Thursday, August 23, 2007

Uuest elust

Püüan olla ükskõikne maailma asjade suhtes.
Püüan alustada kah uut elu nagu mu hea sõbergi. Kas ja kuidas see õnnestub, ei tea, aga on asju, mis teevad jätkuvalt haiget. Üks neist on täielik blokeerimine, ignoreerimine, absoluutne boikot.
Ei saa kuidagi öelda, et see mind uue elu alustamisel eriti palju aitaks.
Kui kohutav on tunda end mingi heidikuna, kellega ei taheta mingit tegemist teha, kellest hoitakse eemale nagu kärnasest koerast...
Se ei puudataks mind eriti, kui tegemist oleks inimesega, kellest mul on ükspuha.
Vahest ei ole ükskõiksus parim vahend enda hinge ravimiseks, kuid ma isegi ei suuda mõelda, mis oleks sobivaim, must masendus ei lasegi millestki rõõmu tunda.
Klassi kokkutulekulgi küsiti minult, mis on minuga juhtunud, et tavaliselt ma säran, aga nüüd olen hoopis teistsugune.
Olengi. Mulle ei sobi seltskonnad, tunnen end halvasti tühja loba ajavate inimeste keskel, mulle ei meeldi, kui tõsised asjad keeratakse naljaks, imelik on vaadata naervaid ja rõõmsaid inimesi, need tekitavad minus küsimuse, mis neil viga on?
Tahan endale tugeva kesta ümber tõmmata, et ükski valu mu südameni ei pääseks, aga kest vist ei ole nii tugev. Veel ei ole.
Tahan olla üksi, tahan lugeda, mõelda, mediteerida; tahan, et mind ei segataks. Tahan olla väga-väga kaugel.

Ma ei ole kunagi ihanud kaugetele maadele, minus puudub iha rännata ja veel vähem olen ma tahtnud elada kuskil võõral maal võõraste inimeste keskel, kus mind keegi ei tunne ja keegi ei oota.
Eelmisel aastal esimest korda tabasin end mõttelt, et ma võiksin elada Ameerikas. Mitte sellepärast, et seda peetakse mingiks imeliseks õnnemaaks , kus ajalehepoisist võib saada miljonär, vaid sellepärast, et see oleks piisavalt kaugel ja mind ei tunneks seal keegi.

Seda mõtet olen veel ja veel mõelnud ja see ei olegi enam nii halb mõte. Kummaline, et olen hakanud end nägema hoopis teises keskkonnas, ehkki ma varem ei kujutanud ette, et võiksin peale väikese Eesti ja oma kodulinna kuskil mujal elada. Tundus nii turvaline, et siin on inimesed, kes mind tunnevad ja keda mina tunnen, aga nüüd leian end mõttelt, et ma ei tahagi kedagi tunda ja ma ei taha, et keegi mind tunneks.

Tahan ära. Kaugele ära. Et ükski valu mulle siit järele ei jõuaks ja ma võiksin selle elu siin täielikult unustada.

4 comments:

Kristiina said...

"Üks neist on täielik blokeerimine, ignoreerimine, absoluutne boikot.
Ei saa kuidagi öelda, et see mind uue elu alustamisel eriti palju aitaks." - Kui uue elu alustamine seisneb millegi unustamises, siis see peaks justnimelt aitama. Toime on lihtsalt aeglane, paraku. Kui "vana elu" ennast pidevalt meelde tuletab ja lootust annab, et kõik võib veel tagasi pöörata, siis ei olegi uue elu alustamine võimalik, usu mind. Näed ju minu pealt küll.

valgeseelik said...

Ma saan aru, mida Sa mõtled. Aga tahaksid Sa kellegi enda silmis olulise jaoks olla täiesti ükspuha, mittekeegi? Ma ei usu.
Ma ju ei arva, et miski võiks tagasi pöörata, vaid lihtsalt hirmus on olla tühi koht, olematu...

Kristiina said...

Muidugi ei tahaks olla mittekeegi. Aga blokeerimine ei pruugi seda tähendada, et sinu peale ei mõelda.

valgeseelik said...

Kui see vaid nii oleks...!!!