Tagasiside

Mul on hea meel, et mu kirjutis "Teha või mitte teha - selles pole küsimus. Küsimus on - kuidas teha?" pälvis vastukaja M2rdilt ja Martalt - aitäh teile!
Küsimus on siiski endiselt vastuseta...

Ma ju tean, et kõik vastused pean ise leidma.
Ja üleüldse - ma ainult räägin ja räägin ning rääkimisest kaugemale ei jõua...

On üldse millestki kasu?

Päris hea on, kui saan tööasjadesse sukelduda ning vahetevahel kuulata K ja K muresid, siis ei paina mind need probleemid, mis mind ennast puudutavad. Sest ma lihtsalt ei jõua kogu aeg sellele mõelda, kuna mingit valgusekiirt ka ei näe, siis tuleb hoopis lootusetuse tunne...

K seisukord on taas kummaline, aga kui ma mõtlen naise seisukohast, siis ei tundugi selline käitumine ja sellest tulenev asjade käik väga imelik, vaid üsna loogiline...

Jah, suhted on väga keerulised... Mitte ainult minul, vaid teistel ka.

Täna saab üle hulga aja jälle trenni minna. Ma arvan, et nüüd läheb natuke aega, enne kui taas kõik liigutused kehasse saab... Aga hea enesetunde kindlustab see igatahes!