Kiire sai läbi ja ehkki mul on kergendus sellest, siiski jäi millegipärast paha tunne... Mõned asjad ei läinud just nii nagu oleks tahtnud.
Aga ma ei taha täna enam mitte millegagi tegelda, tean, et õhtupoolikul on üks raske asi, aga ma ei taha ka selle peale mõelda.
Ma ei taha üldse mitte millegi peale mõelda. Teha oleks ju veel ühte ja teist, aga ma tahan koju magama. Magaks paar tunnikestki, ehk läheks paremaks...
Ehkki tegelikult on vist pigem nii, et natuke und teeb hoopis hullemaks, siis on rohkem kapsastunud olek.
Kõik on kuidagi vaikne.
Unelen homses hommikus, mil magan nii kaua kui tahan ja ei pea vara ärkama ega midagi kohustuslikku tegema - oo, see on õnnis teadmine! :)
No comments:
Post a Comment