Friday, September 28, 2007

Läbipõletavast tööst ilma läbi põlemata

Ma pole juba NII KAUA kirjutanud! Igatahes tundub mulle, et terve igaviku pole ma siia midagi lisanud, ehkki viimasest postitusest on vaid paar päeva möödas.

Täna oli selline päev, kus ma ei saanudki arvutisse enne, kui alles hilisel pärastlõunal ja siis ei olnud see ka minu enda arvuti, nii ei olnud mul ka aega midagi kribada.

Kuigi polnud aega ja tegevust nagu jätkus, oli see ometi sisuliselt tühi päev minu jaoks, ma ei saa öelda, et oleksin midagi väga põhjapanevat teinud ja seetõttu teab mis head tunnet nagu polegi.
Mõnel päeval on eriliselt hea tunne, kui oled palju asju valmis jõudnud, siis lähed töölt rahulolutundega ära.

Mõni ütleb, et mul on väga raske töö ja kuidas ma küll üldse sellega hakkama saan, kas mu töö ei ole mul 24 tundi ööpäevas minuga kaasas.

Kahjuks pean valmistama pettumuse kõigile selliselt mõtlejatele - ei ole mu töö minuga 24 tundi ööpäevas kaasas.
Töö ei ole minu elus kõige olulisem, mul on ikka muid asju ka, mis mind huvitavad.

Ja kuidas ma ennast välja lülitan... ma ei tea, ma lihtsalt ei võta koju asju kaasa. Ma võin võtta mõningast paberitööd, see ei häiri mind, aga ma ei võta kõike südamesse kaasa ja ei nuta õhtuti patja, sest sellest ei oleks abi niikuinii.

Mulle meeldis Scarlett O'Hara mõte raamatus "Tuulest viidud" : "Sellele mõtlen ma homme."

Ja nii ongi. Tööasjadele mõtlen ma jälle homme, täna töölt lahkudes enam ei mõtle. Ja punkt. Mul on ju peale töö veel nii palju asju, mis mind huvitavad!

Ja kui ma mõtleksin 24 tundi ööpäevas tööle, siis oleksin ammu läbipõlenud! Ja sellist inimest pole küll kellelegi vaja.

Vahel jääb mulle mulje, et minus tahetakse vägisi tekitada süütundeid sellepärast, kuidas ma siis ikkagi ei tunne oma töö pärast muret nii ööl kui päeval, ma vist ikka ei ole õige inimene tegelemaks nii tõsiste asjadega, küllap olen südametu ja ükskõikne.

Mõni siis väidab, kuidas ta öösiti ei saa magada, aina mõtleb ja muretseb, kuidas ta valutab südant ning võtab endasse kogu maailma valud. Küsin: kas sellest on kasu ka olnud? On see mingit reaalset tulu andnud, et niimoodi öösiti mitte magada ja aina mõelda?

Pigem soovitaksin mitu pead kokku võtta ja aru pidada, kuidas aidata ja mida teha saaks, sellisest nõupidamisest on igal juhul rohkem kasu kui üksi patja nutmisest.

No comments: