Olin Elina Hirvoneni raamatut hakanud juba ammu lugema, kuid mingil hetkel muutus see minu jaoks nii raskeks, et ma ei suutnud ega tahtnud seda edasi lugeda.
- - - - - - - -
Kostis kõva, lärtsuv matsatus. Kohe selle järel teine, kolmas, neljas.
Isa hingas katkendlikult ja valjusti. Joona kurgust tuli kiunuvat häält. Mu kõht valutas, nagu oleks see põlema läinud. Joona hääl ei olnudki nagu lapse, vaid raudadesse kinni jäänud looma hääl. Avasin silmad.
Joonas lamas looteasendis maas. Särk oli selja pealt katki rebenenud ja ta oli pannud mõlemad käed kaitseks näo ette. Selgroolülid kerkisid naha alt välja nagu teravate servadega lint. Lohe seljauim, mõtlesin. Minu Joonas on lohelaps. Soovisin, et ka tema nahk oleks lohe nahk, paks soomustega kest.
See ei olnud. Joona seljanahk oli hele ja sile lapse ihu, mille pinnal kasvas imeõhuke ude. Nüüd oli nahal ridamisi laiu, hõõguvpunaseid vorpe.
Isa oli keeranud püksirihma pandlaotsa ümber käe.
- - - - - - - -
Seda oli võimatu edasi lugeda, ma jätsin selle pooleli ja lootsin, et mingil hetkel suudan sellega tegelda.
Nüüd arvasin, et pean siiski end kätte võtma ja lugema. Kuna olin suutnud juba alguse unustada, alustasin uuesti otsast peale ja lugesin ühe hooga läbi, püüdes ületada vastumeelsust selliste kirjelduste suhtes, millist ülaltoodud lõik kirjeldab.
See raamat oli väga mõjuv, sügavale hinge pugev ja mingil juhul ei jäta ükskõikseks. Raputab. Paneb mõtlema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment