Vahelüli

Vahel juhtub nii, et kaks inimest suhtlevad läbi kolmanda.
Ma ei tea, kas see on hea või halb.
Ühest küljest on see justkui hea, sest siis saadakse vähemalt mingilgi määral aimu, mida teine inimene mõtleb või tunneb - kui saadakse.
Teisest küljest jälle - kui palju saab kolmas osapool edasi anda just seda mõtet, mida on mõeldud? Ja kas seda alati vajagi on? Alati on võimalus, et teise inimese mõtet edasi andes tuleb sinna juurde enda interpreteering.

Vahel lihtsalt räägid inimesega, aga ei tahagi, et keegi teine sellest midagi teaks, või on hoopis kurb, et sinust räägitakse kellegi teisega, mitte sinu endaga.
Ja kui omavahel ollakse justkui sõbrad või vähemalt tuttavad, siis kui neutraalseks saab kolmas osapool jääda? Kas peab ta kellegi poole hoidma, kas ta peaks olema objektiivne, kas tuleb juurde subjektiivne moment, kas on üldse võimalik neutraalseks jääda? Ja kuidas tema ennast sellises olukorras üldse tunneb - olla vahelüliks kahe mittesuhtleva inimese vahel? Ma kaldun arvama, et mitte hästi. Pole sugugi kerge olla vahendajaks kahe inimese vahel, kellega eraldivõetuna hästi läbi saadakse.

Ja ikkagi tekib küsimus, miks siis kaks inimest ei saa otse suheldud? Vastus on väga lihtne: kui nad seda ei tee, järelikult pole vaja. Järelikult üks või teine pool ei tunne selle järele vajadust. Siit võiks justkui tuleneda järgmine järeldus: järelikult pole vaja suhelda ka läbi kolmanda osapoole. See võib omakorda tekitada vääritimõistmisi ja arusaamatusi.

Kui ma tahan kellegi kohta midagi teada, siis on kõige mõistlikum seda teha otse tema enda käest küsides. Ja kui siis vastust ei saa, järelikult polnud vaja.
Nojah, vahel on ka nii, et ei ole võimalik ise otse küsida, sellist asja juhtub harva, aga juhtub.

Ilmselt on kõigil olnud aegu ja momente, mil on kolmandat osapoolt kasutatud, vahel on see ainus võimalus üldse mingitki aimu teisest inimesest saada. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et tuleb järgida ikkagi põhimõtet - kui tahetakse, siis räägitakse otse, mitte läbi kolmandate isikute.
Kui ei taheta, siis ei aita ka kolmanda osapoole kaasamine - mitte midagi ei muutu. Ja miks peakski? Suhtlemise alus on ju ikkagi sümpaatia, huvi, sõprus, hoolimine, armastus... ja paljud muud emotsioonid/tunded. Kui neid pole, milleks siis üldse tahta kellegagi lävida? Niisama asja ees, teist taga ei hakka ju mingi suvalise inimesega rääkima? Ikka valitakse ju suhtlemiseks selline inimene, kellega TAHETAKSE rääkida.
Elementaarne, Watson!