eitatakse seda ja ei taheta enam peaaegu et tundagi. Rääkimata sellest, et oleks alles usaldus ja mõistmine.

Sellisel juhul on võimalus, et ideaalsus on olnud ainult sinu mõtetes ja arusaamades ja sa oled loonud illusiooni, mida sa ei suuda ega suuda purustada, pole temagi suutnud oma suhtumisega purustada. Kuigi tead ju väga hästi, mismoodi tegelikult on.... Sellest oled lugematu arv kordi kuulnud. Lugematutest haigettegevatest asjadest ei taha rääkida. Eks ise oled süüdi, keda sul siis veel süüdistada. Ise rumal, et valu endasse lased.

Hiljaaegu oli just juttu sellest, et ega mu elu pole ju ometi nii hull ka olnud, et ma hirmsasti kurtma peaksin. Olen sellega nõus, aga mul pole olnud võimalust seda ka millegagi võrrelda. Kui Sa ei tea, et on võimalik ka kuidagi teistmoodi elada ja tunda, siis Sa ju ei teagi, kas elad hästi või halvasti. Kõik on väga suhteline ja vaadeldav võrdluses teiste asjaoludega.

Ometi on selge, et sinu tahtest ei sõltu midagi. See on tema otsustada, kes sa tema jaoks oled. Kui ta suvatseb sind sõbrana kohelda, siis oled tänulik, kui oled tema jaoks lihtsalt tuttav, eks siis on see nii. Kui ta sind tundagi ei taha - pead ka sellega leppima. Nii või teisiti pead aktsepteerima tema otsust. See, mida sina tahad, ei oma tähtsust. Jääd selle juurde, mida oled kogu aeg öelnud - oluline on tema heaolu. Seda ei usu muidugi keegi.

Üks sõber rääkis tingimusteta armastusest. Sellest, kuidas tema naine teda tingimusteta armastas. Ei hoolinud mehe ringitõmbamistest ega millestki, armastas meest sellisena nagu ta oli.
Mul on sama tunne. Armastus ju tegelikult ei küsi mitte millestki. Ma võin kirjutada mälestusi ja meenutusi ja paljudest asjadest mitte aru saada, ma võin olla kurb ja õnnetu, et ma ei saa oma unistustekohast elu, ma võin heietada ka valusaid hetki, aga ometi taanduvad need kõik ühe suure asja ees. Ja selle vastu ei saa ma midagi teha. Võib-olla ei tahagi. Aga see on ka asi, millest ma ei räägi.

Tema jaoks on kõik möödunu ja ta parema meelega teeks selle olematuks, asi pole meenutamist väärt.
Elud lähevad edasi, kuidas kellelgi.

- - - - - - - -

Ma ei tea, miks ma sedaviisi heietama hakkasin. Pole ju nagu põhjust. Kõik on kuidagi stabiilne ja rahulik. Muidugi on momente, mis kriibivad, aga ma surun need maha. Ei taha neile mõelda. Lihtsalt seoses eilse käiguga tulid mälestused pinnale. Ma ju tegelikult ei taha halbu asju meenutada, need teevad liigselt haiget, parema meelega meenutan ilusaid hetki. Ja nendest pole puudust. Kasvõi seoses sellesama eilse kohaga. Ilusat on olnud nii palju, et igal juhul kaaluvad need halvema poole üles. Vähemalt meeldib mulle niimoodi mõelda. Halb ei tohi hea üle võidutseda. Ja oleneb ju endast, mismoodi kõike näed - heana või halvana.
Mina tahan heana näha.

No comments: