Me rääkisime R-ga pikalt armastuse teemadel. "Rääkisime" on üsna pehmelt öeldud, me rohkem vaidlesime.
Meil on armastusest väga erinevad arusaamad. Küllap on see paljudel inimestel erinev, kuidas keegi armastusest aru saab ning seda tajub ja näeb.
Mulle on mõistetamatu, kuidas saab armastuseks pidada vaimset terrorit. Kui armastad, siis ju ei taha armastatule haiget teha ning ta elu põrguks muuta? R vaides vastu, et tegelikult näitab armukadedus just suurt armastust. Et mida suurem ja tigedam armukadedus, seda suurem armastus???!!?? Et kui usaldad ja ei armukadetse, siis pole armastust ollagi???!!?? Ma ei saa kuidagi tema arusaama jagada.
Mulle tundub, et armukadedus on tingitud pigem omamistahtest.
Arengupsühholoogia järgi on armukadedus tingitud esimesel eluaastal vajakajäänud armastusest ja puudunud kiindumusisikust. Sellisel juhul on see asi, mida edaspidises elus enam muuta ei saa, heal juhul saab psühholoogilise abiga aidata korrigeerida ammuseid puudujääke vanemate armastuses. Niivõrd oluline on lapse esimene eluaasta, et võib mõjutada terve hilisema elu suhete loomisi/tekkimisi, hoidmisi ja lõpetamisi. Jah, ka suhete lõpetamisi. Kui esimesel eluaastal on puudunud kiindumusisik, siis tihti ei osata ka suhteid lõpetada, vaid klammerdutakse partneri külge ega suudeta teda vabaks lasta. (Hm, äkki vaataks peeglisse...??)
R-i sõnul saab ta ikka midagi vastu ka, kogu aeg ju ka ainult terror ei ole. Ja et ta on ise süüdi, kui tema peale kuri ollakse, järelikult on ta ise midagi valesti teinud.
Hm, see on tüüpiline lähisuhtevägivalla sõltuvussuhe - "ta peksis mind, aga ma olin ise süüdi, sest andsin ise selleks põhjust".
Ma püüdsin öelda, et egoism ja armastus ei käi kokku. Kui armastad, siis mõtled teise heaolu peale, mitte enda peale.
Ma ei tea, vahest on mul endal väga arhailine arusaam armastusest. Siiski tundus, et vahel sai ta minu mõttekäikudest aru, teinekord jälle raius mulle vastu, et mina ei jagavat armastusest midagi, ma ei teadvat, mida tähendab tõeline armastus.
Ometi näis, et kui tal villand sai tüütutest süüdistustest ja lõpututest eneseõigustamistest, siis oli ta minuga üsna nõus, et selline armastus on väga närvesööv ja pigem võtab kui annab energiat. Tõeline armastus annab tiivad ja liigutab mägesid, mitte ei kurna ja masenda.
Õige armastus olevat see, kui sinu sees on rahu ka siis, kui oled armsamast eemal, rahu on temale mõeldes. R-i puhul oli asi rahust kaugel, ta oli pidevas mures, millega võidakse järgmisena hakkama saada.
Mul on P-st kahju, kui ta ei suuda õnnelik olla. Ometi on tal selleks kõik võimalused. Kaldun siiski arvama, et siin taga on palju tõsisemad asjad, kui lastakse välja paista. On asju, mida ma tean, kuid veel rohkem on asju, mida ma ei tea.
Ega ma vist ei peaks väga palju sõna võtma, ma ei tea, kas ma ise olen suutnud oma arvamuste kohaselt käia. Üks asi on millegi kohta häälekalt oma arvamust avaldada, hoopis teine asi on ise olla sellises situatsioonis. Siis võib selguda, et senised seisukohad pudenevad pulbriks ja talitad ikkagi risti vastupidi oma kaljukindlatele hoiakutele.
Kas ma ise suudan õnnelik olla? Ehkki võiks, kõik eeldused selleks on ju olemas. Teoreetiliselt.
Ma ei arva, et olen alati suutnud egoismist loobuda ja ainult teise inimese õnne peale mõelda, aga ma vähemalt püüan. Loomulikult on alati asju, mis ei meeldi ja võivad tekitada vastakaid tundeid, kuid põhiline eesmärk ei saa ju ometi olla norimistega, alusetute süüdistustega ja taplustega armastust toita! Kui kaua võiks armastus sellist kohtlemist taluda? Isegi kui seks on kompensatsiooniks hea, siis ikkagi hakkab armastus hääbuma, kui seda ei toideta mitte õrnuse ja hellusega, vaid sarkasmi ja sõimlemisega.
Ei tea, kas nädal aega ajupesu on andnud tulemusi, aga igal juhul oli täna R-i arvamus, et ta peab selle suhte lõpetama, sest see ei lase isegi tööd teha, vaid nõuab kõik egoistlikult ainult endale, endale, endale ja aina süüdistab, süüdistab, süüdistab... Nooh, ega seda ei saa muidugi tõe pähe võtta, tema puhul on ikka nii, et kui veeranditki tema jutust usud, saad kah poolega petta. Pigem on ta seda tüüpi, kes laseb end pehmeks rääkida, haletseb ja muretseb. Kui palju seal üldse armastust on, see on küsitav, rohkem on see hirm, mida teine inimene teha võib, kui ta ennast valitseda ei suuda.
Kui palju on võimalik võtta teise inimese tunnete ja tegude eest endale vastutust? Ei saa ju vastutada mitte kellegi tunnete eest, ei saa vastutada täiskasvanud inimese tegude eest - igaüks vastutab ise enda eest. Püüda võtta vastutust kellegi eest tähendab mässida end ähvardustesse ja manipulatsioonidesse.
Aga mis on sel kõigel pistmist armastusega????
Samas toob R välja "Väikese printsi" aegumatu tõe - "Sa vastutad kõige eest, mida Sa oled taltsutanud".
Nojah, mul on sellele raske vastu vaielda ja teatud kontekstis on ka sellel sügav tõde, aga ometi ei saa ma ju vastutada mitte kellegi tunnete eest - kui need on tema tunded, siis ei saa mina neid muuta või suunata või keelata või neile vastata, kui minu südames ei ole samaväärseid tundeid. Igaüks vastutab ISE oma tunnete eest. Ja kui vastamata tunded teevad haiget, siis on see paraku ainult enda mure, mitte kellegi teise. Nii lihtne see ongi.
Oh, teoorias on kõik nii lihtne. Teoorias on nii lihtne kõike lõpetada ja suhetele punkti panna, aga katsu seda reaalses elus teha! Reaalselt pole see kaugeltki nii lihtne...
Ja ma võin igasuguseid soovitusi jagada nagu varrukast, kuidas peaks toimima, kuid ma saan R-st väga hästi aru, et need asjad ei käi nii lihtsalt. Probleeme tekib igal juhul ja probleeme ei taha keegi.
Ja kui ma nii tark olen, miks ma siis ise siplen oma probleemide ja murede otsas? Ei julge otsuseid teha ning nende järgi talitada? See'p see on...
Käige minu sõnade, aga mitte minu tegude järgi.... :)))
Tuesday, July 31, 2007
Lootusetu
LOO-TU-SE-TU!!!
Mitte midagi ei muutu.
Ma võin ju teha illusioone, et illusioonide purunemine aitab mind kuidagi edasi; ma võin ju arvata, et kui keegi tark inimene tutvustab mulle inimsuhete psühholoogilisi nüansse, siis ma mõistan ja saan sellest lähtuvalt mõistusega kõik paika panna; võin ju loota, et põhjalikud läbimõtlemised ja analüüsid aitavad mind - ASJATU VAEV!!!
Mulle endale hakkab tunduma, et ma olen need vastutulelikud ja toredad inimesed, kes on püüdnud mind ära kuulata ja aidata, surmani ära tüüdanud. Miks mulle nii tundub? Sellepärast, et ma olen ise ka ennast ära tüüdanud. Ma enam ei jaksa mõtete virrvarri peast välja tõrjuda, pidevalt pean meeles pidama, et ma pean tööd tegema sundmõtetega, ja kui ma seda ei tee, siis kummitab probleem mu peas sellise hooga, et ei lase muid mõtteid enam üldse ligi. No kas see siis ei hakka häirima?! Muidugi hakkab!
Kui hetketi tundubki, et rääkimistest ja kuulamistest on kasu, siis kahjuks ununeb see ruttu. Kui mõistlik on üldse end teha sõltuvaks kellestki, kes kuulab ja mõistab? Kogu aeg peaks siis lootma kellegi peale, aga kui parajasti teda pole - mis siis saab??!!
Inimene peab lootma ainult iseendale. Kui ma ise endaga ja oma mõttemaailmaga tööd ei tee, ei saa ju seda ka keegi teine teha. Ma ei saa loota ainult teistele. Ja keda huvitakski lõputult aina ühest ja samast soiguv inimene?! Ma olen kuulanud ära kõik mõistlikud nõuanded, aga mis on neist kasu, kui ma ei suuda nende järgi käia??
Ikka seesama mõistuse ja südame igavene vastasseis.
Ja mina tunnen end just täpselt nii nadilt, et oleks mõistlik end hoopis lugemise lainele viia ja püüda vähemalt natukenegi midagi muud teha. Nojah, aga kes siis ei teaks, mida oleks MÕISTLIK teha?! Mis sellest teadmisest kasu on???!!!
Mitte midagi ei muutu.
Ma võin ju teha illusioone, et illusioonide purunemine aitab mind kuidagi edasi; ma võin ju arvata, et kui keegi tark inimene tutvustab mulle inimsuhete psühholoogilisi nüansse, siis ma mõistan ja saan sellest lähtuvalt mõistusega kõik paika panna; võin ju loota, et põhjalikud läbimõtlemised ja analüüsid aitavad mind - ASJATU VAEV!!!
Mulle endale hakkab tunduma, et ma olen need vastutulelikud ja toredad inimesed, kes on püüdnud mind ära kuulata ja aidata, surmani ära tüüdanud. Miks mulle nii tundub? Sellepärast, et ma olen ise ka ennast ära tüüdanud. Ma enam ei jaksa mõtete virrvarri peast välja tõrjuda, pidevalt pean meeles pidama, et ma pean tööd tegema sundmõtetega, ja kui ma seda ei tee, siis kummitab probleem mu peas sellise hooga, et ei lase muid mõtteid enam üldse ligi. No kas see siis ei hakka häirima?! Muidugi hakkab!
Kui hetketi tundubki, et rääkimistest ja kuulamistest on kasu, siis kahjuks ununeb see ruttu. Kui mõistlik on üldse end teha sõltuvaks kellestki, kes kuulab ja mõistab? Kogu aeg peaks siis lootma kellegi peale, aga kui parajasti teda pole - mis siis saab??!!
Inimene peab lootma ainult iseendale. Kui ma ise endaga ja oma mõttemaailmaga tööd ei tee, ei saa ju seda ka keegi teine teha. Ma ei saa loota ainult teistele. Ja keda huvitakski lõputult aina ühest ja samast soiguv inimene?! Ma olen kuulanud ära kõik mõistlikud nõuanded, aga mis on neist kasu, kui ma ei suuda nende järgi käia??
Ikka seesama mõistuse ja südame igavene vastasseis.
Ja mina tunnen end just täpselt nii nadilt, et oleks mõistlik end hoopis lugemise lainele viia ja püüda vähemalt natukenegi midagi muud teha. Nojah, aga kes siis ei teaks, mida oleks MÕISTLIK teha?! Mis sellest teadmisest kasu on???!!!
Monday, July 30, 2007
Vahelüli
Vahel juhtub nii, et kaks inimest suhtlevad läbi kolmanda.
Ma ei tea, kas see on hea või halb.
Ühest küljest on see justkui hea, sest siis saadakse vähemalt mingilgi määral aimu, mida teine inimene mõtleb või tunneb - kui saadakse.
Teisest küljest jälle - kui palju saab kolmas osapool edasi anda just seda mõtet, mida on mõeldud? Ja kas seda alati vajagi on? Alati on võimalus, et teise inimese mõtet edasi andes tuleb sinna juurde enda interpreteering.
Vahel lihtsalt räägid inimesega, aga ei tahagi, et keegi teine sellest midagi teaks, või on hoopis kurb, et sinust räägitakse kellegi teisega, mitte sinu endaga.
Ja kui omavahel ollakse justkui sõbrad või vähemalt tuttavad, siis kui neutraalseks saab kolmas osapool jääda? Kas peab ta kellegi poole hoidma, kas ta peaks olema objektiivne, kas tuleb juurde subjektiivne moment, kas on üldse võimalik neutraalseks jääda? Ja kuidas tema ennast sellises olukorras üldse tunneb - olla vahelüliks kahe mittesuhtleva inimese vahel? Ma kaldun arvama, et mitte hästi. Pole sugugi kerge olla vahendajaks kahe inimese vahel, kellega eraldivõetuna hästi läbi saadakse.
Ja ikkagi tekib küsimus, miks siis kaks inimest ei saa otse suheldud? Vastus on väga lihtne: kui nad seda ei tee, järelikult pole vaja. Järelikult üks või teine pool ei tunne selle järele vajadust. Siit võiks justkui tuleneda järgmine järeldus: järelikult pole vaja suhelda ka läbi kolmanda osapoole. See võib omakorda tekitada vääritimõistmisi ja arusaamatusi.
Kui ma tahan kellegi kohta midagi teada, siis on kõige mõistlikum seda teha otse tema enda käest küsides. Ja kui siis vastust ei saa, järelikult polnud vaja.
Nojah, vahel on ka nii, et ei ole võimalik ise otse küsida, sellist asja juhtub harva, aga juhtub.
Ilmselt on kõigil olnud aegu ja momente, mil on kolmandat osapoolt kasutatud, vahel on see ainus võimalus üldse mingitki aimu teisest inimesest saada. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et tuleb järgida ikkagi põhimõtet - kui tahetakse, siis räägitakse otse, mitte läbi kolmandate isikute.
Kui ei taheta, siis ei aita ka kolmanda osapoole kaasamine - mitte midagi ei muutu. Ja miks peakski? Suhtlemise alus on ju ikkagi sümpaatia, huvi, sõprus, hoolimine, armastus... ja paljud muud emotsioonid/tunded. Kui neid pole, milleks siis üldse tahta kellegagi lävida? Niisama asja ees, teist taga ei hakka ju mingi suvalise inimesega rääkima? Ikka valitakse ju suhtlemiseks selline inimene, kellega TAHETAKSE rääkida.
Elementaarne, Watson!
Ma ei tea, kas see on hea või halb.
Ühest küljest on see justkui hea, sest siis saadakse vähemalt mingilgi määral aimu, mida teine inimene mõtleb või tunneb - kui saadakse.
Teisest küljest jälle - kui palju saab kolmas osapool edasi anda just seda mõtet, mida on mõeldud? Ja kas seda alati vajagi on? Alati on võimalus, et teise inimese mõtet edasi andes tuleb sinna juurde enda interpreteering.
Vahel lihtsalt räägid inimesega, aga ei tahagi, et keegi teine sellest midagi teaks, või on hoopis kurb, et sinust räägitakse kellegi teisega, mitte sinu endaga.
Ja kui omavahel ollakse justkui sõbrad või vähemalt tuttavad, siis kui neutraalseks saab kolmas osapool jääda? Kas peab ta kellegi poole hoidma, kas ta peaks olema objektiivne, kas tuleb juurde subjektiivne moment, kas on üldse võimalik neutraalseks jääda? Ja kuidas tema ennast sellises olukorras üldse tunneb - olla vahelüliks kahe mittesuhtleva inimese vahel? Ma kaldun arvama, et mitte hästi. Pole sugugi kerge olla vahendajaks kahe inimese vahel, kellega eraldivõetuna hästi läbi saadakse.
Ja ikkagi tekib küsimus, miks siis kaks inimest ei saa otse suheldud? Vastus on väga lihtne: kui nad seda ei tee, järelikult pole vaja. Järelikult üks või teine pool ei tunne selle järele vajadust. Siit võiks justkui tuleneda järgmine järeldus: järelikult pole vaja suhelda ka läbi kolmanda osapoole. See võib omakorda tekitada vääritimõistmisi ja arusaamatusi.
Kui ma tahan kellegi kohta midagi teada, siis on kõige mõistlikum seda teha otse tema enda käest küsides. Ja kui siis vastust ei saa, järelikult polnud vaja.
Nojah, vahel on ka nii, et ei ole võimalik ise otse küsida, sellist asja juhtub harva, aga juhtub.
Ilmselt on kõigil olnud aegu ja momente, mil on kolmandat osapoolt kasutatud, vahel on see ainus võimalus üldse mingitki aimu teisest inimesest saada. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et tuleb järgida ikkagi põhimõtet - kui tahetakse, siis räägitakse otse, mitte läbi kolmandate isikute.
Kui ei taheta, siis ei aita ka kolmanda osapoole kaasamine - mitte midagi ei muutu. Ja miks peakski? Suhtlemise alus on ju ikkagi sümpaatia, huvi, sõprus, hoolimine, armastus... ja paljud muud emotsioonid/tunded. Kui neid pole, milleks siis üldse tahta kellegagi lävida? Niisama asja ees, teist taga ei hakka ju mingi suvalise inimesega rääkima? Ikka valitakse ju suhtlemiseks selline inimene, kellega TAHETAKSE rääkida.
Elementaarne, Watson!
Milline ma olen
Minust jääb väga kergesti vale mulje. Ma ei tea, miks see nii on, aga väga sageli arvatakse minust hoopis midagi muud kui ma ise tunnen.
Mind peetakse väga rõõmsameelseks ja suhtlemisaltiks inimeseks. See on täielik eksiarvamus. Tegelikult olen ma väga vaikne, häbelik ja tagasihoidlik inimene. Seda ei usu muidugi mitte keegi.
Üllatusega kuulsin möödunud nädalal erilist komplimenti - poleks iial arvatud, et minus võib ka vaimset sisu olla!
Hm, no mis ma oskan öelda!? Järeldus: ma jätan endast mulje kui kergemeelsest ajudeta lipakast?!???!!!
Ma vist ei peaks seda südamesse võtma, aga eks ma siis püüdsin selgitada, et erinevates seltskondades me kõik käitumegi ju erinevalt. On suur vahe, kas ma olen naljaviskavas meeste seltskonnas ja lõõbin kaasa ja võtan vastu kõik abieluettepanekud :))))))) - neid oli möödunud nädala jooksul pisut rohkem kui kogu elu jooksul kokku! :)))))) - või olen neljasilmavestluses, kus on kõne all elulised tõsised teemad.
Meil kõigil on väga erinevaid maske, mida me vahetame vastavalt vajadusele. Kui vaja, tõmbame ette hooliva ja armastava maski, kui vaja, siis oleme üleolevad ja ükskõiksed, vahel tahame olla alatud ja haigettegevad, mõnikord lummame inimesi oma mõistvuse ja empaatiaga.... Mõnikord särame, mõnikord kurvastame, mõnikord vihastame, mõnikord rõõmustame.
Millised me tegelikult oleme - kas me seda alati isegi teame? Võib-olla me ainult arvame, et teame. Veel vähem saame siis tunda teisi inimesi ja teada, mida nemad mõtlevad ja tunnevad. Ja kui sellest ei räägita, siis ei saagi iial teada, mida nad tunnevad ja mõtlevad.
Mõni arvab, et polegi nii palju sõnu vaja, pole vaja rääkida, teisele on vaja selgeksrääkimist, et püüda mõista paremini teist inimest.
Erinevatele inimestele avatakse erinevaid maske, erinevaid tahke. Neile, keda armastame, näitame oma paremat palet, kellest ei hooli, nende jaoks on teistsugune pale. Ja küllap on see loomulik.
Ma ei tea, milline ma peaksin olema, et minust kohe välja paistaks, et minus ka "vaimset sisu" on. Aga kas seda ongi vaja? Tegelikult on ju päris tore inimesi üllatada! :)))
Pole ju tähtis, mida minust mõtlevad suvalised inimesed. Kõigile meele järgi olla ei saa ja mul pole seda mõtteski. Olen selline nagu olen ja pole tähtis, kas ma meeldin või mitte, tähtis on end ise hästi tunda.
Kui keegi tahab minust halvasti arvata, siis võin ma kasvõi pea peal seista, tema arvamus minust ei muutu nagunii. Aga kui keegi on otsustanud minu sisemist poolt tundma õppida, siis selle üle on mul hea meel. Võib juhtuda, et ma polegi nii tühi inimene. Ja võib selguda, et ka mul on tunded. Ja et mind huvitavad paljud asjad. Ja et mul on ka häid omadusi.
Elu on täis üllatusi.
Mind peetakse väga rõõmsameelseks ja suhtlemisaltiks inimeseks. See on täielik eksiarvamus. Tegelikult olen ma väga vaikne, häbelik ja tagasihoidlik inimene. Seda ei usu muidugi mitte keegi.
Üllatusega kuulsin möödunud nädalal erilist komplimenti - poleks iial arvatud, et minus võib ka vaimset sisu olla!
Hm, no mis ma oskan öelda!? Järeldus: ma jätan endast mulje kui kergemeelsest ajudeta lipakast?!???!!!
Ma vist ei peaks seda südamesse võtma, aga eks ma siis püüdsin selgitada, et erinevates seltskondades me kõik käitumegi ju erinevalt. On suur vahe, kas ma olen naljaviskavas meeste seltskonnas ja lõõbin kaasa ja võtan vastu kõik abieluettepanekud :))))))) - neid oli möödunud nädala jooksul pisut rohkem kui kogu elu jooksul kokku! :)))))) - või olen neljasilmavestluses, kus on kõne all elulised tõsised teemad.
Meil kõigil on väga erinevaid maske, mida me vahetame vastavalt vajadusele. Kui vaja, tõmbame ette hooliva ja armastava maski, kui vaja, siis oleme üleolevad ja ükskõiksed, vahel tahame olla alatud ja haigettegevad, mõnikord lummame inimesi oma mõistvuse ja empaatiaga.... Mõnikord särame, mõnikord kurvastame, mõnikord vihastame, mõnikord rõõmustame.
Millised me tegelikult oleme - kas me seda alati isegi teame? Võib-olla me ainult arvame, et teame. Veel vähem saame siis tunda teisi inimesi ja teada, mida nemad mõtlevad ja tunnevad. Ja kui sellest ei räägita, siis ei saagi iial teada, mida nad tunnevad ja mõtlevad.
Mõni arvab, et polegi nii palju sõnu vaja, pole vaja rääkida, teisele on vaja selgeksrääkimist, et püüda mõista paremini teist inimest.
Erinevatele inimestele avatakse erinevaid maske, erinevaid tahke. Neile, keda armastame, näitame oma paremat palet, kellest ei hooli, nende jaoks on teistsugune pale. Ja küllap on see loomulik.
Ma ei tea, milline ma peaksin olema, et minust kohe välja paistaks, et minus ka "vaimset sisu" on. Aga kas seda ongi vaja? Tegelikult on ju päris tore inimesi üllatada! :)))
Pole ju tähtis, mida minust mõtlevad suvalised inimesed. Kõigile meele järgi olla ei saa ja mul pole seda mõtteski. Olen selline nagu olen ja pole tähtis, kas ma meeldin või mitte, tähtis on end ise hästi tunda.
Kui keegi tahab minust halvasti arvata, siis võin ma kasvõi pea peal seista, tema arvamus minust ei muutu nagunii. Aga kui keegi on otsustanud minu sisemist poolt tundma õppida, siis selle üle on mul hea meel. Võib juhtuda, et ma polegi nii tühi inimene. Ja võib selguda, et ka mul on tunded. Ja et mind huvitavad paljud asjad. Ja et mul on ka häid omadusi.
Elu on täis üllatusi.
Suhtlemisraskused
Ma ei tea, miks ma vahel sõnu ei leia. Ma lihtsalt ei oska rääkida ja ennast väljendada, eriti kui mu käest midagi väga ootamatult küsitakse. Aga vahest tuleb see sellest, et ma ei ole veel enda jaoks kõike selgelt läbi mõelnud. Võib-olla on oluline ka see, kas ma tajun küsija jaoks end olulise olevat. Kui ma ei tunne, et minust hoolitakse, siis hakkan kokutama ega oska midagi öelda. Aga võib-olla on kõige proosalisem põhjus, et ma ei taha rääkida ja siis ei leia ma üldse sõnu.
Aga võib ka olla, et ma kardan midagi öelda, sest on hirm öelda midagi valesti, hirm midagi ära rikkuda.
Teinekord tunnen end kui oskamatu võõrkeele pudistaja, kes ei julge võõras keeles midagi öelda, sest kardab seda valesti teha.
Märksa turvalisemalt ja kindlamana tunnen end kirjutades, siis on mul aega mõelda sõnade üle, siis on aega mõelda, kas üldse tahan midagi öelda. Ehkki ka kirjade kirjutamise puhul olen vahel silmitsi seisnud kurva tõega, et olen liiga palju öelnud ja valestimõistmist tekitanud.
Silmast silma vestluse puhul on eeliseks kehakeele ja pilkude tajumine, need on nii kõnekad, et vahel pole sõnu vajagi. Arvuti vahendusel neid ei näe, kirjade puhul samuti mitte, ka telefonitsi vestlus jääb poolikuks, selle võib alati ära lõpetada ja mitte süveneda. Hääl ütleb sageli päris palju, varjundeid ja toone on tohutult, need annavad sageli rohkem infot kui sõnad. Ometi häirib mind, kui ma ei näe inimese silmi.
Ehkki vahel võivad pilgud nii rivist välja lüüa, et sõnad jäävad iseenesest kurku kinni ega aita suhtlemisel üldse! :)))
Aga võib ka olla, et ma kardan midagi öelda, sest on hirm öelda midagi valesti, hirm midagi ära rikkuda.
Teinekord tunnen end kui oskamatu võõrkeele pudistaja, kes ei julge võõras keeles midagi öelda, sest kardab seda valesti teha.
Märksa turvalisemalt ja kindlamana tunnen end kirjutades, siis on mul aega mõelda sõnade üle, siis on aega mõelda, kas üldse tahan midagi öelda. Ehkki ka kirjade kirjutamise puhul olen vahel silmitsi seisnud kurva tõega, et olen liiga palju öelnud ja valestimõistmist tekitanud.
Silmast silma vestluse puhul on eeliseks kehakeele ja pilkude tajumine, need on nii kõnekad, et vahel pole sõnu vajagi. Arvuti vahendusel neid ei näe, kirjade puhul samuti mitte, ka telefonitsi vestlus jääb poolikuks, selle võib alati ära lõpetada ja mitte süveneda. Hääl ütleb sageli päris palju, varjundeid ja toone on tohutult, need annavad sageli rohkem infot kui sõnad. Ometi häirib mind, kui ma ei näe inimese silmi.
Ehkki vahel võivad pilgud nii rivist välja lüüa, et sõnad jäävad iseenesest kurku kinni ega aita suhtlemisel üldse! :)))
Kodus ja haritud
Taas kodus.
Mul oli selle aasta kõige ilusam nädal. Ehkki enne minekut oli tunne, et ei taha kuhugi minna, tahaks olla kodus teki all keras ja lugeda, ei taha kedagi näha ega kuulda.
Aga mul on varemgi olnud nii, et pean oma arvamusi ümber hindama.
Ja seekord oli seda eriti meeldiv teha.
Fantastiline nädal ilma raamatute, arvuti ja telerita. Eks ole uskumatu, aga ilma nendeta on võimalik täiesti normaalselt hakkama saada. Kui sinu ümber on niivõrd imelised inimesed, siis ei oma muu mingit tähtsust.
Mu kaasavõetud raamatutest ei olnud mitte midagi kasu, ma ei avanud neist mitte ühtki. Kirjutasin küll jälle tohutult, aina kirjutasin ja kirjutasin, kokku üle 30 lehekülje.
Üritasin küll paaril korral mobiilitsi blogisse pääseda, postkasti külastada ja msn-i kasutada, aga see oli suht lootusetu ettevõtmine. Ja mõttetu kah.
Muidugi olid mõned ootused, aga oli selge, et need ei täitu ja mittetäitumine ei üllatanudki mind. Kes tahtis, sai minuga ühendust, sest kohati oli levi täiesti olemas. :)))
Kõige parem paik igal õhtul ja öösel oli saun, kus sai tavaliselt varaste hommikutundideni juttu räägitud.
Ma omandasin ühe väga kasuliku õppetunni. Empaatia, mõistmine ja hoolivus ei tähenda, et ei võiks kellelegi haiget teha ja hoolimatu olla, kaugeltki ei tähenda see seda, et neid imeväärseid inimlikke omadusi ei kasutataks ära omakasupüüdlikel eesmärkidel ja et nende imeliste omaduste abil tegutsemine peaks alati olema tõe pähe võetav.
Samas ei tähenda see absoluutselt seda, et selline inimene ei oleks kena või armastusväärne. Kaugeltki mitte!
Olen piiritult tänulik avameelsele J-le, kes avas mulle siiralt ja häbenemata inimeste väga erinevaid tahke, kus kõrvuti head ja mitte nii head omadused ja tegutsemismotiivid.
Vahel elab inimene illusioonides ja uskumustes, ta näeb asju vaid nii, nagu ta tahab neid näha ja keeldub vastu võtmast oma sisetunnet, keeldub uskumast silmi ja südant, mis näevad hoopis muud. Illusioonide purunemine on alati valus, aga vahel on seda vaja, et saaks avasilmi edasi minna.
Iseküsimus on, kuidas pärast illusioonide kokkukukkumist ennast kokku lappida.
Mul oli selle aasta kõige ilusam nädal. Ehkki enne minekut oli tunne, et ei taha kuhugi minna, tahaks olla kodus teki all keras ja lugeda, ei taha kedagi näha ega kuulda.
Aga mul on varemgi olnud nii, et pean oma arvamusi ümber hindama.
Ja seekord oli seda eriti meeldiv teha.
Fantastiline nädal ilma raamatute, arvuti ja telerita. Eks ole uskumatu, aga ilma nendeta on võimalik täiesti normaalselt hakkama saada. Kui sinu ümber on niivõrd imelised inimesed, siis ei oma muu mingit tähtsust.
Mu kaasavõetud raamatutest ei olnud mitte midagi kasu, ma ei avanud neist mitte ühtki. Kirjutasin küll jälle tohutult, aina kirjutasin ja kirjutasin, kokku üle 30 lehekülje.
Üritasin küll paaril korral mobiilitsi blogisse pääseda, postkasti külastada ja msn-i kasutada, aga see oli suht lootusetu ettevõtmine. Ja mõttetu kah.
Muidugi olid mõned ootused, aga oli selge, et need ei täitu ja mittetäitumine ei üllatanudki mind. Kes tahtis, sai minuga ühendust, sest kohati oli levi täiesti olemas. :)))
Kõige parem paik igal õhtul ja öösel oli saun, kus sai tavaliselt varaste hommikutundideni juttu räägitud.
Ma omandasin ühe väga kasuliku õppetunni. Empaatia, mõistmine ja hoolivus ei tähenda, et ei võiks kellelegi haiget teha ja hoolimatu olla, kaugeltki ei tähenda see seda, et neid imeväärseid inimlikke omadusi ei kasutataks ära omakasupüüdlikel eesmärkidel ja et nende imeliste omaduste abil tegutsemine peaks alati olema tõe pähe võetav.
Samas ei tähenda see absoluutselt seda, et selline inimene ei oleks kena või armastusväärne. Kaugeltki mitte!
Olen piiritult tänulik avameelsele J-le, kes avas mulle siiralt ja häbenemata inimeste väga erinevaid tahke, kus kõrvuti head ja mitte nii head omadused ja tegutsemismotiivid.
Vahel elab inimene illusioonides ja uskumustes, ta näeb asju vaid nii, nagu ta tahab neid näha ja keeldub vastu võtmast oma sisetunnet, keeldub uskumast silmi ja südant, mis näevad hoopis muud. Illusioonide purunemine on alati valus, aga vahel on seda vaja, et saaks avasilmi edasi minna.
Iseküsimus on, kuidas pärast illusioonide kokkukukkumist ennast kokku lappida.
Monday, July 23, 2007
Hinga sügavalt ja loe sajani
Võtan tagasi kõik sõnad heledate päikeselaikude kohta, aga ma ei kavatse viriseda ja nuriseda, vaid surun lõuapärad kõvasti kokku, püüan sügavalt hingata ja loen kümneni, kahekümneni ja kui vaja, ka sajani.
Tuleb vist päris palju lugeda.
Mõni ei muutu iial. Sellel, kes mulle seda kinnitas, oli õigus. Punkt.
.................................................................................
Miljon on kah päris suur number... :)))
Tuleb vist päris palju lugeda.
Mõni ei muutu iial. Sellel, kes mulle seda kinnitas, oli õigus. Punkt.
.................................................................................
Miljon on kah päris suur number... :)))
Ära virise!
Miks on nii, et vahel tulevad rohkem tumedamad toonid elus esile, vahel aga on heledate värvide aeg?
Ei ole ju põhjust näha kõike väga mustades värvides, tegelikult on alati tasakaaluks eredamaid laike ja päikselisi hetki, mille nimel unustatakse tumedad pilved.
Ikka kiputakse kõike ühte patta panema, kiputakse nägema aina halba, kiputakse unustama, et suhted on alati kahepoolsed, kiputakse unustama, mida head on olnud ja ei märgata häid külgi üldse...
Nii et rohkem mõtteainet ka selle külje pealt!!!
Pole põhjust viriseda ja aina surmtõsistel teemadel heietada. Elu on ju lill!
Ei ole ju põhjust näha kõike väga mustades värvides, tegelikult on alati tasakaaluks eredamaid laike ja päikselisi hetki, mille nimel unustatakse tumedad pilved.
Ikka kiputakse kõike ühte patta panema, kiputakse nägema aina halba, kiputakse unustama, et suhted on alati kahepoolsed, kiputakse unustama, mida head on olnud ja ei märgata häid külgi üldse...
Nii et rohkem mõtteainet ka selle külje pealt!!!
Pole põhjust viriseda ja aina surmtõsistel teemadel heietada. Elu on ju lill!
Sunday, July 22, 2007
Rauno ja Ernst teavad
See pole see
et varjata su eest ma tahaks tõtt.
Ei lõppe hästi kõik, mis hästi algab,
ka muinasjuttudel on oma lõpp.
Ei oodanud ma sellist homsest päeva,
seda ette kujutasin teisena.
Ei uskunud, et lüüa võime käega
ja tulevikku näha eilsena.
Kui kohtume, siis räägime vaid ilmast,
sest tõde ütlema ei paindu keel.
Ja sügavalt ma vaatan sulle silma,
kuid silmad teavad,
see ei ole see,
see pole see...
Ma unistasin, koos et saame vanaks,
et ajatu on teineteise võlu,
et pilvedest me taevas oleks vaba
ja igas hingetõmbes oleks elu.
Ei mõtle enam eilsest ega homsest,
vaid tänane on mulle antud päev.
Kuid tegelikult tänasest veel rohkem
ma ootan päeva, mil sind jälle näen.
Kui kohtume, siis räägime vaid ilmast,
sest tõde ütlema ei paindu keel.
Ja sügavalt ma vaatan sulle silma,
kuid silmad teavad,
see ei ole see,
see pole see...
/Rauno Pehka/
Nii vaikseks kõik on jäänud
Nii vaikseks kõik on jäänudSu ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, on alles ees.
Päev pole, öö ei ole,
Silm nagu seletaks,
Kui kuskil mäe nõlval
Sa üksi seisataks
Ja su ümber nagu tuuled
Su üle juttu aaks -
Ei mõista, siiski kõigest
Sa nagu aru saaks.
Ei mõista, vaatad üles
Ja vaatad tagasi -
Ja ohkad endamisi,
Ja ohkad jällegi...
Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, on alles ees.
/Ernst Enno/
Abielust ja X eesti naisest
Kui palju on X eesti naine lasknud end jalge alla tallata ja mida ta on pidanud pühaks, kui palju ennast maha surunud, sest abielu on püha?
Kui palju on võimalik omaõiguste eest seista, kui sa oled materiaalselt sõltuv? Kui sa pole justkui mitte keegi? Ei vaidle vastu, see on enesehinnangu küsimus. Aga kui sulle on kogu aeg öeldud, et sa pole mitte keegi, siis hakkad seda ise ka uskuma. Ma olen ikka arvanud, et abielu on ABIELU ja on loomulik, et kõik lahkhelid laabuvad ja kui asi päris igapäevaseks peksmiseks ei lähe, siis saab ikka hakkama. Tülitsetakse ja lepitakse, haavad paranevad ja ununevad halvad asjad, kui vahel midagi kenamat ka on ja mõni hea sõna öeldakse. Ei saa ju iga esimese , teise ega ka kolmanda tüli peale lahku joosta!
X eesti naine on arvanud, et kõige tähtsam on alati mõelda teiste peale, sest naine pole eriti tähtis, peaasi, kui teistel pereliikmetel on kõik olemas. Küllap X eesti naine ikka hakkama saab.
X eesti naine on nüüd vist targemaks saanud. Ta on hakanud mõtlema hoopis teistmoodi. Väga teistmoodi.
Ta on hakanud nägema, et X eesti naine pole nii väärtusetu, nagu talle on püütud selgeks teha, ja tal pole põhjust lasta ennast niimoodi materdada. Ta pole ideaalne, kaugel sellest, aga ta ei ole ka kõige halvem inimene. Tal on puudusi, aga on ka voorusi.
Ja küllap sõltub see nüüd teise inimese vaatenurgast, millisena tema seda X eesti naist näeb. Tuntud tõde on see, et inimese väärtusi nähakse alles siis, kui on oht temast ilma jääda. Ja millegipärast siis osatakse olla küll hoolivam ja lugupidavam ja ei püüta alandada. Vähemalt mitte nii palju. Ehkki raske on enese muutmine, oi, kui raske. Tagasilööke on ikka ja sõltub siis X eesti naisest, kui palju ta talub, kas ta lepib sellega või elab edasi ABIelu, kus abistatakse kõigi raskuste puhul ja püütakse koos raskustest jagu saada ning kõigest hoolimata minnakse koos edasi.
Või valib ta selle, et ta ei pea seda taluma ning lahkub uhkelt püstipäi.
Ma ei tea, kui paljud naised elavad sellist elu, kus pole päikest, pole rõõmu ega armastust. On vaid ühised majapidamiskulud ja majanduslik kaalutlus. Ma annan au neile naistele, kes suudavad eneses jõuda otsusele, et pigem nad elavad lastega üksi kui mehega, kes alandab, kontrollib, peksab, mõnitab... mis iganes variandid veel...
Kui palju on väärt elu, mida elatakse võõra inimese kõrval, kellega pole midagi ühist, isegi mitte ühist jututeemat?
Mis on siis väärtuslikum - abielu kui püha ja väärtuslik, mis paneb justkui kohustuse taluda absoluutselt kõike või X eesti naine koos oma enesest lugupidamise ja väärikusega, mis ei talu alandusi ja teab, et on väärt armastust tulvil elu????
Lugesin kevadel raamatut "Vaikijate hääled", see jättis minusse rusuva mulje, väga mõjuv raamat. Raamat lähisuhtevägivalla all kannatavatest naistest ja meestest. Vägivalda on mitmesugust, kõige enam praktiseeritakse just emotsionaalset ja vaimset vägivalda. Ka peksmist on paljudes suhetes, kuid sõnadega tehakse väga-väga palju haiget, hoopis sagedamini kui füüsiliselt. Ja hirmus on mõelda, et seda nagu ei peetagi vägivallaks, vaid on normaalne, kui sõimatakse, ähvardatakse, mõnitatakse, alandatakse oma naisi ja lapsi. Aga ka mehi. Olgem ausad, ka paljud mehed on lähisuhtevägivalla ohvrid, sest naised aina näägutavad ja näägutavad ja näägutavad... see on ju samasugune vaimne vägivald.
Pärast selle raamatu lugemist oli küll tunne, et X eesti naine ei tohiks mitte iialgi taluda ebaväärikat kohtlemist, mitte iial ei tohiks lasta endaga niimoodi käituda.
Aga on väga palju naisi, kellega nii käitutakse ja väga erinevatel põhjustel nad lasevad seda teha. Enamasti on nad vaimselt nii maha tallatud, et neil ei tule sellist mõtetki, et nad on väärt paremat kohtlemist.
Ja on see nii, et alandliku suhtumisega tõmbavad naised ligi aina selliseid mehi, kes neid niimoodi kohtlevad? Sest nendega on ohutu ja turvaline nii käituda... Ja mees tunneb oma väärtust sellega tõusvat, tema enesehinnang saab toitu vaid teise alandamisest.
Sõltuvussuhe? Jah, küllap vist...
Ja mis on väljapääs?
Et X eesti naine saaks aru, et ta on väärtuslik kõigi oma heade ja halbade külgedega ja kui üks mees teda hinnata ei oska, siis ei ole see mees teda väärt?
Küsimus jääb õhku rippuma... sest nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi.
Kui palju on võimalik omaõiguste eest seista, kui sa oled materiaalselt sõltuv? Kui sa pole justkui mitte keegi? Ei vaidle vastu, see on enesehinnangu küsimus. Aga kui sulle on kogu aeg öeldud, et sa pole mitte keegi, siis hakkad seda ise ka uskuma. Ma olen ikka arvanud, et abielu on ABIELU ja on loomulik, et kõik lahkhelid laabuvad ja kui asi päris igapäevaseks peksmiseks ei lähe, siis saab ikka hakkama. Tülitsetakse ja lepitakse, haavad paranevad ja ununevad halvad asjad, kui vahel midagi kenamat ka on ja mõni hea sõna öeldakse. Ei saa ju iga esimese , teise ega ka kolmanda tüli peale lahku joosta!
X eesti naine on arvanud, et kõige tähtsam on alati mõelda teiste peale, sest naine pole eriti tähtis, peaasi, kui teistel pereliikmetel on kõik olemas. Küllap X eesti naine ikka hakkama saab.
X eesti naine on nüüd vist targemaks saanud. Ta on hakanud mõtlema hoopis teistmoodi. Väga teistmoodi.
Ta on hakanud nägema, et X eesti naine pole nii väärtusetu, nagu talle on püütud selgeks teha, ja tal pole põhjust lasta ennast niimoodi materdada. Ta pole ideaalne, kaugel sellest, aga ta ei ole ka kõige halvem inimene. Tal on puudusi, aga on ka voorusi.
Ja küllap sõltub see nüüd teise inimese vaatenurgast, millisena tema seda X eesti naist näeb. Tuntud tõde on see, et inimese väärtusi nähakse alles siis, kui on oht temast ilma jääda. Ja millegipärast siis osatakse olla küll hoolivam ja lugupidavam ja ei püüta alandada. Vähemalt mitte nii palju. Ehkki raske on enese muutmine, oi, kui raske. Tagasilööke on ikka ja sõltub siis X eesti naisest, kui palju ta talub, kas ta lepib sellega või elab edasi ABIelu, kus abistatakse kõigi raskuste puhul ja püütakse koos raskustest jagu saada ning kõigest hoolimata minnakse koos edasi.
Või valib ta selle, et ta ei pea seda taluma ning lahkub uhkelt püstipäi.
Ma ei tea, kui paljud naised elavad sellist elu, kus pole päikest, pole rõõmu ega armastust. On vaid ühised majapidamiskulud ja majanduslik kaalutlus. Ma annan au neile naistele, kes suudavad eneses jõuda otsusele, et pigem nad elavad lastega üksi kui mehega, kes alandab, kontrollib, peksab, mõnitab... mis iganes variandid veel...
Kui palju on väärt elu, mida elatakse võõra inimese kõrval, kellega pole midagi ühist, isegi mitte ühist jututeemat?
Mis on siis väärtuslikum - abielu kui püha ja väärtuslik, mis paneb justkui kohustuse taluda absoluutselt kõike või X eesti naine koos oma enesest lugupidamise ja väärikusega, mis ei talu alandusi ja teab, et on väärt armastust tulvil elu????
Lugesin kevadel raamatut "Vaikijate hääled", see jättis minusse rusuva mulje, väga mõjuv raamat. Raamat lähisuhtevägivalla all kannatavatest naistest ja meestest. Vägivalda on mitmesugust, kõige enam praktiseeritakse just emotsionaalset ja vaimset vägivalda. Ka peksmist on paljudes suhetes, kuid sõnadega tehakse väga-väga palju haiget, hoopis sagedamini kui füüsiliselt. Ja hirmus on mõelda, et seda nagu ei peetagi vägivallaks, vaid on normaalne, kui sõimatakse, ähvardatakse, mõnitatakse, alandatakse oma naisi ja lapsi. Aga ka mehi. Olgem ausad, ka paljud mehed on lähisuhtevägivalla ohvrid, sest naised aina näägutavad ja näägutavad ja näägutavad... see on ju samasugune vaimne vägivald.
Pärast selle raamatu lugemist oli küll tunne, et X eesti naine ei tohiks mitte iialgi taluda ebaväärikat kohtlemist, mitte iial ei tohiks lasta endaga niimoodi käituda.
Aga on väga palju naisi, kellega nii käitutakse ja väga erinevatel põhjustel nad lasevad seda teha. Enamasti on nad vaimselt nii maha tallatud, et neil ei tule sellist mõtetki, et nad on väärt paremat kohtlemist.
Ja on see nii, et alandliku suhtumisega tõmbavad naised ligi aina selliseid mehi, kes neid niimoodi kohtlevad? Sest nendega on ohutu ja turvaline nii käituda... Ja mees tunneb oma väärtust sellega tõusvat, tema enesehinnang saab toitu vaid teise alandamisest.
Sõltuvussuhe? Jah, küllap vist...
Ja mis on väljapääs?
Et X eesti naine saaks aru, et ta on väärtuslik kõigi oma heade ja halbade külgedega ja kui üks mees teda hinnata ei oska, siis ei ole see mees teda väärt?
Küsimus jääb õhku rippuma... sest nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi.
Elu on lill
Alati, kui ma loen kuskilt väljendit "Elu on lill", seostub see minu jaoks väga kindla pildiga.
Sellepärast on mul imelik seda lugeda või kuulda mingis teises olukorras, kellegi teise poolt öelduna või üldse kus iganes kohata neid sõnu. See justkui ei ole loogiline.
See tekitab minus väga kummalise tunnetesegu ma ei saa isegi aru millest. Justkui tahaks patenti nendele sõnadele.
Ometi pole neis ju midagi erilist. Täiesti tavalised sõnad ja paljud kasutavad seda väljendit.
Seda imelikum tundub mulle endale, et ma üldse niimoodi tunnen.
Sellepärast on mul imelik seda lugeda või kuulda mingis teises olukorras, kellegi teise poolt öelduna või üldse kus iganes kohata neid sõnu. See justkui ei ole loogiline.
See tekitab minus väga kummalise tunnetesegu ma ei saa isegi aru millest. Justkui tahaks patenti nendele sõnadele.
Ometi pole neis ju midagi erilist. Täiesti tavalised sõnad ja paljud kasutavad seda väljendit.
Seda imelikum tundub mulle endale, et ma üldse niimoodi tunnen.
Ma ei taha
Ma ei taha.
Ma ei taha mitte kuhugi minna.
Varasemaga võrreldes on seekord loodetavasti õhkkond vähemalt normaalsem, toona oli väga pingeline seis ja asjad kippusid vahel hirmus dramaatiliseks minema. Aga siis oli mul vähemalt võimalus kohe kiiret abi saada, kui kivi otsas istusin ja nutsin ja tahtsin vaid maailma turvalisimasse paika.
Ja toona oli vähemalt hommikuti midagi oodata.
Ehkki ma mäletan, et ma ei tahtnud ka tookord minna, siis muidugi hoopis teistel põhjustel, oi, kuidas ei tahtnud!!!
Aga siis olid paljud asjad teistmoodi.
Sedapuhku tunnen, et ei taha ka minna. Mitte kuidagi ei taha. Kuid pääsu pole.
Püüan ennast lohutada, et tegelikult tuleb see kasuks. Mul pole siis eriti palju võimalust mõelda asjadele, millele ei peaks mõtlema. Ma kavatsen kaasa võtta suuremal hulgal raamatuid ja kavatsen sukelduda mediteerimisse, kavatsen teha tööd oma mõttemaailmaga - ooh, kui head plaanid! Peaaegu jään ise ka uskuma, et selle kõigega hakkama saan. :))))
Aga seal on imetoredad inimesed, ja kui mu ilusad kavatsused lendavadki vastu taevast, pole mul sellestki kahju, sest need suurepärased inimesed ise on kõige suurem kingitus üksildasele hingele.
Ennast tundes tean, et kõige suuremat puudust hakkan tundma kirjutamisest, aga palun väga - paberit ja pastakaid on palju kulub, selle taha asi pidama ei jää. Ma pean oma emotsioonid saama välja öelda, muidu tunnen end väga halvasti ja need jäävad mind piinama. Ja pole vahet, kas on tegu positiivsete või negatiivsete emotsioonidega, ühtviisi läbematult tahavad nad minu seest välja pääseda! Sealsetes tingimustes on loomulikult valdavalt positiivsed emotsioonid. Toona oli teatud põhjustel muidugi negatiivseid ka, aga see oli ka arusaadav.
Millegipärast ma ei taha uskuda, et viitsin mobiilitsi blogi hakata kirjutama.... :))) Õnneks on arhailisemaid tingimusi endiselt võimalik ekspluateerida... :)
Ma ei taha mitte kuhugi minna.
Varasemaga võrreldes on seekord loodetavasti õhkkond vähemalt normaalsem, toona oli väga pingeline seis ja asjad kippusid vahel hirmus dramaatiliseks minema. Aga siis oli mul vähemalt võimalus kohe kiiret abi saada, kui kivi otsas istusin ja nutsin ja tahtsin vaid maailma turvalisimasse paika.
Ja toona oli vähemalt hommikuti midagi oodata.
Ehkki ma mäletan, et ma ei tahtnud ka tookord minna, siis muidugi hoopis teistel põhjustel, oi, kuidas ei tahtnud!!!
Aga siis olid paljud asjad teistmoodi.
Sedapuhku tunnen, et ei taha ka minna. Mitte kuidagi ei taha. Kuid pääsu pole.
Püüan ennast lohutada, et tegelikult tuleb see kasuks. Mul pole siis eriti palju võimalust mõelda asjadele, millele ei peaks mõtlema. Ma kavatsen kaasa võtta suuremal hulgal raamatuid ja kavatsen sukelduda mediteerimisse, kavatsen teha tööd oma mõttemaailmaga - ooh, kui head plaanid! Peaaegu jään ise ka uskuma, et selle kõigega hakkama saan. :))))
Aga seal on imetoredad inimesed, ja kui mu ilusad kavatsused lendavadki vastu taevast, pole mul sellestki kahju, sest need suurepärased inimesed ise on kõige suurem kingitus üksildasele hingele.
Ennast tundes tean, et kõige suuremat puudust hakkan tundma kirjutamisest, aga palun väga - paberit ja pastakaid on palju kulub, selle taha asi pidama ei jää. Ma pean oma emotsioonid saama välja öelda, muidu tunnen end väga halvasti ja need jäävad mind piinama. Ja pole vahet, kas on tegu positiivsete või negatiivsete emotsioonidega, ühtviisi läbematult tahavad nad minu seest välja pääseda! Sealsetes tingimustes on loomulikult valdavalt positiivsed emotsioonid. Toona oli teatud põhjustel muidugi negatiivseid ka, aga see oli ka arusaadav.
Millegipärast ma ei taha uskuda, et viitsin mobiilitsi blogi hakata kirjutama.... :))) Õnneks on arhailisemaid tingimusi endiselt võimalik ekspluateerida... :)
Ilmselge
Ilmselgelt olen ma liiga tundlik.
Ilmselgelt mõtlen ma liiga palju asjadele, millele ei peaks mõtlema.
Ilmselgelt tekitan ma probleeme pisiasjadest.
Ilmselge on, et inimene võiks oma elu elada rahulikult mitte millelegi mõtlemata.
Ilmselgelt võiks inimene end mitte häirida lasta kellegi nõmedusest.
Ilmselge on, et kuskil pole öeldud, et elu peakski kerge olema.
Ilmselge on, et mõned inimesed elavad oma elu ise keeruliseks.
Ilmselge on, peaks rahul olema sellega, mis sul on.
Ilmselgelt ei ole vaja mõelda asjadele, mida sul ei ole.
Ilmselge on, et ega sa endale ei ela, ikka teistele.
Ilmselge on, et mitte kõik inimesed ei ela pidevas õnneseisundis ja eufoorias.
Ilmselge on, et eelmisena nimetatud seisund on ebanormaalne.
Ilmselgelt mõtlen ma liiga palju asjadele, millele ei peaks mõtlema.
Ilmselgelt tekitan ma probleeme pisiasjadest.
Ilmselge on, et inimene võiks oma elu elada rahulikult mitte millelegi mõtlemata.
Ilmselgelt võiks inimene end mitte häirida lasta kellegi nõmedusest.
Ilmselge on, et kuskil pole öeldud, et elu peakski kerge olema.
Ilmselge on, et mõned inimesed elavad oma elu ise keeruliseks.
Ilmselge on, peaks rahul olema sellega, mis sul on.
Ilmselgelt ei ole vaja mõelda asjadele, mida sul ei ole.
Ilmselge on, et ega sa endale ei ela, ikka teistele.
Ilmselge on, et mitte kõik inimesed ei ela pidevas õnneseisundis ja eufoorias.
Ilmselge on, et eelmisena nimetatud seisund on ebanormaalne.
Pikk kannatus
No kui ma eelmist sissekannet vaatan, siis võib küll öelda, et vanarahvas oli ikka tark rahvas. Kust ta teadis, et hommik on õhtust targem? Ja et hommikul ei tundu õhtused asjad enam sugugi nii ärritavad?
Igatahes on mu pahameel vaibunud ja ma võtan mõningate inimeste suhtumist stoilise rahuga. Ja siis need vajuvad unustuse hõlma... kuni järgmise korrani. :)
Kas selles ehk ei olegi see pika kannatuse nipp - halb mälu ja kõik lihtsalt läheb meelest ära?! :))))
Ja nii lõpmatuseni?
Hm, no siis ma olen küll ühe väga väärt omadusega õnnistatud - unustamisega!
Ma ei tea, kui kaua see toimib. Ja kas lõpuks enam üldse toimib. Alati on ju võimalus, et kasvatad paksu naha selga ja lihtsalt ei tee välja. Minul on kasvanud juba päris paks nahk ja ehkki vahel, kui mõni ikka liiga üle piiri läheb, siis teeb viha küll ja mul on tunne, et ei, nüüd on küll kõik, mulle aitab! Aga siis läheb see üle, kehitad õlgu ja mõtled - no mida sa lolliga ikka teed?!
Kui mõni enam haiget teha ei saa - on see siis hea või halb? Noh, justkui oleks hea - siis mind ju ei häiri ei tema teod ega sõnad, tehku mis tahab. Aga - kui mulle enam haiget ei tee, järelikult pole ta minu jaoks oluline??? Pole oluline, mida ütleb või teeb, aga mis mõte siis asjal üldse on??? Ilmselt pole ma esimene, kes selliste probleemide üle pead vaevab.
Sisimas olen oma otsused teinud, vähemalt mulle endale tundub nii. Ja see annab mulle mingisugusegi toetuspinna.
Igatahes on mu pahameel vaibunud ja ma võtan mõningate inimeste suhtumist stoilise rahuga. Ja siis need vajuvad unustuse hõlma... kuni järgmise korrani. :)
Kas selles ehk ei olegi see pika kannatuse nipp - halb mälu ja kõik lihtsalt läheb meelest ära?! :))))
Ja nii lõpmatuseni?
Hm, no siis ma olen küll ühe väga väärt omadusega õnnistatud - unustamisega!
Ma ei tea, kui kaua see toimib. Ja kas lõpuks enam üldse toimib. Alati on ju võimalus, et kasvatad paksu naha selga ja lihtsalt ei tee välja. Minul on kasvanud juba päris paks nahk ja ehkki vahel, kui mõni ikka liiga üle piiri läheb, siis teeb viha küll ja mul on tunne, et ei, nüüd on küll kõik, mulle aitab! Aga siis läheb see üle, kehitad õlgu ja mõtled - no mida sa lolliga ikka teed?!
Kui mõni enam haiget teha ei saa - on see siis hea või halb? Noh, justkui oleks hea - siis mind ju ei häiri ei tema teod ega sõnad, tehku mis tahab. Aga - kui mulle enam haiget ei tee, järelikult pole ta minu jaoks oluline??? Pole oluline, mida ütleb või teeb, aga mis mõte siis asjal üldse on??? Ilmselt pole ma esimene, kes selliste probleemide üle pead vaevab.
Sisimas olen oma otsused teinud, vähemalt mulle endale tundub nii. Ja see annab mulle mingisugusegi toetuspinna.
Kaua võib?
Muidu oli tore õhtu.
Istusime A.juures. E. ja E. ja H. tulid külla. Grillisime ja nautisime mõnusat õhtut.
Aga mõni kohe ei oska ennast mitte kuidagi normaalselt üleval pidada! Tegelikult algas juba eile täiega peale, kui mu käest küsiti, kas ma olen tähtpäevaks ikka õnnitlused saatnud?! Mul läks pisut aega, et aru saada, millest jutt, aga eks siis selgitati. Ja siis on kogu aeg teema üleval. Et kas ma ikka olen juba sõnumid ära saatnud ja mida ma siis kirjutasin.
No kaua võib, küsin ma? Kaua võib? Et ta ka ära ei tüdine! Aga seda vist ei juhtu iial!
Täna käisin mobiiliteeninduses msn-i kohta küsimas, siis oldi ninapidi juures ja lubati ise õpetada, kuidas tuleb õigesti teha - ja loomulikult oskas ta selle õpetuse siduda talle väga südamelähedase teemaga!
No ja kuna küllatulnud sugulane on nimekaim, no siis käis pidevalt pall ühte väravasse! Ma ei saa aru, miks ta seda teeb? Mis tema eesmärk on? Teised ilmselt ei jaganud, mis värk oli, aga võib-olla lõpuks jagasid ka, sest mõni läks ikka üsna üle piiri.
Tundub, et mõni teeb kõik endast sõltuva, et karikas ikka võimalikult kiiresti täis saaks! :(
Mulle on järgmiseks aastaks ennustatud suuri muutusi elus - no kui niimoodi edasi läheb, siis leiavad muutused juba sel aastal aset. Siis ei hakka järgmist aastat ootamagi...
Istusime A.juures. E. ja E. ja H. tulid külla. Grillisime ja nautisime mõnusat õhtut.
Aga mõni kohe ei oska ennast mitte kuidagi normaalselt üleval pidada! Tegelikult algas juba eile täiega peale, kui mu käest küsiti, kas ma olen tähtpäevaks ikka õnnitlused saatnud?! Mul läks pisut aega, et aru saada, millest jutt, aga eks siis selgitati. Ja siis on kogu aeg teema üleval. Et kas ma ikka olen juba sõnumid ära saatnud ja mida ma siis kirjutasin.
No kaua võib, küsin ma? Kaua võib? Et ta ka ära ei tüdine! Aga seda vist ei juhtu iial!
Täna käisin mobiiliteeninduses msn-i kohta küsimas, siis oldi ninapidi juures ja lubati ise õpetada, kuidas tuleb õigesti teha - ja loomulikult oskas ta selle õpetuse siduda talle väga südamelähedase teemaga!
No ja kuna küllatulnud sugulane on nimekaim, no siis käis pidevalt pall ühte väravasse! Ma ei saa aru, miks ta seda teeb? Mis tema eesmärk on? Teised ilmselt ei jaganud, mis värk oli, aga võib-olla lõpuks jagasid ka, sest mõni läks ikka üsna üle piiri.
Tundub, et mõni teeb kõik endast sõltuva, et karikas ikka võimalikult kiiresti täis saaks! :(
Mulle on järgmiseks aastaks ennustatud suuri muutusi elus - no kui niimoodi edasi läheb, siis leiavad muutused juba sel aastal aset. Siis ei hakka järgmist aastat ootamagi...
Läpakavaimustus
Nii. Mina õpin praegu läpakaga hakkama saamist. Uskumatu! Algul on natuke tülikas ja harjumatu, aga ma olen vaimustuses!
Istun A.juures ja teen aega parajaks. Kahjuks ei ole siia alla laetud Windows Live Messengeri, ma püüdsin seda teha, aga mingi tõrge tuli. Tunnen suhtlemisest puudust. Heameelega oleksin natuke msn-s lobisenud.
Nüüd on mul läpaka vaimustus! Tahan endale ka! Siis ei sõltuks ma ka kodus enam kellestki, vaid saaksin istuda arvutis just nii palju kui tahan! :) Ja ma tahan palju!!! :)
Muide - sain mobiilis kätte ka msn-i ja muud vajalikud asjad, nii et lähen natuke rõõmsama meelega järgmisel nädalal vastu täielikule maailmast äralõikamisele.
Aga praegu muidugi on mul hirmus kahju, et mul pole läpakat kaasa võtta! Ma olen lausa armunud sellesse tehnikaimesse!!! :)))
Istun A.juures ja teen aega parajaks. Kahjuks ei ole siia alla laetud Windows Live Messengeri, ma püüdsin seda teha, aga mingi tõrge tuli. Tunnen suhtlemisest puudust. Heameelega oleksin natuke msn-s lobisenud.
Nüüd on mul läpaka vaimustus! Tahan endale ka! Siis ei sõltuks ma ka kodus enam kellestki, vaid saaksin istuda arvutis just nii palju kui tahan! :) Ja ma tahan palju!!! :)
Muide - sain mobiilis kätte ka msn-i ja muud vajalikud asjad, nii et lähen natuke rõõmsama meelega järgmisel nädalal vastu täielikule maailmast äralõikamisele.
Aga praegu muidugi on mul hirmus kahju, et mul pole läpakat kaasa võtta! Ma olen lausa armunud sellesse tehnikaimesse!!! :)))
Saturday, July 21, 2007
Seinad ja sillad
Mõttetera:
Paljud inimesed on üksikud, sest ehitavad sildade asemel seinu.
See viis mind mõttele, et vahel peab siiski ehitama enne seina, et saaks hakata ehitama silda.
Arusaamatu?
Blondiini selgitus teistele blondiinidele:
Lihtsalt vahel tuleb ehitada nii tugevad ja kõrged seinad, et mitte miski ega keegi läbi ei pääseks ei sissepoole ega väljapoole. Ja kui sein on nii paksuks müüriks ehitatud, et absoluutselt mitte miski ega keski läbi ei pääse, alles siis võib loota, et on võimalik hakata silda ehitama.
Kui siis veel materjali jätkub...
Paljud inimesed on üksikud, sest ehitavad sildade asemel seinu.
See viis mind mõttele, et vahel peab siiski ehitama enne seina, et saaks hakata ehitama silda.
Arusaamatu?
Blondiini selgitus teistele blondiinidele:
Lihtsalt vahel tuleb ehitada nii tugevad ja kõrged seinad, et mitte miski ega keegi läbi ei pääseks ei sissepoole ega väljapoole. Ja kui sein on nii paksuks müüriks ehitatud, et absoluutselt mitte miski ega keski läbi ei pääse, alles siis võib loota, et on võimalik hakata silda ehitama.
Kui siis veel materjali jätkub...
Enesekriitline
Ma sain DVD oma esinemisega ja vaatasin seda, arvates, et võin rõõmu tunda oma kenast tantsuoskusest ja et ma näen kohutavalt hea välja.
Aga see oli väga hirmus!!!!
Ma ei tee endale enam kunagi illusioone, et ma olen omandanud väga hea tantsuoskuse ja et ma näen esinedes väga hea välja!!!
Video annab ikka väga tänuväärt võimaluse oma kõrget enesehinnangut allapoole kohendada! :)
Teisi oli küll hea vaadata, kõik nägid superhead välja ja tantsud olid just nii ilusad nagu need kohapeal vaadateski tundusid.
Aga mina ise!!! UHHH! Ühesõnaga - kui mul veel kunagi peaks tulema pöörane mõte avalikkuse ees esineda, siis tuleb teha veel väga palju tööd, tööd ja veelkord tööd!!!
Aga see oli väga hirmus!!!!
Ma ei tee endale enam kunagi illusioone, et ma olen omandanud väga hea tantsuoskuse ja et ma näen esinedes väga hea välja!!!
Video annab ikka väga tänuväärt võimaluse oma kõrget enesehinnangut allapoole kohendada! :)
Teisi oli küll hea vaadata, kõik nägid superhead välja ja tantsud olid just nii ilusad nagu need kohapeal vaadateski tundusid.
Aga mina ise!!! UHHH! Ühesõnaga - kui mul veel kunagi peaks tulema pöörane mõte avalikkuse ees esineda, siis tuleb teha veel väga palju tööd, tööd ja veelkord tööd!!!
Harjutusi iseseisvaks eluks
Eile kurtsin ühele sõbrale, et järgmisel nädalal olen sunnitud viibima ilmamaa ääres, kus mul pole ei arvutit (Pettari Linna jälgi mööda mul paraku ei õnnestu käia ja endale reisu tarbeks läppar muretseda! :(((( ) ega midagi, ma olen kui maailmast ära lõigatud, keegi ei helista, msn-i ei ole, blogi kirjutada ei saa.... KOHUTAV!!!!
Sõber tuletas meelde, et mobiil on ju olemas ja mäletatavasti on seal kohati levi ka, isegi Tele2-ga. :)
Mobiiliga saab ju enamus asju ära ajada, uudiseid lugeda, oma postkastis käia, kirjad üle vaadata ja internetis surfata.
Aitäh, et ta mulle seda meelde tuletas! Ma hakkasin kohe proovima, kas mul need asjad ka reaalselt õnnestuvad. Teoreetiliselt ma tean, et nagu peaks saama meile lugeda ja msn-iski vestelda, aga mul pole see õnnestunud. Kunagi ma korra proovisin, aga ikka seletas see tark julla mulle, et mul on valed paroolid ja ma ei jõudnud kuhugi oma katse-eksitusmeetoditega.
Sedapuhku olin edukam, vähemalt meilid sain kätte. Ma ise küll saata ei proovinud, aga lugeda sain. Teoreetiliselt peaks ju olema ka võimalus, et saan ka saata? Igatahes uurin veel.
Msn-i ma ikkagi ei saanud kätte! Kuigi hotmaili valikud annab, aga ta keeldub mind järjekindlalt teenindamast. Väidab, et ma ei mäletavat oma paroole! Ma ei tea, kas ta saab aru, et ma olen blondiin või??? Nojah, olen küll, aga mitte nii blondiin, et paroole ei mäletaks.... (Olgu, olgu, ei ole vaja mulle seda frikadellisuppi meenutada!) Ilmselt tuleb mobiiliteenindusest läbi astuda ja küsida, mis nipid sellega on. Muidugi mitte frikadellisupiga, vaid msn-iga.
Ja kui ma saan kasutada internetiteenust, siis peaksin saama ka blogi kirjutada??!! See oleks muidugi super, ainult ma ei kujuta hästi ette, kui vaevarikas võiks olla sisse toksida oma pikki üllitisi mobiilitelefoni???!!!
Sest varasemast kogemusest ma mäletan, et ega ma ei saanud niisama olla, kõik emotsioonid tahtsid minust välja tungida ja siis ma kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin... Hirmus pikalt sai kirjutatud. Igaks juhuks pean vist ka seekord suuremal hulgal paberit ja pastakaid kaasa varuma, et aina kirjutada ja kirjutada ja kirjutada... juhuks kui ma ei viitsi selle mobiiliblogindusega jännata või sellest asja ei saa.
Sõber tuletas meelde, et mobiil on ju olemas ja mäletatavasti on seal kohati levi ka, isegi Tele2-ga. :)
Mobiiliga saab ju enamus asju ära ajada, uudiseid lugeda, oma postkastis käia, kirjad üle vaadata ja internetis surfata.
Aitäh, et ta mulle seda meelde tuletas! Ma hakkasin kohe proovima, kas mul need asjad ka reaalselt õnnestuvad. Teoreetiliselt ma tean, et nagu peaks saama meile lugeda ja msn-iski vestelda, aga mul pole see õnnestunud. Kunagi ma korra proovisin, aga ikka seletas see tark julla mulle, et mul on valed paroolid ja ma ei jõudnud kuhugi oma katse-eksitusmeetoditega.
Sedapuhku olin edukam, vähemalt meilid sain kätte. Ma ise küll saata ei proovinud, aga lugeda sain. Teoreetiliselt peaks ju olema ka võimalus, et saan ka saata? Igatahes uurin veel.
Msn-i ma ikkagi ei saanud kätte! Kuigi hotmaili valikud annab, aga ta keeldub mind järjekindlalt teenindamast. Väidab, et ma ei mäletavat oma paroole! Ma ei tea, kas ta saab aru, et ma olen blondiin või??? Nojah, olen küll, aga mitte nii blondiin, et paroole ei mäletaks.... (Olgu, olgu, ei ole vaja mulle seda frikadellisuppi meenutada!) Ilmselt tuleb mobiiliteenindusest läbi astuda ja küsida, mis nipid sellega on. Muidugi mitte frikadellisupiga, vaid msn-iga.
Ja kui ma saan kasutada internetiteenust, siis peaksin saama ka blogi kirjutada??!! See oleks muidugi super, ainult ma ei kujuta hästi ette, kui vaevarikas võiks olla sisse toksida oma pikki üllitisi mobiilitelefoni???!!!
Sest varasemast kogemusest ma mäletan, et ega ma ei saanud niisama olla, kõik emotsioonid tahtsid minust välja tungida ja siis ma kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin... Hirmus pikalt sai kirjutatud. Igaks juhuks pean vist ka seekord suuremal hulgal paberit ja pastakaid kaasa varuma, et aina kirjutada ja kirjutada ja kirjutada... juhuks kui ma ei viitsi selle mobiiliblogindusega jännata või sellest asja ei saa.
Saunaõhtu vol.2
Eile oli jälle saunaõhtu. Mulle see sobis, sest alternatiiv sellele oleks olnud mitte nii lõbus tegevus. Nii et saun oli kui taevakingitus!
Eile oli R. ka, kes oli saabunud oma ringreisidelt Haapsalust ja Lätist. Tegelikult R.-i pärast see saun toimuski, sest kuna teda eelmisel korral saunas ei olnud, siis vajas tema ihu ja hing igatepidi harimist!!! :)))))) Oli armas, et ta polnud unustanud mind kui paadunud õllesõpra :)))) ja oli toonud oma Läti-reisilt mulle kaks õlut kaasa. Ta küll arvas, et mul pole siis endal üldse vaja õlut varuda, et "tema ju hoolitseb mu eest", aga no ainult kahe õllega saunas käia pole mul seni veel õnnestunud. :))))))
Eelmisel korral jäid meist saunapäevikusse sissekanded tegemata, aga M. oli nii armas ja oli ikka tagantjärele ära märkinud meie peamised tegevused, joodud kogused ja vestlusteemad.:) Ma küll ei kontrollinud, ega ta minu tarbitud kogustega ei eksinud minu kahjuks, aga kuna ma nagunii ise kah enam ei mäletanud, siis poleks kontrollimisest kasu kah olnud. :))))
R. alustas seekord küll kohe sissekannete tegemist (võimalikult kainena!) ja kui mina päeviku enda kätte sain, siis ma seda enam ei loovutanud! :))) Ma olin oma sõiduvees, nagunii ei saanud blogi kirjutada, siis oli vähemalt selle asemel võimalik saunapäevikut kribada! No KÕIK kirjutasin üles! Hea mitu lehekülge sai täis ja M. pidi A-lt uue päeviku järgmiseks korraks tellima :))))), see olekski peaaegu juba täis saanud, kui saun ära poleks lõppenud! No sedapuhku juba enne kahte! Ma ei saanud aru, kuhu neil nii kiire hakkas, mul jäi veel nii palju kirjutamata! :)))))
OK, igal juhul oli jälle üks mõnusalt lõõgastav õhtu, meil saab alati nii palju nalja, et lõuad on krampis ja kõhulihased saavad kohe mitme nädala trenni ühekorraga kätte!
M. sundis meid rabarbrilehtedel istuma ja isiklikust tselluliidist loobuma. Ma küll ütlesin, et see on mu enda oma ja mina ei jäta oma asju tema sauna, ärgu mitte lootkugi! Aga R. oli leplikum, tema oli valmis kõik loovutama, tema kohe tundis, et tema tselluliit juba voolab mööda lavalaudu allapoole, kuid ma ütlesin, et see vajab veel kontrollimist, kas see ikka on tselluliit või on see midagi muud.... :))) Mina igal juhul kahtlustan, et see oli midagi muud, vanadusega kaasnevad igasugused pidamatuseprobleemid :))) ja siinkohal ei pea ma tselluliidipidamatust silmas! :)))))
Igal juhul olin ma pärast sauna piisavalt väsinud, et hakata veel arvutis istuma (mis jama see on, et sõnas "istuma" vahetan ma alati ära "i" ja "s" tähed??? - tavaliselt ma ikka märkan viga ja parandan ära, aga kui ma ei märka, siis tuleb väga eriline lause!!!).
Ja lugeda kah ei jõudnud. Sel ööl jäi igatahes raamat lugemata. :(
Aga pool kolm on minu jaoks täiesti režiimipärane magamaminekuaeg.
Eile oli R. ka, kes oli saabunud oma ringreisidelt Haapsalust ja Lätist. Tegelikult R.-i pärast see saun toimuski, sest kuna teda eelmisel korral saunas ei olnud, siis vajas tema ihu ja hing igatepidi harimist!!! :)))))) Oli armas, et ta polnud unustanud mind kui paadunud õllesõpra :)))) ja oli toonud oma Läti-reisilt mulle kaks õlut kaasa. Ta küll arvas, et mul pole siis endal üldse vaja õlut varuda, et "tema ju hoolitseb mu eest", aga no ainult kahe õllega saunas käia pole mul seni veel õnnestunud. :))))))
Eelmisel korral jäid meist saunapäevikusse sissekanded tegemata, aga M. oli nii armas ja oli ikka tagantjärele ära märkinud meie peamised tegevused, joodud kogused ja vestlusteemad.:) Ma küll ei kontrollinud, ega ta minu tarbitud kogustega ei eksinud minu kahjuks, aga kuna ma nagunii ise kah enam ei mäletanud, siis poleks kontrollimisest kasu kah olnud. :))))
R. alustas seekord küll kohe sissekannete tegemist (võimalikult kainena!) ja kui mina päeviku enda kätte sain, siis ma seda enam ei loovutanud! :))) Ma olin oma sõiduvees, nagunii ei saanud blogi kirjutada, siis oli vähemalt selle asemel võimalik saunapäevikut kribada! No KÕIK kirjutasin üles! Hea mitu lehekülge sai täis ja M. pidi A-lt uue päeviku järgmiseks korraks tellima :))))), see olekski peaaegu juba täis saanud, kui saun ära poleks lõppenud! No sedapuhku juba enne kahte! Ma ei saanud aru, kuhu neil nii kiire hakkas, mul jäi veel nii palju kirjutamata! :)))))
OK, igal juhul oli jälle üks mõnusalt lõõgastav õhtu, meil saab alati nii palju nalja, et lõuad on krampis ja kõhulihased saavad kohe mitme nädala trenni ühekorraga kätte!
M. sundis meid rabarbrilehtedel istuma ja isiklikust tselluliidist loobuma. Ma küll ütlesin, et see on mu enda oma ja mina ei jäta oma asju tema sauna, ärgu mitte lootkugi! Aga R. oli leplikum, tema oli valmis kõik loovutama, tema kohe tundis, et tema tselluliit juba voolab mööda lavalaudu allapoole, kuid ma ütlesin, et see vajab veel kontrollimist, kas see ikka on tselluliit või on see midagi muud.... :))) Mina igal juhul kahtlustan, et see oli midagi muud, vanadusega kaasnevad igasugused pidamatuseprobleemid :))) ja siinkohal ei pea ma tselluliidipidamatust silmas! :)))))
Igal juhul olin ma pärast sauna piisavalt väsinud, et hakata veel arvutis istuma (mis jama see on, et sõnas "istuma" vahetan ma alati ära "i" ja "s" tähed??? - tavaliselt ma ikka märkan viga ja parandan ära, aga kui ma ei märka, siis tuleb väga eriline lause!!!).
Ja lugeda kah ei jõudnud. Sel ööl jäi igatahes raamat lugemata. :(
Aga pool kolm on minu jaoks täiesti režiimipärane magamaminekuaeg.
Immits
Eile käisin H. juures. Ta vaatas mind tiba aega ja ütles, et pole mind sellisena näinud, ma nagu polevatki mina ise.
Mul oli seljas mu sinistes toonides lemmikkleit, sellega tunnen end küll hästi, aga mul olid jalas madalad kingad - ja vaat see ei ole tõesti minu stiil!
H. sõnul kleit sobib küll, aga teeb liiga plikalikuks, tema sõnul sobivad mulle siiski seelikud, mis mõjuvad seksikamalt. :)
Hämmastav on see, et ta tabas ära selle, et mulle endale meeldivad ka seelikud ja ma tunnnen end neis väga mugavalt ja hästi. Igal juhul paistab kandjast välja, kas ta tunneb end oma riietuses oivaliselt või mitte.
Kuid mis iganes mul ka seljas on, madalad (täiesti ilma kontsata!) jalatsid ei lähe kohe mitte! Ma ise tunnen end ka nendes nii halvasti kui veel tunda saab. No mõne riietusega ikka kannan küll, aga reeglina mitte. Tööl ma ei käi kunagi madalate kingadega või mingite sportlike jalatsitega, ja kui ma siis kord suvel selliste kingadega ruumi astusin, siis kolleegid lausa ohhetasid : "Sul on ILMA KONTSATA kingad jalas!" See oli midagi täiesti ennenägematut minu puhul! :)
Aga ma ei saa jätta tunnnistamata, et nii imelik, kui see ehk ka mõne arvates ei ole, mõjutavad praegu minu riietuse valikut ka prillid. Ma ei tea, äkki ma olen kiiksuga, aga ma ei ole nendega harjunud ja ei harjugi vist iial, ja mul on tunne, et mitte kõik mu tavapärased rõivad ja jalatsid justkui ei sobi prillidega.
On see mingi kiiks või? Ma arvan, et see võib tuleneda lihtsalt sellest samast tundest, et ma ise ei ole prille oma sisimas omaks võtnud ja nad on minu jaoks ikka nagu võõrkeha mu küljes.
Aga isegi kui see on kiiks, siis on see MINU ISIKLIK KIIKS :))))) ja paratamatult jääb see praegu mu valikuid mõjutama. :)
Ma küll püüan peegli ees seistes endas tänu prillidele leida mingeid jälgi hoomatavast tarkusest või soliidsusest ( noh, et tänu prillidele ehk jätan targema mulje!), aga minu puhul ei tööta isegi see mudel!!! :)))) Asjatu lootus! :)))) Mida ikka ei ole, seda ei ilmuta sinna ka aksessuaaridega!!! :))))
Reeglina ei armasta ma kanda pükse ja siinkohal ei pea ma muidugi aluspesu silmas! :)
Ma olen täielikult seelikute-kleitide inimene. Ehkki see pole alati nii olnud. Suurema osa oma elust olen ma käinudki pikkade pükstega, botastega, jopedega, ja olen olnud veendunud püksikandja. Noh, eks suviti ikka kandsin ka naiselikumaid rõivaid, õmblesin endale ka kleite ja seelikuid. Kuid sügis, talv ja varakevad möödusid ikka teksastes ja jopedes.
Praegu ei kujuta ma üldse ette, et ma läheksin näiteks dressides ja botastes tänavale. Absoluutselt vastuvõetamatu! Vahel teksaseid ikka kannan, aga kohe kindlasti ei pane ma pikki pükse jalga vihmase ilmaga! Kõige jubedam ja ebameeldivam on minu jaoks olukord, kus märjad püksid laperdavad ümber säärte ja püksisääred on üleni poripritsmeid täis, sest mina lihtsalt EI OSKA vihmaga kõndida niimoodi, et ma oma pükse täis ei pritsi!
Seetõttu olen suur saapafänn, armastan saapaid ja seelikuid ja vihmase ilmaga on saapad palju mõnusamad jalatsid kui näiteks botased. Ja saapaid peab olema ikka igat värvi! Noh, et oleks võimalik erinevate aksessuaaridega sobitada! :)
Mul oli seljas mu sinistes toonides lemmikkleit, sellega tunnen end küll hästi, aga mul olid jalas madalad kingad - ja vaat see ei ole tõesti minu stiil!
H. sõnul kleit sobib küll, aga teeb liiga plikalikuks, tema sõnul sobivad mulle siiski seelikud, mis mõjuvad seksikamalt. :)
Hämmastav on see, et ta tabas ära selle, et mulle endale meeldivad ka seelikud ja ma tunnnen end neis väga mugavalt ja hästi. Igal juhul paistab kandjast välja, kas ta tunneb end oma riietuses oivaliselt või mitte.
Kuid mis iganes mul ka seljas on, madalad (täiesti ilma kontsata!) jalatsid ei lähe kohe mitte! Ma ise tunnen end ka nendes nii halvasti kui veel tunda saab. No mõne riietusega ikka kannan küll, aga reeglina mitte. Tööl ma ei käi kunagi madalate kingadega või mingite sportlike jalatsitega, ja kui ma siis kord suvel selliste kingadega ruumi astusin, siis kolleegid lausa ohhetasid : "Sul on ILMA KONTSATA kingad jalas!" See oli midagi täiesti ennenägematut minu puhul! :)
Aga ma ei saa jätta tunnnistamata, et nii imelik, kui see ehk ka mõne arvates ei ole, mõjutavad praegu minu riietuse valikut ka prillid. Ma ei tea, äkki ma olen kiiksuga, aga ma ei ole nendega harjunud ja ei harjugi vist iial, ja mul on tunne, et mitte kõik mu tavapärased rõivad ja jalatsid justkui ei sobi prillidega.
On see mingi kiiks või? Ma arvan, et see võib tuleneda lihtsalt sellest samast tundest, et ma ise ei ole prille oma sisimas omaks võtnud ja nad on minu jaoks ikka nagu võõrkeha mu küljes.
Aga isegi kui see on kiiks, siis on see MINU ISIKLIK KIIKS :))))) ja paratamatult jääb see praegu mu valikuid mõjutama. :)
Ma küll püüan peegli ees seistes endas tänu prillidele leida mingeid jälgi hoomatavast tarkusest või soliidsusest ( noh, et tänu prillidele ehk jätan targema mulje!), aga minu puhul ei tööta isegi see mudel!!! :)))) Asjatu lootus! :)))) Mida ikka ei ole, seda ei ilmuta sinna ka aksessuaaridega!!! :))))
Reeglina ei armasta ma kanda pükse ja siinkohal ei pea ma muidugi aluspesu silmas! :)
Ma olen täielikult seelikute-kleitide inimene. Ehkki see pole alati nii olnud. Suurema osa oma elust olen ma käinudki pikkade pükstega, botastega, jopedega, ja olen olnud veendunud püksikandja. Noh, eks suviti ikka kandsin ka naiselikumaid rõivaid, õmblesin endale ka kleite ja seelikuid. Kuid sügis, talv ja varakevad möödusid ikka teksastes ja jopedes.
Praegu ei kujuta ma üldse ette, et ma läheksin näiteks dressides ja botastes tänavale. Absoluutselt vastuvõetamatu! Vahel teksaseid ikka kannan, aga kohe kindlasti ei pane ma pikki pükse jalga vihmase ilmaga! Kõige jubedam ja ebameeldivam on minu jaoks olukord, kus märjad püksid laperdavad ümber säärte ja püksisääred on üleni poripritsmeid täis, sest mina lihtsalt EI OSKA vihmaga kõndida niimoodi, et ma oma pükse täis ei pritsi!
Seetõttu olen suur saapafänn, armastan saapaid ja seelikuid ja vihmase ilmaga on saapad palju mõnusamad jalatsid kui näiteks botased. Ja saapaid peab olema ikka igat värvi! Noh, et oleks võimalik erinevate aksessuaaridega sobitada! :)
Friday, July 20, 2007
Puhkusest
Üks hommikune kõne pani mind mõtlema puhkuse üle.
Mul on tegelikult juba peaaegu kuu aega puhkust seljataga, aga erilist sisu pole sel nagu olnudki. Nojah, ma nüüd natuke liialdan, mõningad tegevused hobi vallas on ikka olnud. Tegelikult ongi see käesolev esimene nädal, kus mul pole mingeid hobiga seotud kohustusi ega tegemisi. Aga see-eest leidsin endale uue hobi - bloginduse! :)
Ja raamatuid tahan ka lugeda.
Aga kui mu käest hommikul küsiti, kas ma kodust kuhugi lähen ka, siis pean tegelikult tõdema, et ei, ma ei lähe kuhugi. Ja mul pole ka selliseid sõpru, kellega näiteks kuhugi Eestimaa ilusatesse kohtadesse sõita, kasvõi I-V-le.... :) või kuhugi mujale... , et nautida mõnda kena meeldejäävat päeva.
Olen küll arvanud, et õige puhkus on see, kui saab kodust ära minna ja ei pea mõtlema iga päev söögitegemisele, koristamisele jm majapidamisasjadele.
Mina olen puhkuse osas sundseisus selles mõttes , et mul on sundus puhata suvel, ma ei pea kolleegidega kaklema, kes saab õiguse sel aastal suvel puhata ja mis kuul nimelt.
Aga ma ei ole kohe kindlasti see inimene, kes huilgab vaimustusest kuuma suve üle, mulle meeldivad pilves ilmad ja vihmgi ei tee paha. Mulle meeldib vihm.
Ma olen vist põhjamaadest pärit, ma ei näe ennast reisimas kuhugi kuuma päikese alla päiksesepistet saama, pigem külastaksin põhjamaid või vähemalt jahedamaid kohti.
Niisiis pean tõdema, et võin oma puhkusega üsna rahul olla: praktiliselt terve puhkus on sisustatud harrastustegevusega ja ainuke vaba nädal võimaldab mul kodus raamatuid lugeda ja arvutis sõpradega suhelda (kui peale minu leidub mõni hull, kes suvel rannnailmadega arvutis istuks!).
See ju ongi ideaalne puhkus, kui saad teha seda, mida tavaliselt tööperioodil ei ole aega teha.
Ja eks ma siis naudin seda täiel rinnal...
NB! Kas sellist asja juhtub ainult minul, et kui ma jään liiga kauaks oma sissekannet kirjutama, siis mul ei õnnestu seda avaldada, ja ehkki vahepeal on ta midagi mul siin automaatselt salvestanud, nagu lahkelt lubab, siis tegelikult on suurem osa teksti kadunud ja ma pean hakkama jälle uuesti kirjutama???!!! Ja see ei meeldi mulle mitte üks raas!
Mul on tegelikult juba peaaegu kuu aega puhkust seljataga, aga erilist sisu pole sel nagu olnudki. Nojah, ma nüüd natuke liialdan, mõningad tegevused hobi vallas on ikka olnud. Tegelikult ongi see käesolev esimene nädal, kus mul pole mingeid hobiga seotud kohustusi ega tegemisi. Aga see-eest leidsin endale uue hobi - bloginduse! :)
Ja raamatuid tahan ka lugeda.
Aga kui mu käest hommikul küsiti, kas ma kodust kuhugi lähen ka, siis pean tegelikult tõdema, et ei, ma ei lähe kuhugi. Ja mul pole ka selliseid sõpru, kellega näiteks kuhugi Eestimaa ilusatesse kohtadesse sõita, kasvõi I-V-le.... :) või kuhugi mujale... , et nautida mõnda kena meeldejäävat päeva.
Olen küll arvanud, et õige puhkus on see, kui saab kodust ära minna ja ei pea mõtlema iga päev söögitegemisele, koristamisele jm majapidamisasjadele.
Mina olen puhkuse osas sundseisus selles mõttes , et mul on sundus puhata suvel, ma ei pea kolleegidega kaklema, kes saab õiguse sel aastal suvel puhata ja mis kuul nimelt.
Aga ma ei ole kohe kindlasti see inimene, kes huilgab vaimustusest kuuma suve üle, mulle meeldivad pilves ilmad ja vihmgi ei tee paha. Mulle meeldib vihm.
Ma olen vist põhjamaadest pärit, ma ei näe ennast reisimas kuhugi kuuma päikese alla päiksesepistet saama, pigem külastaksin põhjamaid või vähemalt jahedamaid kohti.
Niisiis pean tõdema, et võin oma puhkusega üsna rahul olla: praktiliselt terve puhkus on sisustatud harrastustegevusega ja ainuke vaba nädal võimaldab mul kodus raamatuid lugeda ja arvutis sõpradega suhelda (kui peale minu leidub mõni hull, kes suvel rannnailmadega arvutis istuks!).
See ju ongi ideaalne puhkus, kui saad teha seda, mida tavaliselt tööperioodil ei ole aega teha.
Ja eks ma siis naudin seda täiel rinnal...
NB! Kas sellist asja juhtub ainult minul, et kui ma jään liiga kauaks oma sissekannet kirjutama, siis mul ei õnnestu seda avaldada, ja ehkki vahepeal on ta midagi mul siin automaatselt salvestanud, nagu lahkelt lubab, siis tegelikult on suurem osa teksti kadunud ja ma pean hakkama jälle uuesti kirjutama???!!! Ja see ei meeldi mulle mitte üks raas!
Öölugemised
Täna tuli mulle teade, et raamatukokku on tagastatud Elina Hirvoneni raamat "Et tema mäletaks sedasama", käisin kohe sellel järel ja viisin ära läbiloetud raamatud. Kiusatus oli veel midagi lisaks võtta, aga ma surusin selle soovi endas maha ja tulin kiiresti ära, enne kui kiusatusele järele annan.
Ma naudin raamatute lugemist. Kuna ma pole hulgal ajal midagi ilukirjanduslikku lugenud (viimane oli vist "Mees, kes teadis ussisõnu" ja mõningad näidendid.... Olen rohkem igasuguseid eneseabiraamatuid ja meditatiivseid jm selliseid raamatuid lugenud, millest arvasin endale abi ja tuge olevat. Ja need meeldivad mulle ka, loen neid heameelega, mõningaid tarkusi saan alati, aga vahelduseks on väga hea olla ilukirjanduse lainel), siis tundsin lausa mõnu öisest vaikusest ja segamatust raamatulugemisest. Ja lähebki enam-vähem nii nagu arvasin - öö ja raamat, öö ja raamat...
Ma naudin raamatute lugemist. Kuna ma pole hulgal ajal midagi ilukirjanduslikku lugenud (viimane oli vist "Mees, kes teadis ussisõnu" ja mõningad näidendid.... Olen rohkem igasuguseid eneseabiraamatuid ja meditatiivseid jm selliseid raamatuid lugenud, millest arvasin endale abi ja tuge olevat. Ja need meeldivad mulle ka, loen neid heameelega, mõningaid tarkusi saan alati, aga vahelduseks on väga hea olla ilukirjanduse lainel), siis tundsin lausa mõnu öisest vaikusest ja segamatust raamatulugemisest. Ja lähebki enam-vähem nii nagu arvasin - öö ja raamat, öö ja raamat...
Küsi julgesti!
Ma olen tegelikult üsna lahke loomuga ja kõigi minusse puutuvate küsimustega võib otse minu poole pöörduda, kui midagi tahetakse täpsustada.
Ma ei ole inimsööja, ei ole kuri ega midagi. Ausõna.
Mul ei tule esimese hooga meeldegi midagi sellist, millele ma oleksin jätnud vastamata või olnuksin küsija suhtes ebaviisakas.
Nii et - küsi julgesti!
Ma ei ole inimsööja, ei ole kuri ega midagi. Ausõna.
Mul ei tule esimese hooga meeldegi midagi sellist, millele ma oleksin jätnud vastamata või olnuksin küsija suhtes ebaviisakas.
Nii et - küsi julgesti!
Mart Kivastik "Kui sa mind ei armasta, ära mine ära"
Väga hea lugemisvara! Soovitan soojalt!
Mart Kivastik on mulle ikka meeldinud, eelkõige on ta mulle sümpaatseks saanud näidenditega.
Selge see, et siinkohal on suur osa lavastajatel ja näitlejatel, kuid mina tooksin eriti esile kunstniketriloogiast lavastuse "Põrgu wärk" ja vapustav oli ka "Savonarola tuleriit". Nauditav oli ka "Teener".
Kuid nagu öeldud, on näidendite puhul oluline just lavastaja kontseptsioon, tema visioon, ning näitlejate mäng, lisaks kujunduslik pool - see kõik mängib.
Kuid Kivastikku lugeda on sama hea kui tema üllitisi lavalt vaadata. Tema sõnaseadmisoskus on nauditav, tekst suupärane ja lihtne ning kirjeldused manavad silme ette tõetruud kujutluspildid. Lisaks mõnus humoorikas poolehoid oma tegelastesse.
Kivastiku novellid on huvitava puändiga ja loomadega seotud lood on eriliselt hingeminevad.
--------
Veel enne, kui Kribu ja Väints kingad jalga said, tuli Terje koju. Terje on Saksa naine. Seesama, kes ei salli joomist.
Terjel oli poekott käes. Ta tuli kööki, ütles vaikselt tere. Ladus külmkappi igasugu träna.
"Nad lähevad kohe ära, Terje, "ütles Saks.
"Ma mõtlesin, et tulid hobusele järele, "ütles Tearje.
"Mis hobuse?"
Saks hüppas pisut õhku, kui seda küsimust oma naisele esitas. Väints peatus. Kribu ajas kaela õieli.
"Kas te siis ei tea või?"
"Me olime jube täis, Terje!" ütles, Kribu.
"Siis võtke oma täkk kaasa ja minge!"
"Oota, mis kuradi täkk?"
Saks võttis esimest korda käed taskust välja ja pisut vehkis nendega. Terje ei pannud neid käsi tähelegi, tuli keset kööki ja teadustas nagu telediktor, selge maheda häälega, ühesõnaga - armsalt.
"Nii. Saks, ja teie ka, mehed! Kuulake! Eile öösel, sina, Saks, müüsid ära selle Belgia täku, Oidipuse, ja teie ostsite selle kahepeale ära, kümne tuhande krooniga!"
Saksal võttis õige pisut aega, enne kui ta röökima pistis. Aga ta kogus kõvasti õhku ja hüüdis siis üle köögi:
"Eiiiiiiiiiiiii!"
----------
Mart Kivastik on mulle ikka meeldinud, eelkõige on ta mulle sümpaatseks saanud näidenditega.
Selge see, et siinkohal on suur osa lavastajatel ja näitlejatel, kuid mina tooksin eriti esile kunstniketriloogiast lavastuse "Põrgu wärk" ja vapustav oli ka "Savonarola tuleriit". Nauditav oli ka "Teener".
Kuid nagu öeldud, on näidendite puhul oluline just lavastaja kontseptsioon, tema visioon, ning näitlejate mäng, lisaks kujunduslik pool - see kõik mängib.
Kuid Kivastikku lugeda on sama hea kui tema üllitisi lavalt vaadata. Tema sõnaseadmisoskus on nauditav, tekst suupärane ja lihtne ning kirjeldused manavad silme ette tõetruud kujutluspildid. Lisaks mõnus humoorikas poolehoid oma tegelastesse.
Kivastiku novellid on huvitava puändiga ja loomadega seotud lood on eriliselt hingeminevad.
--------
Veel enne, kui Kribu ja Väints kingad jalga said, tuli Terje koju. Terje on Saksa naine. Seesama, kes ei salli joomist.
Terjel oli poekott käes. Ta tuli kööki, ütles vaikselt tere. Ladus külmkappi igasugu träna.
"Nad lähevad kohe ära, Terje, "ütles Saks.
"Ma mõtlesin, et tulid hobusele järele, "ütles Tearje.
"Mis hobuse?"
Saks hüppas pisut õhku, kui seda küsimust oma naisele esitas. Väints peatus. Kribu ajas kaela õieli.
"Kas te siis ei tea või?"
"Me olime jube täis, Terje!" ütles, Kribu.
"Siis võtke oma täkk kaasa ja minge!"
"Oota, mis kuradi täkk?"
Saks võttis esimest korda käed taskust välja ja pisut vehkis nendega. Terje ei pannud neid käsi tähelegi, tuli keset kööki ja teadustas nagu telediktor, selge maheda häälega, ühesõnaga - armsalt.
"Nii. Saks, ja teie ka, mehed! Kuulake! Eile öösel, sina, Saks, müüsid ära selle Belgia täku, Oidipuse, ja teie ostsite selle kahepeale ära, kümne tuhande krooniga!"
Saksal võttis õige pisut aega, enne kui ta röökima pistis. Aga ta kogus kõvasti õhku ja hüüdis siis üle köögi:
"Eiiiiiiiiiiiii!"
----------
Thursday, July 19, 2007
Rahu, ainult rahu!
No tegelikult olen ma väga tige. Ehkki muidugi meesisikul on alati õigus! Ja kui tal parajasti ei ole õigus (ja enamasti EI OLE!!!), siis ta ise arvab, et tal ON õigus!
Aga täna sain küll jälle täiesti ilmaasjata räigete sõnade valingu osaliseks!
Hm, no ma ei tea, kas on mõistlik jätta autole peale panemata rooli- ja pedaalilukud, kui just sel põhjusel on korra autost ilma jäädud?
Toona ma rääkisin korduvalt, et oleks mõistlik salalukkudele ja muudele jubinatele mõelda ja need paigaldada, aga loomulikult ei olnud ju selleks iialgi raha, kuni ühel hommikul lihtsalt ei olnud autot enam akna all.
Ma ei taha mõeldagi, mis sellele järgnes ja mis tänu sellele nüüd kaelas on!!! Ma ei hõõrunud talle mitte kordagi seda nina alla, mitte iial ei näägutanud ma, et "ma ju ütlesin", iial ei teinud etteheiteid, et selletõttu tulid vägagi planeerimatud kulutused, hoidsin hoopis kätt ja lohutasin, leidsin lahendusi olukorra lahendamiseks jnejnejne...
Ja kui ma nüüd oma tagasihoidlikul :) moel talle meelde tuletasin, et oleks kena ülalnimetatud lukud peale panna (need on täiesti olemas, aga ta EI VIITSI seda teha!!!), siis kuulsin head ja paremat! Oi-oi, kui head ja paremat!!!
No on see normaalne või??!! On see normaalne, küsin ma???
No õnneks on kirjutamisest just nii palju kasu, et ma ei ole enam tige, vaid nendin lihtsalt, et mõni isik lihtsalt on selline ja ma ei lase ennast loksutada tema vihapursetest.
Aga täna sain küll jälle täiesti ilmaasjata räigete sõnade valingu osaliseks!
Hm, no ma ei tea, kas on mõistlik jätta autole peale panemata rooli- ja pedaalilukud, kui just sel põhjusel on korra autost ilma jäädud?
Toona ma rääkisin korduvalt, et oleks mõistlik salalukkudele ja muudele jubinatele mõelda ja need paigaldada, aga loomulikult ei olnud ju selleks iialgi raha, kuni ühel hommikul lihtsalt ei olnud autot enam akna all.
Ma ei taha mõeldagi, mis sellele järgnes ja mis tänu sellele nüüd kaelas on!!! Ma ei hõõrunud talle mitte kordagi seda nina alla, mitte iial ei näägutanud ma, et "ma ju ütlesin", iial ei teinud etteheiteid, et selletõttu tulid vägagi planeerimatud kulutused, hoidsin hoopis kätt ja lohutasin, leidsin lahendusi olukorra lahendamiseks jnejnejne...
Ja kui ma nüüd oma tagasihoidlikul :) moel talle meelde tuletasin, et oleks kena ülalnimetatud lukud peale panna (need on täiesti olemas, aga ta EI VIITSI seda teha!!!), siis kuulsin head ja paremat! Oi-oi, kui head ja paremat!!!
No on see normaalne või??!! On see normaalne, küsin ma???
No õnneks on kirjutamisest just nii palju kasu, et ma ei ole enam tige, vaid nendin lihtsalt, et mõni isik lihtsalt on selline ja ma ei lase ennast loksutada tema vihapursetest.
Vaarikad
Tibu õpetas täna, kuidas vahet teha ussitanud ja mitteussitanud vaarikatel. Ise nosis mitteussitanuid, mulle andis lahkelt need kahtlasemad. Aga Pisi-Tibule maitsesid ka vaarikad, tema jaoks polnud üldse vahet, millised nad olid, Tibu jagas talle lahkelt marju ja Pisi-Tibu huilgas õnnest ja siputas rõõmsalt jalgu! :)
Birk Rohelend "Mina, Mortimer"
"Igaühel on oma tee käia, "ütles Cor. "Ja oma mõõt, mis on vaja täis saada. Sinu mõõt pole veel kaugeltki täis. Ja, muuseas, sa oled kole upsakas, arvates, et sina seda üldse suudaksid!"
"Ma olen sellele mõelnud, "ütles Mort vaikselt, istudes tagasi pingile. "Ja mitte üks kord. See tundub nii kole lihtne. Üks ja lõplik valik ja ei mingit peamurdmist enam. Sest kas on mõtet olla olemas? Mis mõte sellel on? Õppida, töötada, tarbida, armuda, armastada, petta, andeksandi paluda, tagasi minna, tülitseda, leppida - mis mõte sellel kõigel on? Kas sina ei eelistaks rahu?"
"Rahu..." ütles Cor mõtlikult. "See on üks kummaline sõna. Sina vaatad mind, ma olen kole, vana ja kulunud, aga ma ei mäleta, kas mul üldse kunagi on rahu olnud. Mul oleks nagu mälestus rahust, aga ma ei tea, kas see on tõeline. Ja ma ei tea, kas ma igatsen rahu ennast või igatsen ma rahu sellepärast, et ma ei tea, mis see on. Ja ma ei arva tegelikult, et ma rahu igatsen. Ma arvan, et ma olen täiesti rahul oma õnne ja õnnetusega."
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
"----- ....Kaua aega tagasi, kui ma veel noor olin ja me teineteist armastasime..... Aga see kõik oli vist ainult eksitus. Ja see kadus kuhugi, kadus täiesti ära ja ma avastasin ennast võõra inimese kõrvalt ja mul polnud enam mitte midagi! Ma ei suutnud enam millessegi uskuda... Kuni tuli Ashton." Ema naeratas õrnalt, tütarlapselikult. "Ja mul oli tunne, nagu oleksin ma uuesti ellu ärganud... Ma tundsin, Mortimer, ma tundsin jälle armastust! Ja see oli nii imeline... et kõik muu tundus selle kõrval tähtsusetuna. Kas sa mõistad, mulle oli antud teine võimalus! Ja ma tahtsin uuesti alustada, otsast peale. Ma tahtsin... oma mineviku ära kustutada."
"Ma ei olnud su isaga õnnelik, " jätkas ema ja vaatas Mortimerile otsa.
Sest nagu paljud emad enne ja pärast teda, arvas ka tema, et üksinduses nutetud pisarad jäävad lastele märkamata. Aga lapsed näevad emade naeratusi, milles puudub rõõm, näevad ja mäletavad.
Mortimer ei olnud erand.
"Jah, "ütles Mortimer lihtsalt.
Keegi neist ei olnud õnnelik olnud.
Mõned süsteemid püsivad koos ka siis, kui nad ei toimi.
Aga nüüd seisis ta ees noor enesekindel naine, kes oli pealehakkamist täis. Emast õhkus rahulolu.
"Sa oled muutunud, " tõdes Mort.
"Arvad?" küsis ema kelmikalt vastu. "Kas heas või halvas mõttes?"
Mort naeratas.
"Heas ikka, "ütles ta emale.
Ema noogutas mõtlikult.
"Ma olen viimasel ajal paljudes asjades selgusele jõudnud, " sõnas ta.
"Jah?"
"Noh, " ütles ema ja vaikis hetkeks, "ma olen aru saanud, et oma sisetunnet tuleb usaldada."
Selle peale ei osanud poiss midagi kosta. Tundeid usaldada? Tundeid oli Mort alati põlanud.
"Sina vist ei arva nii?" küsis ema siis huvitatult. "Ma tean, ka mina olen iseotsustamist alati hirmus raskeks pidanud."
Ta läks akna juurde ja tegi selle lahti. Karge tuuleke libises tuppa, mängeldes hetke ema pehmetes kiharates.
"Aga tuleb välja, " lausus ema siis, "et raske on hoopis seda teha, mida teised sinult ootavad."
Ja tõesti, kui poiss emale otsa vaatas, nägi ta, otsekui oleks mingi suur koorem tema õlult langenud. Ema silmad ei olnud enam tühjad, need olid lootust täis.
"Ma kavatsen elama hakata, " ütles ta Mortimerile.
Ema oli suureks kasvanud.
Suhteliselt kergelt loetav raamat, kus pärast sõbra enesetappu hakkab peategelane oma elu üle järele mõtlema ja ennast otsima. Loomulikult toimub ümbersünd, ka kõrvalliinides toimuvad muutused ja kõik lõpeb positiivselt.
"Ma olen sellele mõelnud, "ütles Mort vaikselt, istudes tagasi pingile. "Ja mitte üks kord. See tundub nii kole lihtne. Üks ja lõplik valik ja ei mingit peamurdmist enam. Sest kas on mõtet olla olemas? Mis mõte sellel on? Õppida, töötada, tarbida, armuda, armastada, petta, andeksandi paluda, tagasi minna, tülitseda, leppida - mis mõte sellel kõigel on? Kas sina ei eelistaks rahu?"
"Rahu..." ütles Cor mõtlikult. "See on üks kummaline sõna. Sina vaatad mind, ma olen kole, vana ja kulunud, aga ma ei mäleta, kas mul üldse kunagi on rahu olnud. Mul oleks nagu mälestus rahust, aga ma ei tea, kas see on tõeline. Ja ma ei tea, kas ma igatsen rahu ennast või igatsen ma rahu sellepärast, et ma ei tea, mis see on. Ja ma ei arva tegelikult, et ma rahu igatsen. Ma arvan, et ma olen täiesti rahul oma õnne ja õnnetusega."
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
"----- ....Kaua aega tagasi, kui ma veel noor olin ja me teineteist armastasime..... Aga see kõik oli vist ainult eksitus. Ja see kadus kuhugi, kadus täiesti ära ja ma avastasin ennast võõra inimese kõrvalt ja mul polnud enam mitte midagi! Ma ei suutnud enam millessegi uskuda... Kuni tuli Ashton." Ema naeratas õrnalt, tütarlapselikult. "Ja mul oli tunne, nagu oleksin ma uuesti ellu ärganud... Ma tundsin, Mortimer, ma tundsin jälle armastust! Ja see oli nii imeline... et kõik muu tundus selle kõrval tähtsusetuna. Kas sa mõistad, mulle oli antud teine võimalus! Ja ma tahtsin uuesti alustada, otsast peale. Ma tahtsin... oma mineviku ära kustutada."
"Ma ei olnud su isaga õnnelik, " jätkas ema ja vaatas Mortimerile otsa.
Sest nagu paljud emad enne ja pärast teda, arvas ka tema, et üksinduses nutetud pisarad jäävad lastele märkamata. Aga lapsed näevad emade naeratusi, milles puudub rõõm, näevad ja mäletavad.
Mortimer ei olnud erand.
"Jah, "ütles Mortimer lihtsalt.
Keegi neist ei olnud õnnelik olnud.
Mõned süsteemid püsivad koos ka siis, kui nad ei toimi.
Aga nüüd seisis ta ees noor enesekindel naine, kes oli pealehakkamist täis. Emast õhkus rahulolu.
"Sa oled muutunud, " tõdes Mort.
"Arvad?" küsis ema kelmikalt vastu. "Kas heas või halvas mõttes?"
Mort naeratas.
"Heas ikka, "ütles ta emale.
Ema noogutas mõtlikult.
"Ma olen viimasel ajal paljudes asjades selgusele jõudnud, " sõnas ta.
"Jah?"
"Noh, " ütles ema ja vaikis hetkeks, "ma olen aru saanud, et oma sisetunnet tuleb usaldada."
Selle peale ei osanud poiss midagi kosta. Tundeid usaldada? Tundeid oli Mort alati põlanud.
"Sina vist ei arva nii?" küsis ema siis huvitatult. "Ma tean, ka mina olen iseotsustamist alati hirmus raskeks pidanud."
Ta läks akna juurde ja tegi selle lahti. Karge tuuleke libises tuppa, mängeldes hetke ema pehmetes kiharates.
"Aga tuleb välja, " lausus ema siis, "et raske on hoopis seda teha, mida teised sinult ootavad."
Ja tõesti, kui poiss emale otsa vaatas, nägi ta, otsekui oleks mingi suur koorem tema õlult langenud. Ema silmad ei olnud enam tühjad, need olid lootust täis.
"Ma kavatsen elama hakata, " ütles ta Mortimerile.
Ema oli suureks kasvanud.
Suhteliselt kergelt loetav raamat, kus pärast sõbra enesetappu hakkab peategelane oma elu üle järele mõtlema ja ennast otsima. Loomulikult toimub ümbersünd, ka kõrvalliinides toimuvad muutused ja kõik lõpeb positiivselt.
Wednesday, July 18, 2007
Avalik luure
Kas sulle meeldib, kui sinu käest kogu aeg küsitakse:
- Mida sa seal arvutis teed?
- Kellega sa seal räägid?
- Mida sa seal loed?
- Kas keegi kirjutas sulle?
- Mis kiri see on?
- Sul on seal kohe mitu vestluspartnerit?
Ja nii edasi.
Ja nii igal õhtul.
- Mida sa seal arvutis teed?
- Kellega sa seal räägid?
- Mida sa seal loed?
- Kas keegi kirjutas sulle?
- Mis kiri see on?
- Sul on seal kohe mitu vestluspartnerit?
Ja nii edasi.
Ja nii igal õhtul.
Reklaamipaus
Reklaamipaus tuleb kasulikult sisustada. Näiteks blogi kirjutades. :)
Täna käisin raamatukogus. Arvasin, et vahelduseks blogide lugemisele peaks raamatuid ka lugema. Muidu saab puhkus läbi ja ma pole lugenud midagi mõistlikku. Mitte et blogid seda ei oleks.
Mulle endale tundub, et ma pole juba väga kaua aega raamatuid lugenud. Raamatukogus sain šoki, sest nii tohutul hulgal on raamatuid, mis mul on lugemata. :))))
Aga ma täna kõiki neid ei jõudnud võtta, :) võtsin ainult 9 raamatut.:)
Mart Kivastik "Kui sa mind ei armasta, ära mine ära"
Kaur Kender "Kuidas saada isaks"
Paulo Coelho "Zahir"
Paulo Coelho "Palverännak. Maagi päevik"
Paulo Coelho "Veronika otsustab surra"
"Totter maailm. Eriskummalisi lugusid 2005. aastast"
Julia London "Pulmadest pääsenud"
Maimu Berg "Unustatud inimesed"
Birk Rohelend "Mina, Mortimer"
Oh, ja Suur Eesti Raamatuklubi premeeris mind mu unustamise eest Rosamunde Pilcheri raamatuga "September". :)))) Noh, vähemalt pealkiri on paljutõotav ja täppiminev, sest september kui sügiskuu on üks mu kõige lemmikum kuu! :)
Hm, ja siis ma tahtsin veel Kerttu Rakke uut raamtut "Küpsiseparadiis", aga see oli välja laenutatud. Sama lugu oli Elina Hirvoneni teosega "Et tema mäletaks sedasama", aga õnneks on võimalik end järjekorda panna. Noh, mul praegu lugemist jätkub. :)
Aga kui kriitiliselt oma kodust raamatuvaramut vaadata, siis aus olles on siingi neid raamatuid, mida lugeda võiks või uuesti lugeda võiks.
Täna käisin raamatukogus. Arvasin, et vahelduseks blogide lugemisele peaks raamatuid ka lugema. Muidu saab puhkus läbi ja ma pole lugenud midagi mõistlikku. Mitte et blogid seda ei oleks.
Mulle endale tundub, et ma pole juba väga kaua aega raamatuid lugenud. Raamatukogus sain šoki, sest nii tohutul hulgal on raamatuid, mis mul on lugemata. :))))
Aga ma täna kõiki neid ei jõudnud võtta, :) võtsin ainult 9 raamatut.:)
Mart Kivastik "Kui sa mind ei armasta, ära mine ära"
Kaur Kender "Kuidas saada isaks"
Paulo Coelho "Zahir"
Paulo Coelho "Palverännak. Maagi päevik"
Paulo Coelho "Veronika otsustab surra"
"Totter maailm. Eriskummalisi lugusid 2005. aastast"
Julia London "Pulmadest pääsenud"
Maimu Berg "Unustatud inimesed"
Birk Rohelend "Mina, Mortimer"
Oh, ja Suur Eesti Raamatuklubi premeeris mind mu unustamise eest Rosamunde Pilcheri raamatuga "September". :)))) Noh, vähemalt pealkiri on paljutõotav ja täppiminev, sest september kui sügiskuu on üks mu kõige lemmikum kuu! :)
Hm, ja siis ma tahtsin veel Kerttu Rakke uut raamtut "Küpsiseparadiis", aga see oli välja laenutatud. Sama lugu oli Elina Hirvoneni teosega "Et tema mäletaks sedasama", aga õnneks on võimalik end järjekorda panna. Noh, mul praegu lugemist jätkub. :)
Aga kui kriitiliselt oma kodust raamatuvaramut vaadata, siis aus olles on siingi neid raamatuid, mida lugeda võiks või uuesti lugeda võiks.
Filmiõhtu
Kolmapäevaõhtud mulle meeldivad, sest kolmapäeviti on filmiõhtu. "Nip/tuck" ja "Jalgpallurite naised".
Hajameelsuse tipp 2 e. frikadellisupp
Juba eile andis mees käsu teha täna suppi - frikadellisuppi. "Hästi, " ütlesin mina. Hommikul kordas mees veel üle, et ma poest frikadellisupi jaoks vajaliku materjali tooksin.
Lõuna ajal helistas ja küsis, kas olen poes käinud ja frikadellisupi jaoks vajalikud asjad ära ostnud.
Ütlesin, et just lähen poodi ja ostan kõik, mis vaja, ja teen frikadellisuppi.
Siis läksin raamatukokku, võtsin hunniku raamatuid lugemiseks ja läksin poodi. Seal mõtlesin, mida täna küll süüa teha? Oeh, ei oska kohe miskit teha... Hm, teeks õige kartulivormi... Just, teengi kartlivormi! Mitu korda kontrollisin, kas kõik vajalik sai ostetud. Sai küll. Sedapuhku ei unustanud midagi, tänu taevale! :)
Muidu vahel ikka juhtub, et kavatsen makarone teha, aga makaronid unustan ostmata ja see meenub alles siis, kui keevasse vette pole peale soola midagi panna... :)))
Läksin koju, tegin kiiresti ja kenasti kõik valmis ja olin just toitu viimistlemas ja ahju pistmas, kui mees koju tuli ja vastujooksvalt koeralt küsis:"Noh, kas emme teeb frikadellisuppi?"
Koeral polnud kahjuks talle midagi rõõmustavat öelda, :))) sest perenaine oli unustanud(!!!!), et pidi tegema frikadellisuppi!
Ja mees polnud üldsegi rõõmus kartulivormi üle, sest tal olevat terve päeva neelud käinud frikadellisupi järgi ja terve tema töökas töökollektiiv teadis, et täna teeb tema naine frikadellisuppi!
No mida ta homme küll oma kollegidele ütleb, kuidas naise sellist prohmakat selgitab??!!?! Milline pettumus!!
Lõuna ajal helistas ja küsis, kas olen poes käinud ja frikadellisupi jaoks vajalikud asjad ära ostnud.
Ütlesin, et just lähen poodi ja ostan kõik, mis vaja, ja teen frikadellisuppi.
Siis läksin raamatukokku, võtsin hunniku raamatuid lugemiseks ja läksin poodi. Seal mõtlesin, mida täna küll süüa teha? Oeh, ei oska kohe miskit teha... Hm, teeks õige kartulivormi... Just, teengi kartlivormi! Mitu korda kontrollisin, kas kõik vajalik sai ostetud. Sai küll. Sedapuhku ei unustanud midagi, tänu taevale! :)
Muidu vahel ikka juhtub, et kavatsen makarone teha, aga makaronid unustan ostmata ja see meenub alles siis, kui keevasse vette pole peale soola midagi panna... :)))
Läksin koju, tegin kiiresti ja kenasti kõik valmis ja olin just toitu viimistlemas ja ahju pistmas, kui mees koju tuli ja vastujooksvalt koeralt küsis:"Noh, kas emme teeb frikadellisuppi?"
Koeral polnud kahjuks talle midagi rõõmustavat öelda, :))) sest perenaine oli unustanud(!!!!), et pidi tegema frikadellisuppi!
Ja mees polnud üldsegi rõõmus kartulivormi üle, sest tal olevat terve päeva neelud käinud frikadellisupi järgi ja terve tema töökas töökollektiiv teadis, et täna teeb tema naine frikadellisuppi!
No mida ta homme küll oma kollegidele ütleb, kuidas naise sellist prohmakat selgitab??!!?! Milline pettumus!!
Hajameelsuse tipp
Kuna ma pole harjunud (ikka veel!) prille kandma, vaid minu jaoks seostuvad prillid vaid päikeseprillidega, mis ma teise inimesega vesteldes või kauplusse sisenedes pea peale lükkan, siis tegin selle automaatse liigutuse täna mõlemal ülalnimetatud korral. Kui silme ees uduseks läks, siis tuli meelde, et tegu pole päikeseprillidega. :)))))
Emast
P-ga räägime kõige muu kõrval tema emast. See on tema jaoks valus teema, ma tunnen seda alati, kui tema suurimaks mureks on, et ema ei kuula teda, emaga ta ei saa rääkida, ema mõnitab, halvustab, ema ei huvita tema tegemised.
Ma imetlen P-d, kes ometi sellest hoolimata visa järjekindlusega püüab ema tähelepanu ja heakskiitu, et ema ometi saaks aru, et tal on tubli ja hakkaja tütar, kelle üle võiks uhke olla, selle asemel et teda maatasa teha.
Kui ta räägib mulle oma muredest, lõpeb see alati sellega, et ta küsib: "No saad ju aru, et ma tahaksin emaga seda kõike jagada, aga ma ei saa?!" Ma saan sellest aru. Aga ma arvan, et suurem osa noori inimesi oleks ammuilma sellisele emale käega löönud ja ta sinnapaika jätnud, aga mitte P.
Tema jaoks on ema püha, sest ta on ju ikkagi tema ema, kes on ta sünnitanud.
Me arutasime võimalikke variante, mis võivad olla põhjuseks, miks ema teda omaks pole võtnud ja temasse niimoodi suhtub. P. sõnul olevat ta olnud n.-ö. lepituslaps, sest tehti leppimise märgiks. Paraku läksid vanemad ikkagi lahku ja ehk on seegi üks põhjusi last vihata, et ta jäi emale kaela peale ja üksi kasvatada. Ka olevat ta isa moodi, jälle põhjus rahulolematuseks.
Päris kole on mõelda, et üks ema on sellise pimeduse ja vihkamisega löödud, et ei näe, milline suurepärane, ilus, tark ja tubli tütar tal on, kellest on tal palju abi praegugi, rääkimata vanadusepõlves.
Aga me mõlemad jõudsime järeldusele, et tegelikult valivad lapsed endale vanemad ise. Ja küllap oli P-l vaja just sellist ema, kes temasse niimoodi suhtuks, sest vastasel juhul poleks ta ehk jõudnud üldse nii kaugele kui ta praegu on.
P. on sellest väga palju õppinud, tema on väga palju arenenud ja mõelnud palju sellel teemal ning tema jaoks ema ka selles mõttes eeskujuks, milline ema ta oma lastele mingil juhul olla ei taha. P. on igatahes elu õppetunde võtnud väga tõsiselt, ema kohta seda kahjuks öelda ei saa.
Aga meil on P-ga plaan, kuidas me lahendame vähemalt mõningaid mureküsimusi. Selle plaani kohaselt saab ema kuulda võõrastelt inimestelt, milline suurepärane inimene on tema tütar, millised anded temas peituvad ja milleks ta suuteline on.
Mina igatahes ootan suure huviga P. luulekogu, ma olen tema luuletusi lugeda saanud, need on suurepärased! Ja nüüd sai ta sisse Sibeliuse Muusikaakadeemiasse - no see peab ju olema superandekas inimene!!! Aga tema ema ei näe seda.... Uskumatu!
Kui ma oma emast räägin, siis paraku meil ei ole ka erilist klappi. Ja ma ei ole vist nii hea inimene nagu P.
Mind ärritab alati inimeste tigedus ja õelus (hm, psühholoogias öeldakse küll, et tegelikult vihkame teistes neidsamu omadusi, mis meil endil on!!! - olen ise tige ja õel???) ja ma ei suuda taluda, kui ta kõigi, ka oma lähedaste sugulaste kohta väljendub halvustavalt või mahategevalt. Seda on paha kuulata. Ma ei saa aru, kuidas inimesesse nii palju sappi mahub? Miks tundub talle kõik halb ja kole ja kritiseerimisväärne??? Ise peab ennast kristlaseks. Kui ma küsin, et kas kristlased saavad nii õelad olla, siis ütleb, et ta käibki kirikus patte lunastamas. Nojah, kah õige. Kui pattu ei tee ja kurjust ei külva, siis poleks ju kirikusse asja?!???
Eile lugesin ühest blogist ka arvamusi ema kohta, need olid emadepäeva puhuks kirjutatud. Üks läks ka eriti südamesse (paraku jään praegu kahjuks vastuse võlgu, kellele viidata), kus oli ka toodud ema just selles võtmes eeskujuks, et temaga mitte sarnaneda.
Niisiis tuleb tõdeda, et kuigi emade missioon ja ülesanne oleks siiski eeskujuks olla positiivse poole pealt, et tema järgi kord oma tulevases peres suhteid luua ja peresiset kliimat kujundada, siis vahel juhtub ka nii, et ema suurim teene on näidata, milline ema kohe kindlasti ei taha oma lastele olla.
Ma imetlen P-d, kes ometi sellest hoolimata visa järjekindlusega püüab ema tähelepanu ja heakskiitu, et ema ometi saaks aru, et tal on tubli ja hakkaja tütar, kelle üle võiks uhke olla, selle asemel et teda maatasa teha.
Kui ta räägib mulle oma muredest, lõpeb see alati sellega, et ta küsib: "No saad ju aru, et ma tahaksin emaga seda kõike jagada, aga ma ei saa?!" Ma saan sellest aru. Aga ma arvan, et suurem osa noori inimesi oleks ammuilma sellisele emale käega löönud ja ta sinnapaika jätnud, aga mitte P.
Tema jaoks on ema püha, sest ta on ju ikkagi tema ema, kes on ta sünnitanud.
Me arutasime võimalikke variante, mis võivad olla põhjuseks, miks ema teda omaks pole võtnud ja temasse niimoodi suhtub. P. sõnul olevat ta olnud n.-ö. lepituslaps, sest tehti leppimise märgiks. Paraku läksid vanemad ikkagi lahku ja ehk on seegi üks põhjusi last vihata, et ta jäi emale kaela peale ja üksi kasvatada. Ka olevat ta isa moodi, jälle põhjus rahulolematuseks.
Päris kole on mõelda, et üks ema on sellise pimeduse ja vihkamisega löödud, et ei näe, milline suurepärane, ilus, tark ja tubli tütar tal on, kellest on tal palju abi praegugi, rääkimata vanadusepõlves.
Aga me mõlemad jõudsime järeldusele, et tegelikult valivad lapsed endale vanemad ise. Ja küllap oli P-l vaja just sellist ema, kes temasse niimoodi suhtuks, sest vastasel juhul poleks ta ehk jõudnud üldse nii kaugele kui ta praegu on.
P. on sellest väga palju õppinud, tema on väga palju arenenud ja mõelnud palju sellel teemal ning tema jaoks ema ka selles mõttes eeskujuks, milline ema ta oma lastele mingil juhul olla ei taha. P. on igatahes elu õppetunde võtnud väga tõsiselt, ema kohta seda kahjuks öelda ei saa.
Aga meil on P-ga plaan, kuidas me lahendame vähemalt mõningaid mureküsimusi. Selle plaani kohaselt saab ema kuulda võõrastelt inimestelt, milline suurepärane inimene on tema tütar, millised anded temas peituvad ja milleks ta suuteline on.
Mina igatahes ootan suure huviga P. luulekogu, ma olen tema luuletusi lugeda saanud, need on suurepärased! Ja nüüd sai ta sisse Sibeliuse Muusikaakadeemiasse - no see peab ju olema superandekas inimene!!! Aga tema ema ei näe seda.... Uskumatu!
Kui ma oma emast räägin, siis paraku meil ei ole ka erilist klappi. Ja ma ei ole vist nii hea inimene nagu P.
Mind ärritab alati inimeste tigedus ja õelus (hm, psühholoogias öeldakse küll, et tegelikult vihkame teistes neidsamu omadusi, mis meil endil on!!! - olen ise tige ja õel???) ja ma ei suuda taluda, kui ta kõigi, ka oma lähedaste sugulaste kohta väljendub halvustavalt või mahategevalt. Seda on paha kuulata. Ma ei saa aru, kuidas inimesesse nii palju sappi mahub? Miks tundub talle kõik halb ja kole ja kritiseerimisväärne??? Ise peab ennast kristlaseks. Kui ma küsin, et kas kristlased saavad nii õelad olla, siis ütleb, et ta käibki kirikus patte lunastamas. Nojah, kah õige. Kui pattu ei tee ja kurjust ei külva, siis poleks ju kirikusse asja?!???
Eile lugesin ühest blogist ka arvamusi ema kohta, need olid emadepäeva puhuks kirjutatud. Üks läks ka eriti südamesse (paraku jään praegu kahjuks vastuse võlgu, kellele viidata), kus oli ka toodud ema just selles võtmes eeskujuks, et temaga mitte sarnaneda.
Niisiis tuleb tõdeda, et kuigi emade missioon ja ülesanne oleks siiski eeskujuks olla positiivse poole pealt, et tema järgi kord oma tulevases peres suhteid luua ja peresiset kliimat kujundada, siis vahel juhtub ka nii, et ema suurim teene on näidata, milline ema kohe kindlasti ei taha oma lastele olla.
Veel natuke usalduslikkusest ja rääkimisest
Veel eelmise sissekande mõju all olles tuleb meelde küll selliseid seiku, kus võõrad inimesed on hakanud mulle oma südant puistama ja terve eluloo ära rääkinud. Vahest on mulle näkku kirjutatud, et mind huvitavad inimeste elulood? Tegelikult huvitavadki. Nii põnev on kuulata just vanade inimeste lugusid, mismoodi tollal elati, millised olid omavahelised suhted jnejnejne. Äkki on mul lihtsalt haiglaslik uudishimu? :)
Kui ma mudijana töötasin, siis oli väga tavaline see, et kümne seansiga sain inimesest juba nii palju teada, nagu olnuks ta mu parim sõber, ja väga paljudega jäimegi suhtlema. Lihtsalt kõik olidki äärmiselt meeldivad inimesed.
Ja eks on öeldud küll, et minuga on hea rääkida. :) Seda on alati meeldiv kuulda. Ja mõne inimesega tunnen ise ka, et keelepaelad lähevad valla ja muudkui laoks kõik südame pealt ära. On see siis eriline aura, pilk, empaatia, tähelepanelikkus, mis köidab, aga mõni inimene kohe on selline OMA.
Vahel on mul meeldiv võimalus natuke lähemalt tutvuda alaealiste seaduserikkujatega. Ja mind hämmastab alati, et korrakaitsjaid ei huvita üldse see, mida mina tahan sellelt pisikeselt kratilt küsida: mida sa tundsid, kui sa seda tegid? Kas sa mõtlesid, mis juhtub, kui sind tabatakse? Mis saab sinust edasi, kui sa niimoodi jätkad? Kui tihti sa vanematega koos midagi teed? Mida te olete viimasel ajal koos teinud? Kuidas sa vanematele sellest konkreetsest asjast rääkisid? Kuidas nad reageerisid?
No on ju selline täiesti imelik kiiks juures, et mind huvitavad inimeste mõtted ja tunded ja ajendid, miks ühte või teist asja tehakse. Seetõttu on ka inimeste elulood minu jaoks nii huvitavad - eriti just omavahelised suhted, tunded, armastus. Muu eluolu muidugi selles valguses ka.
Keegi (kahjuks ei mäleta, kes) rääkis mulle just hiljaaegu, et ta ei saa aru inimestest, kes hakkavad näiteks bussis võhivõõrale kõrvalistujale pikalt-laialt oma elulugu rääkima. See ei olevat üldse normaalne.
Mina saan küll aru neist inimestest. Võib-olla pole neil mitte kunagi võimalust kellegagi rääkida ja täiesti võõras inimene on väga turvaline, ta ei tunne sind, ei tea sind ja see lugu jääb sinnapaika.
Kuigi Eesti on piisavalt väike, et vestluse käigus võiks ilmneda näiteks, et kahel võõral inimesel on ühiseid tuttavaid või isegi sugulasi. :)
Mina sattusin niimooodi enda arvates täiesti võõra inimesega vestlema ja lõpuks tuli välja, et ta on minu emaga koos koolis käinud. :)
Kui ma mudijana töötasin, siis oli väga tavaline see, et kümne seansiga sain inimesest juba nii palju teada, nagu olnuks ta mu parim sõber, ja väga paljudega jäimegi suhtlema. Lihtsalt kõik olidki äärmiselt meeldivad inimesed.
Ja eks on öeldud küll, et minuga on hea rääkida. :) Seda on alati meeldiv kuulda. Ja mõne inimesega tunnen ise ka, et keelepaelad lähevad valla ja muudkui laoks kõik südame pealt ära. On see siis eriline aura, pilk, empaatia, tähelepanelikkus, mis köidab, aga mõni inimene kohe on selline OMA.
Vahel on mul meeldiv võimalus natuke lähemalt tutvuda alaealiste seaduserikkujatega. Ja mind hämmastab alati, et korrakaitsjaid ei huvita üldse see, mida mina tahan sellelt pisikeselt kratilt küsida: mida sa tundsid, kui sa seda tegid? Kas sa mõtlesid, mis juhtub, kui sind tabatakse? Mis saab sinust edasi, kui sa niimoodi jätkad? Kui tihti sa vanematega koos midagi teed? Mida te olete viimasel ajal koos teinud? Kuidas sa vanematele sellest konkreetsest asjast rääkisid? Kuidas nad reageerisid?
No on ju selline täiesti imelik kiiks juures, et mind huvitavad inimeste mõtted ja tunded ja ajendid, miks ühte või teist asja tehakse. Seetõttu on ka inimeste elulood minu jaoks nii huvitavad - eriti just omavahelised suhted, tunded, armastus. Muu eluolu muidugi selles valguses ka.
Keegi (kahjuks ei mäleta, kes) rääkis mulle just hiljaaegu, et ta ei saa aru inimestest, kes hakkavad näiteks bussis võhivõõrale kõrvalistujale pikalt-laialt oma elulugu rääkima. See ei olevat üldse normaalne.
Mina saan küll aru neist inimestest. Võib-olla pole neil mitte kunagi võimalust kellegagi rääkida ja täiesti võõras inimene on väga turvaline, ta ei tunne sind, ei tea sind ja see lugu jääb sinnapaika.
Kuigi Eesti on piisavalt väike, et vestluse käigus võiks ilmneda näiteks, et kahel võõral inimesel on ühiseid tuttavaid või isegi sugulasi. :)
Mina sattusin niimooodi enda arvates täiesti võõra inimesega vestlema ja lõpuks tuli välja, et ta on minu emaga koos koolis käinud. :)
Ootamatu austusavaldus
Ma olen viimastel päevadel teada saanud midagi üsna ootamatut ja kummalist. See oli midagi, mille peale ma ei osanud isegi kuidagi reageerida ja midagi öelda, ma olin tummaks löödud ja oskasin vastuseks vaid kokutada.
Nii võib juhtuda, kui sa lihtsalt oled see, kes sa oled. Ma arvan....
Suhteliselt samaaegselt päevaste vahedega on mitmed inimesed mulle öelnud, et ma olen neil ainuke inimene, kellega nad üldse saavad rääkida, ainuke, kelle poole neil on oma mures pöörduda. Üks väitis isegi, et ma olen tema jaoks kõige tähtsam inimene maailmas, kelle arvamus on tema jaoks oluline ja kellele ta julgeb oma probleemidest rääkida.
Ma pean ütlema, et see lõi mul jalad alt. Hea, et parajasti istusin, muidu oleks väga valus kukkumine olnud. :)
Ma ei osanud tõesti muud kui kokutada ja midagi arusaamatut pomiseda. See oli minu jaoks nii ootamatu, sest ma ei saa nende inimestega kuigi tihti kokku, aga me helistame ja suhtleme msn-i teel, ning nüüd kuulda sellist avaldust....
See on minu jaoks määratu suur au. See on tõesti nii suur au, et ma tunnen sellega kaasnevat tohutu suurt vastutust, et õigustada niisugust hinnangut.
Mida ma siis teen? Ei tee ju tegelikult mitte midagi, lihtsalt kuulan ja püüan suunata leidma inimeses endas peituvad vastused üles. Tegelikult on igas inimeses kõik vastused olemas igale tema probleemile, aga ta ei oska neid kuulata ja neid leida. Vahel on vaja lihtsalt näidata erinevaid tahke ja vaatenurki, mida inimene ise asja sees olles ei märka.
Kõik otsused teeb ju tegelikult inimene ise. Ja vahel on tal vaja vaid kõva häälega oma probleem lahti rääkida, et talle endale asi selgemaks saaks.
Ja minu roll on vaid kuulata.
Aga mul on hea meel, et ma olen kellegi jaoks oluline, kui tal on raske. Kõige halvem on, kui pole mitte kedagi, kellele saaks rääkida oma suurest murest ja hingevalust ja probleemidest. Olen seda tunnet tundnud ja see on kohutav! Võid küll kirjutada ja iseendas analüüsida, aga ometi on vaja, et saaksid arutada kellegagi, kes sind kuulab, mõistab ja omapoolseid arvamusi lisab.
Mina olen õnnelik, sest mul on selline inimene, kellele ma saan rääkida, kui on mure. Ta kuulab alati, tal on alati aega minu jaoks ja ta mõistab mind, ta püüab leida väljapääsu, kuidas ma oma murest üle saaksin.
Küllap on selleks vaja erilisi empaatilisi oskusi, et tajuda, mida teine inimene tunneb, ja me oleme selles osas vist küllaltki sarnased, seetõttu on meil hea teineteisega jagada oma tundeid ja mõtteid, saame aru, miks või kuidas teine end sel hetkel tunneb.
Kummaline on see, et olen pikemat aega olnud kurb, et keegi mulle oluline inimene ei pea mind nii heaks sõbraks, et mulle oma muredest rääkida, ja mul oli tunne, et ma ei ole usaldusväärne inimene. Ja nagu vastukaaluks või kinnituseks, et see pole tegelikult nii, tuli mitmelt inimeselt tagasiside minu usalduslikkuse kohta. See on ju kummaline? Aga väga armas.
Ära püüa avada ust, mis on sulle suletud, nii võid jätta märkamata uksed, mis on sulle avatud ja lubavad lahkelt sisse astuda.
Nii võib juhtuda, kui sa lihtsalt oled see, kes sa oled. Ma arvan....
Suhteliselt samaaegselt päevaste vahedega on mitmed inimesed mulle öelnud, et ma olen neil ainuke inimene, kellega nad üldse saavad rääkida, ainuke, kelle poole neil on oma mures pöörduda. Üks väitis isegi, et ma olen tema jaoks kõige tähtsam inimene maailmas, kelle arvamus on tema jaoks oluline ja kellele ta julgeb oma probleemidest rääkida.
Ma pean ütlema, et see lõi mul jalad alt. Hea, et parajasti istusin, muidu oleks väga valus kukkumine olnud. :)
Ma ei osanud tõesti muud kui kokutada ja midagi arusaamatut pomiseda. See oli minu jaoks nii ootamatu, sest ma ei saa nende inimestega kuigi tihti kokku, aga me helistame ja suhtleme msn-i teel, ning nüüd kuulda sellist avaldust....
See on minu jaoks määratu suur au. See on tõesti nii suur au, et ma tunnen sellega kaasnevat tohutu suurt vastutust, et õigustada niisugust hinnangut.
Mida ma siis teen? Ei tee ju tegelikult mitte midagi, lihtsalt kuulan ja püüan suunata leidma inimeses endas peituvad vastused üles. Tegelikult on igas inimeses kõik vastused olemas igale tema probleemile, aga ta ei oska neid kuulata ja neid leida. Vahel on vaja lihtsalt näidata erinevaid tahke ja vaatenurki, mida inimene ise asja sees olles ei märka.
Kõik otsused teeb ju tegelikult inimene ise. Ja vahel on tal vaja vaid kõva häälega oma probleem lahti rääkida, et talle endale asi selgemaks saaks.
Ja minu roll on vaid kuulata.
Aga mul on hea meel, et ma olen kellegi jaoks oluline, kui tal on raske. Kõige halvem on, kui pole mitte kedagi, kellele saaks rääkida oma suurest murest ja hingevalust ja probleemidest. Olen seda tunnet tundnud ja see on kohutav! Võid küll kirjutada ja iseendas analüüsida, aga ometi on vaja, et saaksid arutada kellegagi, kes sind kuulab, mõistab ja omapoolseid arvamusi lisab.
Mina olen õnnelik, sest mul on selline inimene, kellele ma saan rääkida, kui on mure. Ta kuulab alati, tal on alati aega minu jaoks ja ta mõistab mind, ta püüab leida väljapääsu, kuidas ma oma murest üle saaksin.
Küllap on selleks vaja erilisi empaatilisi oskusi, et tajuda, mida teine inimene tunneb, ja me oleme selles osas vist küllaltki sarnased, seetõttu on meil hea teineteisega jagada oma tundeid ja mõtteid, saame aru, miks või kuidas teine end sel hetkel tunneb.
Kummaline on see, et olen pikemat aega olnud kurb, et keegi mulle oluline inimene ei pea mind nii heaks sõbraks, et mulle oma muredest rääkida, ja mul oli tunne, et ma ei ole usaldusväärne inimene. Ja nagu vastukaaluks või kinnituseks, et see pole tegelikult nii, tuli mitmelt inimeselt tagasiside minu usalduslikkuse kohta. See on ju kummaline? Aga väga armas.
Ära püüa avada ust, mis on sulle suletud, nii võid jätta märkamata uksed, mis on sulle avatud ja lubavad lahkelt sisse astuda.
Raskelt haige
Ma olen väga raskelt haige. Ma ei oleks osanud aimata, et võin nii rängalt nakatuda. See on täiesti kohutav!
Paraku on see tõsi - ma olen nakatunud arvutitõppe! Iial ei oleks ma uskunud, et ma veedan oma puhkusepäevad arvutis ja loen blogisid ja muudkui loen ja loen ja vahel tahan mõne sõna sekka ka öelda ja siis ma kommenteerin. Aga kindlasti mitte pahatahtlikult.
Nali naljaks, aga mul on tõesti praegu blogisõltuvus. Loen erinevaid blogisid ja muljed neist on väga mitmekesised. Ja mulle meeldib! On blogisid, mis on kunagi alustatud, siis on nad pooleli jäänud, viimased sissekanded tehtud möödunud aastal; on blogisid, mis on kirja pandud väga humoorikalt ja mida on tore lugeda; on blogisid, kus emmed kirjutavad oma laste ja pere tegemistest; on blogisid, mis on väga tõsised ja arutlevad erinevate päevasündmuste ja meedias kajastatud teemade üle; on blogisid, mis sisaldavad ainult poliitikat; on blogisid, mis jagavad vaimu ja hinge harivaid tõdesid; on blogisid, mis on valdavalt religioosse taustaga; on blogisid, mis koosnevad peaaegu ainult fotodest; on blogisid, mis sisaldavad reisikirjeldusi; on blogisid, mis kirjeldavad iskikliku elu juhtumusi; on blogisid, kust võib leida erinevaid toiduretsepte; on blogisid, kus valdavalt kirjeldatakse tööalaseid juhtumusi; on blogisid, mis koosnevad ainult luuletustest....
Kindlasti on veel ja veel erinevaid blogisid ja nad on kõik omanäolised. On neid, mis mind jäägitult paelusid, neid, kelle sõnaseadmise kunstist olen lummatud ja kelle blogil tahan ka edaspidi silma peal hoida. Mind lausa vapustas, kuidas on võimalik kirjutada NIIMOODI, et see läheb sügavale hinge ja puudutab kõige varjatumaid hingekeeli. Sügav kummardus.
Mõned tähelepanekud ka kommentaaride osas. Eestlased vist küll väga palju sõna ei võta ja väga rohkelt oma arvamust ei avalda, kuid kohati ikkagi kommentaare blogikirjutistele on. Reeglina need, kes annavad positiivset tagasisidet, ei pea ennast varjama ja esinevad avalikult. Kuid need, kes materdavad ja arvavad, et neil on igati õigus autori mõtteid halvustada ja maha teha, varjuvad "anonüümse" taha.
Ma ei väidagi, et ei võiks olla erinevaid arvamusi ja see on täiesti loomulik, et kõik inimesed ei mõtle ühtmoodi ja kõigil on erinavad arusaamad, aga ka oma eriarvamust saab väljendada viisakalt ja neutraalselt, mitte tigedalt sappi loopides.
Õnneks ollakse valdavalt heatahtlikud ja toetavad. Mõni tõrvatilk meepotis ei suuda siiski bloginduse võlu minu silmis rikkuda.
Ja vist veel mõnda aega vaevlen haiguse käes, mis sunnib mind hommikul arvutisse tulema ja alles hilistel öötundidel voodisse laseb minna. :)
Paraku on see tõsi - ma olen nakatunud arvutitõppe! Iial ei oleks ma uskunud, et ma veedan oma puhkusepäevad arvutis ja loen blogisid ja muudkui loen ja loen ja vahel tahan mõne sõna sekka ka öelda ja siis ma kommenteerin. Aga kindlasti mitte pahatahtlikult.
Nali naljaks, aga mul on tõesti praegu blogisõltuvus. Loen erinevaid blogisid ja muljed neist on väga mitmekesised. Ja mulle meeldib! On blogisid, mis on kunagi alustatud, siis on nad pooleli jäänud, viimased sissekanded tehtud möödunud aastal; on blogisid, mis on kirja pandud väga humoorikalt ja mida on tore lugeda; on blogisid, kus emmed kirjutavad oma laste ja pere tegemistest; on blogisid, mis on väga tõsised ja arutlevad erinevate päevasündmuste ja meedias kajastatud teemade üle; on blogisid, mis sisaldavad ainult poliitikat; on blogisid, mis jagavad vaimu ja hinge harivaid tõdesid; on blogisid, mis on valdavalt religioosse taustaga; on blogisid, mis koosnevad peaaegu ainult fotodest; on blogisid, mis sisaldavad reisikirjeldusi; on blogisid, mis kirjeldavad iskikliku elu juhtumusi; on blogisid, kust võib leida erinevaid toiduretsepte; on blogisid, kus valdavalt kirjeldatakse tööalaseid juhtumusi; on blogisid, mis koosnevad ainult luuletustest....
Kindlasti on veel ja veel erinevaid blogisid ja nad on kõik omanäolised. On neid, mis mind jäägitult paelusid, neid, kelle sõnaseadmise kunstist olen lummatud ja kelle blogil tahan ka edaspidi silma peal hoida. Mind lausa vapustas, kuidas on võimalik kirjutada NIIMOODI, et see läheb sügavale hinge ja puudutab kõige varjatumaid hingekeeli. Sügav kummardus.
Mõned tähelepanekud ka kommentaaride osas. Eestlased vist küll väga palju sõna ei võta ja väga rohkelt oma arvamust ei avalda, kuid kohati ikkagi kommentaare blogikirjutistele on. Reeglina need, kes annavad positiivset tagasisidet, ei pea ennast varjama ja esinevad avalikult. Kuid need, kes materdavad ja arvavad, et neil on igati õigus autori mõtteid halvustada ja maha teha, varjuvad "anonüümse" taha.
Ma ei väidagi, et ei võiks olla erinevaid arvamusi ja see on täiesti loomulik, et kõik inimesed ei mõtle ühtmoodi ja kõigil on erinavad arusaamad, aga ka oma eriarvamust saab väljendada viisakalt ja neutraalselt, mitte tigedalt sappi loopides.
Õnneks ollakse valdavalt heatahtlikud ja toetavad. Mõni tõrvatilk meepotis ei suuda siiski bloginduse võlu minu silmis rikkuda.
Ja vist veel mõnda aega vaevlen haiguse käes, mis sunnib mind hommikul arvutisse tulema ja alles hilistel öötundidel voodisse laseb minna. :)
Blogipidaja raske elu
Mulle ei meeldi, kui mind kirjutamise ajal segatakse. Ja mulle ei meeldi, kui samal ajal käib televiisor. Ja mulle ei meeldi inimmassid mu kukla taga, kui ma tahan kirjutada. Sellepärast on kõige parem kirjutamise aeg öösel, kui kõik juba magavad, või hommikul, kui mõned on tööle läinud ja mõned veel magavad.
Ja siis teeb mind närviliseks, kui ma tahan kirjutada, aga mul ei ole selleks tingimusi. Nii oli see eile ja ma olin üsna pahane, et mõningad isikud ei suvatsenud ega suvatsenud magama minna, et lasta mul rahus ja vaikuses oma blogikribamisi teha. Kui siis lõpuks sain rahu majja, olin juba ise piisavalt väsinud, et jaksata veel sissekandeid teha.
Naljakas küll, aga puhkuse ajal on mu magamiseaeg tunduvalt lühem, kui see tavaliselt on olnud. Inimene võiks ju ennast vähemalt suvel, vähemalt puhkuse ajal korralikult välja magada!???
Ja siis teeb mind närviliseks, kui ma tahan kirjutada, aga mul ei ole selleks tingimusi. Nii oli see eile ja ma olin üsna pahane, et mõningad isikud ei suvatsenud ega suvatsenud magama minna, et lasta mul rahus ja vaikuses oma blogikribamisi teha. Kui siis lõpuks sain rahu majja, olin juba ise piisavalt väsinud, et jaksata veel sissekandeid teha.
Naljakas küll, aga puhkuse ajal on mu magamiseaeg tunduvalt lühem, kui see tavaliselt on olnud. Inimene võiks ju ennast vähemalt suvel, vähemalt puhkuse ajal korralikult välja magada!???
Tuesday, July 17, 2007
Vana daami lugu
Täna, noh, tegelikult siis juba eile, kui kuupäeva vaadata, käisin ühe toreda vanaproua juures. Ma pidin minema vaid korraks, aga tema juures ei õnnestu käia "ainult korraks". Tema räägib oma haigustest ja ma olen tänulik kuulaja.
Täna rääkis ta Kihnu reisimuljeid, nad olid oma tantsurühmaga käinud seal esinemas ja siis ta näitas pilte.
Piltidest koorus jutt küüditamisele. Tema oli 20-aastane, kui ta ära viidi ja kohe pidi hakkama rasket tööd tegema, temaga juhtus palju õnnetusi, mustlane ennustas talle noorena suremist, kuid kõigist katsumustest on ta eluga välja tulnud. Mulle meeldib tema juures see, et hoolimata oma kehvast tervisest käib ta tantsimas ja võtab igati kultuurielust osa, kõigest räägib ta positiivses võtmes ja on üldse äärmiselt kena inimene.
Tema elu läks paraku nii, et ta sunniti mehele minema sellele, keda ta üldse ei tahtnud. Aga aeg oli seal raske ja kõik ütlesid, et siis on kergem hakkama saada, nii ta siis lõpuks läks mehele. Kui teda paari pandi, siis ta nuttis, sest ta ei tahtnud sellele mehele naiseks minna, see mees oli tema jaoks vastik.
Aga mees armastas teda väga ja oli talle hea mees. Kuna naine teda ei tahtnud, siis mitu kuud pärast pulmigi ei lasknud naine teda ligi ja nad ei seksinud, aga mees ootas kannatlikult, kuni naine valmis on.
Lõpuks naine siiski harjus temaga, tema sõnul armastuseks seda küll nimetada ei saa, see oli harjumus, rutiin, ja kui lapsed sündisid, siis oli lihtsalt pereelu ja tehti rasket tööd nii Siberis kui siia tagasi tulles, et elu üles ehitada.
Nad elasid koos 50 aastat. Ma küsisin, kas tal kunagi ei tulnud sellist tutvust või ei olnud niisugust meest, keda ta oleks armastanud. Tema sõnul meeldis ta väga paljudele (ta oli noorena fantastiliselt ilus naine, ta on praegugi šarmantne proua!), kuid tal endal küll kellegi vastu selliseid tundeid ei tekkinud. Ja kui juba pere oli, siis pühendus perele ja niisugust mõtet ei tulnud iial, et jätaks pere maha ja läheks mõne teise mehe pärast pere juurest ära.
Ja kui ta nüüd vaatab filmidest suurt armastust, siis kurbusega mõtleb, et temal pole seda elus kunagi olnud.
Ja mul on sellest naisest pisarateni kahju. Kas on võimalik, et üks naine on elanud ära pika elu ja pole tundnud armastust? Ta ei tea, mida tähendab olla õnnelik, kui süda hõiskab.... ta pole iial saanud kallistada meest, kelle pilgust lähevad jalad nõrgaks, suudlused ja puudutused, millest jooksevad kuumad värinad ülekeha... seks, mis armastades on ülim nauding, kuid vastumeelse mehega suurim piin ja õudus.... ei saa olla mehega, kelle kõrval hing laulab ja raskused ei tundu raskustena...
Ma ei oska mitte midagi öelda... Minu jaoks oli see kohutav šokk.
Ma arvan, et mina olen väga õnnelik naine, sest ma olen tundnud, mida tähendab armastada ja olla armastatud.
Ja kui ma siin vahel podisen mingitest asjadest, millega ma rahul ei ole, siis palun mulle meelde tuletada, et ma olen õnnelik naine.
Täna rääkis ta Kihnu reisimuljeid, nad olid oma tantsurühmaga käinud seal esinemas ja siis ta näitas pilte.
Piltidest koorus jutt küüditamisele. Tema oli 20-aastane, kui ta ära viidi ja kohe pidi hakkama rasket tööd tegema, temaga juhtus palju õnnetusi, mustlane ennustas talle noorena suremist, kuid kõigist katsumustest on ta eluga välja tulnud. Mulle meeldib tema juures see, et hoolimata oma kehvast tervisest käib ta tantsimas ja võtab igati kultuurielust osa, kõigest räägib ta positiivses võtmes ja on üldse äärmiselt kena inimene.
Tema elu läks paraku nii, et ta sunniti mehele minema sellele, keda ta üldse ei tahtnud. Aga aeg oli seal raske ja kõik ütlesid, et siis on kergem hakkama saada, nii ta siis lõpuks läks mehele. Kui teda paari pandi, siis ta nuttis, sest ta ei tahtnud sellele mehele naiseks minna, see mees oli tema jaoks vastik.
Aga mees armastas teda väga ja oli talle hea mees. Kuna naine teda ei tahtnud, siis mitu kuud pärast pulmigi ei lasknud naine teda ligi ja nad ei seksinud, aga mees ootas kannatlikult, kuni naine valmis on.
Lõpuks naine siiski harjus temaga, tema sõnul armastuseks seda küll nimetada ei saa, see oli harjumus, rutiin, ja kui lapsed sündisid, siis oli lihtsalt pereelu ja tehti rasket tööd nii Siberis kui siia tagasi tulles, et elu üles ehitada.
Nad elasid koos 50 aastat. Ma küsisin, kas tal kunagi ei tulnud sellist tutvust või ei olnud niisugust meest, keda ta oleks armastanud. Tema sõnul meeldis ta väga paljudele (ta oli noorena fantastiliselt ilus naine, ta on praegugi šarmantne proua!), kuid tal endal küll kellegi vastu selliseid tundeid ei tekkinud. Ja kui juba pere oli, siis pühendus perele ja niisugust mõtet ei tulnud iial, et jätaks pere maha ja läheks mõne teise mehe pärast pere juurest ära.
Ja kui ta nüüd vaatab filmidest suurt armastust, siis kurbusega mõtleb, et temal pole seda elus kunagi olnud.
Ja mul on sellest naisest pisarateni kahju. Kas on võimalik, et üks naine on elanud ära pika elu ja pole tundnud armastust? Ta ei tea, mida tähendab olla õnnelik, kui süda hõiskab.... ta pole iial saanud kallistada meest, kelle pilgust lähevad jalad nõrgaks, suudlused ja puudutused, millest jooksevad kuumad värinad ülekeha... seks, mis armastades on ülim nauding, kuid vastumeelse mehega suurim piin ja õudus.... ei saa olla mehega, kelle kõrval hing laulab ja raskused ei tundu raskustena...
Ma ei oska mitte midagi öelda... Minu jaoks oli see kohutav šokk.
Ma arvan, et mina olen väga õnnelik naine, sest ma olen tundnud, mida tähendab armastada ja olla armastatud.
Ja kui ma siin vahel podisen mingitest asjadest, millega ma rahul ei ole, siis palun mulle meelde tuletada, et ma olen õnnelik naine.
Lapsesuu
Aga ma tegin ühe toreda väljamineku veel. Raamatupoest kohe ei saa ilma ostuta väljuda. Tegelikult võikski olla raamatupoe uksel lahke turvamees või -naine, kes meeltesegaduses ilma ostuta väljuda soovijale sõbralikult meelde tuletab, et mõni raamat tuleks enne väljumist ikka kaasa osta, ja juhatab lahkelt uudiskirjanduse leti juurde ning soovitab paremaid trükiseid. :D
Täna paelus mu pilku "Lapsesuu vanaemast ja vanaisast" - nii nunnu! Ei saanudki muidu, kui pidin ta ära ostma!
Vanavanemate voorused
Kõige parem asi vanaema ja vanaisa juures on see, et nendega ei pea üldse väga kaua koos olema, enne kui jäätist saab.
Theis, 7
Hea, kui on vanaema ja vanaisa. Sest siis on olemas ka mõned meeldivad inimesed.
Maj Beate, 8
Vanaema ja vanaisa on toredad. Nad annavad alati meile midagi, kui me ära läheme.
Marie, 7
Vanaema lubab palju rohkem. Ise pead otsustama, mida sa tahad. Ja siis pead ise selle ära ka tooma.
Mike, 7
Vanavanemate puudused
Vanaema ja vanaisa pole alati head, sest nende juures olemisest võib jube paksuks minna.
Nastasja, 7
Vanaema alati ainult istub ja lobiseb, nii et ma ei saa mitte midagi öelda.
Laura, 6
Minu vanaema juures võib ollatäitsa ohtlik käia. Ükskord kallistas ta mind nii kõvasti, et ma ei saanud peaaegu hingatagi.
Viktor, 8
Mida vanaema ja vanaisa teevad?
Minu vanaisal pole aega oma loomi toita. Ta peab kogu aeg olema väljas ja paranadama ühte väravat, ta ei ole seda siiamaani valmis saanud.
Thomas, 7
Vanad inimesed panevad imelikud riided selga ja istuvad välja tee äärde ning teevad, nagu nad oleksid mingid vaesed.
Anne Sophie, 7
Vanadel inimestel on alati kogu raha otsas, kui mardisandid tulevad.
Sune, 6
Vanaema ja vanaisa juures
Vanaema ja vanaisa juures on tore käia. Sest nad ei reageeri nii palju nagu täiskasvanud.
Nils, 7
Mulle väga meeldib vanaema ja vanaisa juures olla. Sest nemad oskavad ise ka mängida ja mina saan siis rahulikult telekat vaadata.
Rasmus, 9
Hea, kui on vanaema ja vanaisa. Sest kui ema ja isa tülitsevad, saab nende juures olla. Sest nemad ei löö teineteist.
Louise, 8
Vanaema ja vanaisa saab kasutada rahakoti mängimiseks.
Simon, 7
Kus vanavanemad elavad?
Vanaemal ja vanaisal pole peaaegu mitte midagi süüa. Sellepärast nad elavadki talus, et saaks siga tappa.
Michael, 7
Minu vanavanaema on 91. Ta ei ole kunagi suitsetanud. Ja nüüd ongi ta hooldekodus.
Sara, 7
Vanad inimesed lähevad hooldekodusse, et korralikult rääkima õppida.
Camilla, 6
Vanaduse märgid
Minu vanaema on täitsa vana kohe. Ta on võib-olla 30 või 20.... Ta on 41, ei, ta on 49.
Melissa, 7
Kui vanaks jääd, siis lähevad luud pudiks, sest neis pole enam nii palju raskusjõudu.
Nikolaj, 7
Vanaemal ja vanaisal peaks olema kuulivest seljas, kui nad sõtta lähevad. Sest nad ei jookse ju enam eriti kiiresti.
Stine, 8
Ja nii lõputult. Mida edasi, seda toredamaks läks. Väga armas raamat.
Järgmisena ilmub "Lapsesuu" armastusest.
Au ja kiitus nendele vanematele, kes on ka ise laste vahvaid ütlemisi üles tähendanud. Mina olen ainult mõelnud sellele, ikka tundub, et see on nii tore ja jääb igal juhul meelde, aga paraku veab mälu ikkagi alt.
Ja siis on kahju, et pole seda teinud.
Täna paelus mu pilku "Lapsesuu vanaemast ja vanaisast" - nii nunnu! Ei saanudki muidu, kui pidin ta ära ostma!
Vanavanemate voorused
Kõige parem asi vanaema ja vanaisa juures on see, et nendega ei pea üldse väga kaua koos olema, enne kui jäätist saab.
Theis, 7
Hea, kui on vanaema ja vanaisa. Sest siis on olemas ka mõned meeldivad inimesed.
Maj Beate, 8
Vanaema ja vanaisa on toredad. Nad annavad alati meile midagi, kui me ära läheme.
Marie, 7
Vanaema lubab palju rohkem. Ise pead otsustama, mida sa tahad. Ja siis pead ise selle ära ka tooma.
Mike, 7
Vanavanemate puudused
Vanaema ja vanaisa pole alati head, sest nende juures olemisest võib jube paksuks minna.
Nastasja, 7
Vanaema alati ainult istub ja lobiseb, nii et ma ei saa mitte midagi öelda.
Laura, 6
Minu vanaema juures võib ollatäitsa ohtlik käia. Ükskord kallistas ta mind nii kõvasti, et ma ei saanud peaaegu hingatagi.
Viktor, 8
Mida vanaema ja vanaisa teevad?
Minu vanaisal pole aega oma loomi toita. Ta peab kogu aeg olema väljas ja paranadama ühte väravat, ta ei ole seda siiamaani valmis saanud.
Thomas, 7
Vanad inimesed panevad imelikud riided selga ja istuvad välja tee äärde ning teevad, nagu nad oleksid mingid vaesed.
Anne Sophie, 7
Vanadel inimestel on alati kogu raha otsas, kui mardisandid tulevad.
Sune, 6
Vanaema ja vanaisa juures
Vanaema ja vanaisa juures on tore käia. Sest nad ei reageeri nii palju nagu täiskasvanud.
Nils, 7
Mulle väga meeldib vanaema ja vanaisa juures olla. Sest nemad oskavad ise ka mängida ja mina saan siis rahulikult telekat vaadata.
Rasmus, 9
Hea, kui on vanaema ja vanaisa. Sest kui ema ja isa tülitsevad, saab nende juures olla. Sest nemad ei löö teineteist.
Louise, 8
Vanaema ja vanaisa saab kasutada rahakoti mängimiseks.
Simon, 7
Kus vanavanemad elavad?
Vanaemal ja vanaisal pole peaaegu mitte midagi süüa. Sellepärast nad elavadki talus, et saaks siga tappa.
Michael, 7
Minu vanavanaema on 91. Ta ei ole kunagi suitsetanud. Ja nüüd ongi ta hooldekodus.
Sara, 7
Vanad inimesed lähevad hooldekodusse, et korralikult rääkima õppida.
Camilla, 6
Vanaduse märgid
Minu vanaema on täitsa vana kohe. Ta on võib-olla 30 või 20.... Ta on 41, ei, ta on 49.
Melissa, 7
Kui vanaks jääd, siis lähevad luud pudiks, sest neis pole enam nii palju raskusjõudu.
Nikolaj, 7
Vanaemal ja vanaisal peaks olema kuulivest seljas, kui nad sõtta lähevad. Sest nad ei jookse ju enam eriti kiiresti.
Stine, 8
Ja nii lõputult. Mida edasi, seda toredamaks läks. Väga armas raamat.
Järgmisena ilmub "Lapsesuu" armastusest.
Au ja kiitus nendele vanematele, kes on ka ise laste vahvaid ütlemisi üles tähendanud. Mina olen ainult mõelnud sellele, ikka tundub, et see on nii tore ja jääb igal juhul meelde, aga paraku veab mälu ikkagi alt.
Ja siis on kahju, et pole seda teinud.
Monday, July 16, 2007
Kultuurinäljas
Täna oli päevakavas kindel koht Muumipere tegemistel silm peal hoida. Tibul oli video kaasas ja siis sai kohe mitu korda vaadatud. Aga mulle meeldib see sama palju kui Tibule, nii et me jäime mõlemad rahule. :)))
Oo, ja Tibu oskab nii hästi kirjutada!!! Tubli tark laps! :)
Õhtupoolikul oli heameel kohtuda Anneliga, kes tuli just Rhodoselt ja rääkis reisimuljeid. (Mehed igatahes pidid seal väga vanad välja paistma! :) Päikese kahjulik mõju peaks nüüd küll iagaühele selge olema!)
Tegelikult kutsus ta enda juurde külla, aga kuna ma ei saa transpordi osas kellegi peale loota (khm-khm, siinkohal pean meest silmas! Ta oli väga kuri, et ma üldse kodust minema läksin mingitele tema arust väga kahtlastele käikudele! - loomulikult ongi sõbrannaga kokkusaamine kohutavalt kahtlane tegevus, ma ütleksin isegi, et üks kahtlasemaid tegevusi maailmas üldse!!!), siis jäi see külaskäik kahjuks ära.
Aga ma tegin täna väga häid väljaminekuid, millega ma ise väga rahule jäin. Nimelt ostsin ära draamafestivali piletid ja draamateatri külalisetendustele ka. Kahjuks jäin siiski hiljaks, paar etendust olid välja müüdud ja ma enam ei saanudki pileteid "GEP"-ile ja "Meeste varjupaigale". Aga kindlasti on nende puhul võimalus enne etendust minna kohapeale ja ehk ikka leidub neid, kes pakuvad pileteid müüa. Eelmisel aastal leidus.
See'p see on, kui lükkad edasi pakilisi toimetusi, ma võinuks ju ammu piletid ära osta, aga ikka arvasin, et küll ma jõuan.
Olen juba põnevil, ma ootan igal aastal draamafestivali. See on minu jaoks aasta parim aeg - mõelda vaid, näha nii palju erinevaid ja huvitavaid etendusi! Mõni ütleb, et siis ei suuda ta enam etendusi nautida, kultuuri kontsentratsioon minevat tema ajus liiga suureks ja ta ei suuda enam seda vastu võtta. :) Nojah, kuidas kellelegi. Mina naudin seda.
Mees muidugi kitkub peast karvu, ta ei taha kuuldagi, kui ma talle draamafestivali nimetan, ta saab sellest kohutava allergia! Vähe sellest, et ma mitu korda kuus või vahel ka mitu korda nädalas teatris käin, nüüd ma lausa elan seal! :) Loomulikult on see tema jaoks maailmalõpp!
Aga eks tal tuleb see õudus üle elada, kui ta tahab minuga elada.:)
Üllatus, üllatus, aga mehe allergia ei olegi seotud sellega, et ta peaks taluma põrgupiinu ja teatrisaalis istuma (niisuguseid piinamismeetodeid ma oma kalli mehe peal küll ei rakenda!), vaid hoopis sellega, et ta peab mu keskööl kultuurist oimetuna koju toimetama. Jah, raske see meeste elu...
Oo, ja Tibu oskab nii hästi kirjutada!!! Tubli tark laps! :)
Õhtupoolikul oli heameel kohtuda Anneliga, kes tuli just Rhodoselt ja rääkis reisimuljeid. (Mehed igatahes pidid seal väga vanad välja paistma! :) Päikese kahjulik mõju peaks nüüd küll iagaühele selge olema!)
Tegelikult kutsus ta enda juurde külla, aga kuna ma ei saa transpordi osas kellegi peale loota (khm-khm, siinkohal pean meest silmas! Ta oli väga kuri, et ma üldse kodust minema läksin mingitele tema arust väga kahtlastele käikudele! - loomulikult ongi sõbrannaga kokkusaamine kohutavalt kahtlane tegevus, ma ütleksin isegi, et üks kahtlasemaid tegevusi maailmas üldse!!!), siis jäi see külaskäik kahjuks ära.
Aga ma tegin täna väga häid väljaminekuid, millega ma ise väga rahule jäin. Nimelt ostsin ära draamafestivali piletid ja draamateatri külalisetendustele ka. Kahjuks jäin siiski hiljaks, paar etendust olid välja müüdud ja ma enam ei saanudki pileteid "GEP"-ile ja "Meeste varjupaigale". Aga kindlasti on nende puhul võimalus enne etendust minna kohapeale ja ehk ikka leidub neid, kes pakuvad pileteid müüa. Eelmisel aastal leidus.
See'p see on, kui lükkad edasi pakilisi toimetusi, ma võinuks ju ammu piletid ära osta, aga ikka arvasin, et küll ma jõuan.
Olen juba põnevil, ma ootan igal aastal draamafestivali. See on minu jaoks aasta parim aeg - mõelda vaid, näha nii palju erinevaid ja huvitavaid etendusi! Mõni ütleb, et siis ei suuda ta enam etendusi nautida, kultuuri kontsentratsioon minevat tema ajus liiga suureks ja ta ei suuda enam seda vastu võtta. :) Nojah, kuidas kellelegi. Mina naudin seda.
Mees muidugi kitkub peast karvu, ta ei taha kuuldagi, kui ma talle draamafestivali nimetan, ta saab sellest kohutava allergia! Vähe sellest, et ma mitu korda kuus või vahel ka mitu korda nädalas teatris käin, nüüd ma lausa elan seal! :) Loomulikult on see tema jaoks maailmalõpp!
Aga eks tal tuleb see õudus üle elada, kui ta tahab minuga elada.:)
Üllatus, üllatus, aga mehe allergia ei olegi seotud sellega, et ta peaks taluma põrgupiinu ja teatrisaalis istuma (niisuguseid piinamismeetodeid ma oma kalli mehe peal küll ei rakenda!), vaid hoopis sellega, et ta peab mu keskööl kultuurist oimetuna koju toimetama. Jah, raske see meeste elu...
Lõputa jutt
- Sa pead ta unustama.
- Jah, ma tean, aga kuidas?
- No mõtle, et Sa ei tahagi teda enam.
- Nojah... aga ma ju tahan!
- Nii kaua aega on ju juba möödas.
- Mis kaua see on! Mul ei lähe need asjad nii ruttu üle.
- Sa ei saa teda terve elu taga nutta.
- Ei saa jah...
- No siis pead ta unustama.
- Jah, ma tean, aga kuidas?
- Jah, ma tean, aga kuidas?
- No mõtle, et Sa ei tahagi teda enam.
- Nojah... aga ma ju tahan!
- Nii kaua aega on ju juba möödas.
- Mis kaua see on! Mul ei lähe need asjad nii ruttu üle.
- Sa ei saa teda terve elu taga nutta.
- Ei saa jah...
- No siis pead ta unustama.
- Jah, ma tean, aga kuidas?
Mark Fisher ütleb
Elu annab meile täpselt nii palju, kui me küsime. Esimene asi on küsida täpselt seda, mida me soovime. Kui nõudmine on ebamäärane, on ka tulemus sellele vastav.
Kõik sündmued teie elus, olgu need emotsionaalsed, ühiskondlikud või ametialased, peegeldavad teie mõtteid.
Elu on täpselt selline, nagu me seda endale ette kujutame. Kõik, mis teiega sünnib, tuleneb teie mõtteviisist. Kui tahate muuta oma elu, peate alustama mõtteviisi muutmisest.
Iga teie mõte paneb ennast teie elus ühel või teisel moel maksma. Mida tugevam on isiksus, seda jõulisemad on tema mõtted ja seda kiiremini saavad need tõeks ja kujundavad tema elu.
Soov mõjutab teie alateadvust. Ja kui see on kord juba mõjutatud, saavutate kõik, mida elus soovite. Sest alateadvus on veendunud, et suudate seda.
Inimene on oma alateadvusesse talletunud mõtete peegeldus.
Elu annab meile täpselt nii palju, kui me nõuame. Ei rohkem ega vähem. Me kipume tihti unustama, et ta on valmis meile andma rohkem, kui oleme harjunud küsima.
Sõnad on väga võimsad tegijad.
Küsige endalt: kui ma täna õhtul sureksin, kas ma võiksin surmahetkel öelda, et olen teinud kõik, mida olin tänaseks päevaks kavatsenud?
Kui te teete täpselt seda, mida teie sisemine mina teilt iga päev nõuab, olete iga päev vaba siit ilmast lahkuma. Kuid et olla päris kindel selles, et te teete seda, mida peate, tuleb teil teha seda, mis teile meeldib. Inimesed, kes tegelevad sellega, mis neile ei meeldi, ei ole kunagi õnnelikud. Nad saadavad oma aega mööda uneldes sellest, mida neile meeldiks teha. Ja kuna nad ei tee kunagi seda, millest nad unistavad, on nad õnnetud. Ja kui inimene pole õnnelik, pole ta valmis ükskõik mis hetkel surema.
Need, kes ei tee iialgi seda, mida neile meeldiks teha, kes loobuvad oma unistustest, on nii-öelda elavad surnud.
Õnne saladus seisneb selles, et tuleb elada otsekui oleks iga päev viimane. Ja elada täie rinnaga, tehes seda, mille järele tunned vajadust ja mida teeksid, kui su tunnid oleksid loetud.
Te ei tohi surra teadmisega, et teie hirmud olid teie unistustest tugevamad ja et teil jäi avastamata see, mida oleksite tõeliselt nautinud. Teil peab olema julgust seda avastada.
Kõikidel asjadel on ainult nii palju tähtsust, kui palju me usume neil olevat. Probleem on probleem ainult siis, kui me mõtleme selle probleemiks.
Ärge unustage, et välised asjaolud on teie mõtteviisi ja sisemiste veendumuste peegeldus.
Kõik sündmued teie elus, olgu need emotsionaalsed, ühiskondlikud või ametialased, peegeldavad teie mõtteid.
Elu on täpselt selline, nagu me seda endale ette kujutame. Kõik, mis teiega sünnib, tuleneb teie mõtteviisist. Kui tahate muuta oma elu, peate alustama mõtteviisi muutmisest.
Iga teie mõte paneb ennast teie elus ühel või teisel moel maksma. Mida tugevam on isiksus, seda jõulisemad on tema mõtted ja seda kiiremini saavad need tõeks ja kujundavad tema elu.
Soov mõjutab teie alateadvust. Ja kui see on kord juba mõjutatud, saavutate kõik, mida elus soovite. Sest alateadvus on veendunud, et suudate seda.
Inimene on oma alateadvusesse talletunud mõtete peegeldus.
Elu annab meile täpselt nii palju, kui me nõuame. Ei rohkem ega vähem. Me kipume tihti unustama, et ta on valmis meile andma rohkem, kui oleme harjunud küsima.
Sõnad on väga võimsad tegijad.
Küsige endalt: kui ma täna õhtul sureksin, kas ma võiksin surmahetkel öelda, et olen teinud kõik, mida olin tänaseks päevaks kavatsenud?
Kui te teete täpselt seda, mida teie sisemine mina teilt iga päev nõuab, olete iga päev vaba siit ilmast lahkuma. Kuid et olla päris kindel selles, et te teete seda, mida peate, tuleb teil teha seda, mis teile meeldib. Inimesed, kes tegelevad sellega, mis neile ei meeldi, ei ole kunagi õnnelikud. Nad saadavad oma aega mööda uneldes sellest, mida neile meeldiks teha. Ja kuna nad ei tee kunagi seda, millest nad unistavad, on nad õnnetud. Ja kui inimene pole õnnelik, pole ta valmis ükskõik mis hetkel surema.
Need, kes ei tee iialgi seda, mida neile meeldiks teha, kes loobuvad oma unistustest, on nii-öelda elavad surnud.
Õnne saladus seisneb selles, et tuleb elada otsekui oleks iga päev viimane. Ja elada täie rinnaga, tehes seda, mille järele tunned vajadust ja mida teeksid, kui su tunnid oleksid loetud.
Te ei tohi surra teadmisega, et teie hirmud olid teie unistustest tugevamad ja et teil jäi avastamata see, mida oleksite tõeliselt nautinud. Teil peab olema julgust seda avastada.
Kõikidel asjadel on ainult nii palju tähtsust, kui palju me usume neil olevat. Probleem on probleem ainult siis, kui me mõtleme selle probleemiks.
Ärge unustage, et välised asjaolud on teie mõtteviisi ja sisemiste veendumuste peegeldus.
Sunday, July 15, 2007
Muusika
Ma ei ütle midagi originaalset, kui väidan, et muusika lummab mind. Millised iganes on emotsioonid, muusika toetab neid igati.
Kui meenutan olulisi hetki, siis meenub mulle muusika. Kui kuulen neid laule nüüd, tuleb kohe meelde seos hoopis teiste olukordadega, emotsioonidega, tunnetega...
Sellist inimest vist ei olegi, keda muusika külmaks jätaks. Kuidas võikski, kui enamus laule on kirjutatud armastusest, kas siis õnnelikust või õnnetust armastusest. Ja kusjuures õnnetu armastuse ajel kirjutatud laulud on kõige ilusamad.
Armastus on niivõrd võimas loovuse vallandaja, et armastusega seotud kunst (muusika, kirjandus, kunst, luule, film...) lummab jäägitult.
Kuulan muusikat ja pisarad voolavad...
Kui meenutan olulisi hetki, siis meenub mulle muusika. Kui kuulen neid laule nüüd, tuleb kohe meelde seos hoopis teiste olukordadega, emotsioonidega, tunnetega...
Sellist inimest vist ei olegi, keda muusika külmaks jätaks. Kuidas võikski, kui enamus laule on kirjutatud armastusest, kas siis õnnelikust või õnnetust armastusest. Ja kusjuures õnnetu armastuse ajel kirjutatud laulud on kõige ilusamad.
Armastus on niivõrd võimas loovuse vallandaja, et armastusega seotud kunst (muusika, kirjandus, kunst, luule, film...) lummab jäägitult.
Kuulan muusikat ja pisarad voolavad...
Suudlus läbi jäätund klaasi
Hetke vaid
mõni mälestus kestab,
kuid on neid,
mida minna ei lasta,
küllap siis
on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja,
külastavad meid taas.
Hetke vaid
mõni mälestus kestab,
kuid on neid,
mida minna ei lasta,
küllap siis
meie vajame neid,
sest nad tulevad taas,
kas sa ootad või ei...
mõni mälestus kestab,
kuid on neid,
mida minna ei lasta,
küllap siis
on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja,
külastavad meid taas.
Hetke vaid
mõni mälestus kestab,
kuid on neid,
mida minna ei lasta,
küllap siis
meie vajame neid,
sest nad tulevad taas,
kas sa ootad või ei...
Kellegi kolmanda isiku mured
Kas tahetakse siis midagi nii ilmvõimatut? Kõigest ju nii väike soov ...
Kas tõesti saadakse paljudest asjadest nii valesti aru?
Kas tõesti nähakse ja tuntakse kõike valesti?
Kas oma sisetunnet ei saa usaldada?
Kas jäädaksegi kõigele nii õnnetuna mõtlema?
Kas kunagi midagi muutub?
Kas kunagi tuleb rahu, mida igatsetakse?
Kui keegi kedagi armastab, siis on ju nii, et TA on tema jaoks väga oluline, et ta arvestab alati TEMAGA, hoolib TEMAST ja TEMA käekäigust, teeb TEMA heaks alati kõikvõimaliku, täidab alati TEMALE antud lubadused, võrdleb teisi alati TEMAGA, TEMA on alati etaloniks võrduses teistega, ta tahab alati olla TEMA läheduses, TEMA arvamus on alati kõige tähtsam ja see on otsustamistel lähtepunktiks, ta jagab alati TEMAGA oma rõõme ja muresid, ta kurdab alati TEMALE tülikatest teistega seotud probleemidest, ta kuulutab kõigile, et TEMA on ta elu armastus ja et kunagi nad abielluvad niikuinii... See ju ongi armastus??? Või kuidas?
Kas võib olla nii, et see ei olegi armastus?
Mu hea sõber ütleb, et see pole sugugi nii, ja kuuldavasti keegi teine ka väidab, et see on väga suur eksiarvamus ja armastusega pole siin midagi pistmist. Hm, aga miks mõni ennast siis nii lollisti ja nigelalt tunneb? Ongi loll????
Igal juhul tean ma inimest, kes peab endale selgeks tegema elu võimalikud ja võimatud käigud. Kindlasti peab ta endale selgeks tegema, et see, mis on/oli tähtis tema jaoks, ei pruugi seda olla kellegi teise jaoks. Samuti seda, et sõprus on ka kahepoolne ja vägisi ei saa kellelegi sõber olla, kui seda ei taheta. Veel enam ei saa kellelegi end vägisi armsaks teha.
Armastus kas on või seda pole.
Aga tema, vaeseke, ei saa sellest ikka aru! Ikka loodab!:(
Ja loomulikult peab ta endale selgeks tegema, kas ta tahab olla tähtsusetu isik sellele, kellest ta ise hoolib, või on tal parem temast igati eemale hoida, et mitte näha, kuidas talle kallis inimene teda paaniliselt väldib. Talle on ju küll selgelt öeldud, et ärgu lootku midagi, ja mõista antud, et pole vaja närvidele käia.
Aga see vaene hing on omadega nii läbi, et ei saa enam ise ka aru, mida teeb ja miks teeb ja et parem oleks vabatahtlikult loobuda. Ja ta, lollike, teeb kogu aeg asju ainult hullemaks. :(
Oh, mu hea sõber ütleks selle kohta nüüd, et see vaene hing mõtleb jälle valesti ja ilmaasjata enda haigeks ja pole mõtet endale niimoodi haiget teha.
Ma ütleksin sedasama, aga ometi saan ma neist mõttekäikudest aru, sest on asju, mis jäävadki haiget tegema vist elu lõpuni, püüdku ta neid endas blokeerida palju tahes.
Aga ometi oleks kena, kui ta suudaks end kokku võtta, lõpetada endale pistodade südamesse torkimine ja LÕPUKS OMETI aru saada, et ei ole vaja teistele närvidele käia oma lõputute halamistega!!!
Kas tõesti saadakse paljudest asjadest nii valesti aru?
Kas tõesti nähakse ja tuntakse kõike valesti?
Kas oma sisetunnet ei saa usaldada?
Kas jäädaksegi kõigele nii õnnetuna mõtlema?
Kas kunagi midagi muutub?
Kas kunagi tuleb rahu, mida igatsetakse?
Kui keegi kedagi armastab, siis on ju nii, et TA on tema jaoks väga oluline, et ta arvestab alati TEMAGA, hoolib TEMAST ja TEMA käekäigust, teeb TEMA heaks alati kõikvõimaliku, täidab alati TEMALE antud lubadused, võrdleb teisi alati TEMAGA, TEMA on alati etaloniks võrduses teistega, ta tahab alati olla TEMA läheduses, TEMA arvamus on alati kõige tähtsam ja see on otsustamistel lähtepunktiks, ta jagab alati TEMAGA oma rõõme ja muresid, ta kurdab alati TEMALE tülikatest teistega seotud probleemidest, ta kuulutab kõigile, et TEMA on ta elu armastus ja et kunagi nad abielluvad niikuinii... See ju ongi armastus??? Või kuidas?
Kas võib olla nii, et see ei olegi armastus?
Mu hea sõber ütleb, et see pole sugugi nii, ja kuuldavasti keegi teine ka väidab, et see on väga suur eksiarvamus ja armastusega pole siin midagi pistmist. Hm, aga miks mõni ennast siis nii lollisti ja nigelalt tunneb? Ongi loll????
Igal juhul tean ma inimest, kes peab endale selgeks tegema elu võimalikud ja võimatud käigud. Kindlasti peab ta endale selgeks tegema, et see, mis on/oli tähtis tema jaoks, ei pruugi seda olla kellegi teise jaoks. Samuti seda, et sõprus on ka kahepoolne ja vägisi ei saa kellelegi sõber olla, kui seda ei taheta. Veel enam ei saa kellelegi end vägisi armsaks teha.
Armastus kas on või seda pole.
Aga tema, vaeseke, ei saa sellest ikka aru! Ikka loodab!:(
Ja loomulikult peab ta endale selgeks tegema, kas ta tahab olla tähtsusetu isik sellele, kellest ta ise hoolib, või on tal parem temast igati eemale hoida, et mitte näha, kuidas talle kallis inimene teda paaniliselt väldib. Talle on ju küll selgelt öeldud, et ärgu lootku midagi, ja mõista antud, et pole vaja närvidele käia.
Aga see vaene hing on omadega nii läbi, et ei saa enam ise ka aru, mida teeb ja miks teeb ja et parem oleks vabatahtlikult loobuda. Ja ta, lollike, teeb kogu aeg asju ainult hullemaks. :(
Oh, mu hea sõber ütleks selle kohta nüüd, et see vaene hing mõtleb jälle valesti ja ilmaasjata enda haigeks ja pole mõtet endale niimoodi haiget teha.
Ma ütleksin sedasama, aga ometi saan ma neist mõttekäikudest aru, sest on asju, mis jäävadki haiget tegema vist elu lõpuni, püüdku ta neid endas blokeerida palju tahes.
Aga ometi oleks kena, kui ta suudaks end kokku võtta, lõpetada endale pistodade südamesse torkimine ja LÕPUKS OMETI aru saada, et ei ole vaja teistele närvidele käia oma lõputute halamistega!!!
Hõbedast ja kullast
Vahel on ikka nii, et ei suuda mõelda ainult ilusatele asjadele ja ikka tulevad mõtted, mis teevad haiget. Siis on hea, kui on hea sõber, kes jälle aitab, toetab, ära kuulab ja püüab mõistuse tagasi pähe panna.... :) Ja on valmis lõpmatuseni kuulama, mõistma ja näitama elu paremaid külgi. Aitäh, Stina!
Ma arvan, et on hea, et ma varem ei hakanud blogi pidama, see oleks olnud väga kurb blogi. Aga samas oleks see ehk ära hoidnud need jamad, mida ma tänu oma suurele kirjutamisvajadusele korraldasin... :) Ja seda suppi helbin peaaegu et siiamaani ja veel terve elu takkajärgi! :))))
Ja ma ei õpi iialgi! Et rääkimine on hõbe ja vaikimine kuld. Ei oska ma seda kunsti, no ei oska... :)))
Ikka oskan oma hõbedaga endale jamasid kaela tuua ja asju veel halvemaks ajada kui nad niigi on! :)))
Ei tea, kas võib nii olla, et mõistus ka millagi pähe tuleb? :)
Ma arvan, et on hea, et ma varem ei hakanud blogi pidama, see oleks olnud väga kurb blogi. Aga samas oleks see ehk ära hoidnud need jamad, mida ma tänu oma suurele kirjutamisvajadusele korraldasin... :) Ja seda suppi helbin peaaegu et siiamaani ja veel terve elu takkajärgi! :))))
Ja ma ei õpi iialgi! Et rääkimine on hõbe ja vaikimine kuld. Ei oska ma seda kunsti, no ei oska... :)))
Ikka oskan oma hõbedaga endale jamasid kaela tuua ja asju veel halvemaks ajada kui nad niigi on! :)))
Ei tea, kas võib nii olla, et mõistus ka millagi pähe tuleb? :)
Saturday, July 14, 2007
Mälestused
Hm...
Kõige ilusam aeg minu elus. Suvi 200.....
Kindlasti on mu elus olnud veel ilusaid aegu, aga ma ei suuda praegu kõrvutada mitte midagi samaväärset, mis mu elu nii palju oleks muutnud, mulle nii palju tähendanud ja mind nii õnnelikuks teinud.
Kurb, et ilusatel aegadel on kombeks mööduda ja mälestusteks saada. Aga need on ilusad mälestused, mida ei saa minult keegi võtta.
Ma võiksin olla kurb, et midagi ei ole enam,
ma võiksin olla kurb, et midagi ei tule enam,
ma võiksin olla kurb, et.... põhjusi kurb olemiseks oleks nii palju, kui ma mõtlen kõige peale, mida enam ei ole ja mis tegelikult võiks olla, aga kas sellel on mõtet?
Ma ei taha olla kurb. Ma otsustasin, et ma enam ei mõtle minevikule, ei kaeva välja tollaseid asju, sest mõned asjad teevad haiget, ma ei taha olla õnnetu ja nukker ja kogu ülejäänud elu igatseda taga seda lühikest unustamatut aega. Ma ei taha enam mõelda haigettegevatele olukordadele.
Ma annan andeks kõik, mis on mind valusalt puudutanud, annan andeks kõik haigettegemised ja palun ise andeks, et olen teinud haiget mulle kallitele inimestele ning saan seeläbi vabaks valudest ja hingehaavadest.
Ma tahan oma elu elada armastuse võtmes, nii kerge on olla õnnelik, kui armastad.
Ma tahan mäletada ainult ilusaid hetki.
Ma tahan mäletada ainult ilusaid sõnu.
Need annavad jõudu ja nad on minuga igal eluhetkel.
Minu eluülesanne numeroloogia järgi on leida endas armastust ja jagada seda teistele. See meeldib mulle. Võib ju mitte uskuda horoskoope ja numeroloogiaid ja kõike muud, aga mina usun. Sest see käib ju täpselt minu kohta.
Tunnen iga keharakuga, et kõige olulisem ongi ENDAS leida armastus, sest kui minus endas pole armastust, siis ei ole mul ju teistele midagi jagada.
Viha, vihkamist, kurjust, kadedust on maailmas nii palju, see hävitab inimesi, teeb haigeks nende mõttemaailma - ja ometi on armastada nii kerge, nii hea, see täidab su rahu ja õnnega ning näed ümberringi vaid ilu, headust ja rõõmsaid inimesi.
On seda tõesti nii raske mõista?
Kui inimesed vaid saaksid aru, et saad maailmalt tagasi seda, mida ise maailmale annad.
Armasta, jaga armastust ja saad seda ka vastu!
Kui pillud maailmale oma viha ja sappi, siis saad seda ka vastu, sest paraku omaenda kurjuse tagant päikest ei näe.
Kipun vahel unustama, et mul on nii palju asju, mille üle õnnelik olla, et oleks patt õnnelik mitte olla. Jah, mul ei ole ehk seda, mida mu süda kõige enam igatseb, aga mul on kompensatsiooniks palju muud. Ja kompensatsioonimehhanism töötab ju ikka. Ka pimedatel on kompensatsiooniks arenenud kuulmismeel.... aga ei tea, kas nad on rahul oma üliarenenud kuulmisega ja ei tahakski enam nägijaks saada?
Kehv lohutus? Aga ikkagi lohutus.
Kõige ilusam aeg minu elus. Suvi 200.....
Kindlasti on mu elus olnud veel ilusaid aegu, aga ma ei suuda praegu kõrvutada mitte midagi samaväärset, mis mu elu nii palju oleks muutnud, mulle nii palju tähendanud ja mind nii õnnelikuks teinud.
Kurb, et ilusatel aegadel on kombeks mööduda ja mälestusteks saada. Aga need on ilusad mälestused, mida ei saa minult keegi võtta.
Ma võiksin olla kurb, et midagi ei ole enam,
ma võiksin olla kurb, et midagi ei tule enam,
ma võiksin olla kurb, et.... põhjusi kurb olemiseks oleks nii palju, kui ma mõtlen kõige peale, mida enam ei ole ja mis tegelikult võiks olla, aga kas sellel on mõtet?
Ma ei taha olla kurb. Ma otsustasin, et ma enam ei mõtle minevikule, ei kaeva välja tollaseid asju, sest mõned asjad teevad haiget, ma ei taha olla õnnetu ja nukker ja kogu ülejäänud elu igatseda taga seda lühikest unustamatut aega. Ma ei taha enam mõelda haigettegevatele olukordadele.
Ma annan andeks kõik, mis on mind valusalt puudutanud, annan andeks kõik haigettegemised ja palun ise andeks, et olen teinud haiget mulle kallitele inimestele ning saan seeläbi vabaks valudest ja hingehaavadest.
Ma tahan oma elu elada armastuse võtmes, nii kerge on olla õnnelik, kui armastad.
Ma tahan mäletada ainult ilusaid hetki.
Ma tahan mäletada ainult ilusaid sõnu.
Need annavad jõudu ja nad on minuga igal eluhetkel.
Minu eluülesanne numeroloogia järgi on leida endas armastust ja jagada seda teistele. See meeldib mulle. Võib ju mitte uskuda horoskoope ja numeroloogiaid ja kõike muud, aga mina usun. Sest see käib ju täpselt minu kohta.
Tunnen iga keharakuga, et kõige olulisem ongi ENDAS leida armastus, sest kui minus endas pole armastust, siis ei ole mul ju teistele midagi jagada.
Viha, vihkamist, kurjust, kadedust on maailmas nii palju, see hävitab inimesi, teeb haigeks nende mõttemaailma - ja ometi on armastada nii kerge, nii hea, see täidab su rahu ja õnnega ning näed ümberringi vaid ilu, headust ja rõõmsaid inimesi.
On seda tõesti nii raske mõista?
Kui inimesed vaid saaksid aru, et saad maailmalt tagasi seda, mida ise maailmale annad.
Armasta, jaga armastust ja saad seda ka vastu!
Kui pillud maailmale oma viha ja sappi, siis saad seda ka vastu, sest paraku omaenda kurjuse tagant päikest ei näe.
Kipun vahel unustama, et mul on nii palju asju, mille üle õnnelik olla, et oleks patt õnnelik mitte olla. Jah, mul ei ole ehk seda, mida mu süda kõige enam igatseb, aga mul on kompensatsiooniks palju muud. Ja kompensatsioonimehhanism töötab ju ikka. Ka pimedatel on kompensatsiooniks arenenud kuulmismeel.... aga ei tea, kas nad on rahul oma üliarenenud kuulmisega ja ei tahakski enam nägijaks saada?
Kehv lohutus? Aga ikkagi lohutus.
Saunaõhtu
Ja sellega polnud päev veel lõppenud!
Õhtul oli klassiõe juures saun. Need on alati nauditavad õhtud, kui me tema juures kokku saame, saunatame, õlletame ja räägime. Meie saun kestab vähemalt 4-5 tundi, vahel kauem kah. Mees ei saa aru, mida me teeme seal öösel kella ühe-kahe-kolmeni, aga ega tema enda saunaõhtud sõpradega vähem ei kesta. Ok, nüüd, kui üks sõpradest tervise tõttu enam ei joo õlut, siis saabub ta saunast suhteliselt kainena, varem eriti ei mäletanud, kas pesemiseni jõuti või mitte. :)))
Kuna M. oli tulnud Pariisist, siis rääkis ta Pariisi muljeid. Ütles, et giid oli väga vilets olnud, olevat ainult kaubandusele orienteeritud ja vedas rahvast bussiga mööda linna. Aga kuna M. tahtis ise näha ja käia, siis võttiski ta linnaga tutvumise omal käel ette ja jäi väga rahule, sest nägi palju rohkem kui ülejäänud trupp. Ja arvas, et ta enam kunagi ei taha reisil giiditeenust, sest neist pole midagi kasu.
Küllap see ikka giidist oleneb, neil kahjuks juhtus lihtsalt vilets giid, aga usun, et on ka tasemel giide, kellega on huvitav käia, kes oskab palju rääkida ning kelle kultuurihuvi on jätkuvalt suurem kaubandushuvist, hoolimata sellest, kui palju ta seal konkreetses kohas käinud on.
A. oli kinkinud M.-le saunapäeviku :))), kuhu pidime hakkama saunamemuaare kirjutama. :)))
Eriti hea ettepanek oli kirja panna joodud alkoholikogused (kui loomulikult kõige tähtsam osa saunast! :D), et siis on hea kümne aasta pärast vaadata, milline areng on toimunud.:) Aga me ei jõudnud kokkuleppele, kas kogused tuleks kirja panna enne või pärast sauna. Enne ju ei tea, palju ära jood, aga pärast enam ei mäleta. :))))
Kuna ma olin eelmisel ööl maganud kõigest napilt kolm tundi, siis isegi hoolimata M.-i pakutud kohvist ja tänu piisavale kogusele õllele ja veinile lõppes seekordne saun suhteliselt varakult, juba enne ühte. :)
Õhtul oli klassiõe juures saun. Need on alati nauditavad õhtud, kui me tema juures kokku saame, saunatame, õlletame ja räägime. Meie saun kestab vähemalt 4-5 tundi, vahel kauem kah. Mees ei saa aru, mida me teeme seal öösel kella ühe-kahe-kolmeni, aga ega tema enda saunaõhtud sõpradega vähem ei kesta. Ok, nüüd, kui üks sõpradest tervise tõttu enam ei joo õlut, siis saabub ta saunast suhteliselt kainena, varem eriti ei mäletanud, kas pesemiseni jõuti või mitte. :)))
Kuna M. oli tulnud Pariisist, siis rääkis ta Pariisi muljeid. Ütles, et giid oli väga vilets olnud, olevat ainult kaubandusele orienteeritud ja vedas rahvast bussiga mööda linna. Aga kuna M. tahtis ise näha ja käia, siis võttiski ta linnaga tutvumise omal käel ette ja jäi väga rahule, sest nägi palju rohkem kui ülejäänud trupp. Ja arvas, et ta enam kunagi ei taha reisil giiditeenust, sest neist pole midagi kasu.
Küllap see ikka giidist oleneb, neil kahjuks juhtus lihtsalt vilets giid, aga usun, et on ka tasemel giide, kellega on huvitav käia, kes oskab palju rääkida ning kelle kultuurihuvi on jätkuvalt suurem kaubandushuvist, hoolimata sellest, kui palju ta seal konkreetses kohas käinud on.
A. oli kinkinud M.-le saunapäeviku :))), kuhu pidime hakkama saunamemuaare kirjutama. :)))
Eriti hea ettepanek oli kirja panna joodud alkoholikogused (kui loomulikult kõige tähtsam osa saunast! :D), et siis on hea kümne aasta pärast vaadata, milline areng on toimunud.:) Aga me ei jõudnud kokkuleppele, kas kogused tuleks kirja panna enne või pärast sauna. Enne ju ei tea, palju ära jood, aga pärast enam ei mäleta. :))))
Kuna ma olin eelmisel ööl maganud kõigest napilt kolm tundi, siis isegi hoolimata M.-i pakutud kohvist ja tänu piisavale kogusele õllele ja veinile lõppes seekordne saun suhteliselt varakult, juba enne ühte. :)
Hansapäevad
Eile algasid ju Hansapäevad! Fantastiline! Linn on täis mõnusat melu ja rõõmsaid inimesi. Nii tore on käia ringi ja vaadata, mida kõike pakutakse, millega kaubeldakse - põnev!
Ja tore on olla osaline. Meie pidime kahel korral üles astuma. Lava pandi alles eile hommikul paika, keskpäeval saime seal proovida oma asjatamisi ja mikrofone.
Siis sõime Treffneri sööklas lõunat ja läksime Ruti juurde, kes aitas meil ajastukohast välimust saada. Mina jäin endaga väga rahule.
Ja milline õnnis tunne oli taas läätsed silma saada! Silmad ise vist ei tea, et nad nii kehvas seisus on, nad lausa rõõmustasid läätsede üle ja tundsid end väga mugavalt! :D
Oooo, ja kui tore oli kõndida linnas kostümeeritult, grimmis ja soengus, tundsin end kohe oma elemendis olevat! Mulle tundus, et kogu maailma armastab mind ja ma särasin talle vastu! Nii hea oli olla!
Esinemised läksid enam-vähem, Pealiku sõnul teine esinemine oli parem. Seda tundsime ise ka. Tegelikult pole see ju üldse esitamiseks vabas õhus, pealegi esimesel korral ei osanud me kohati ikkagi oma liikumistega arvestada.
Natuke jäi aega linnas ringi vaadata (ja ennast näidata! :D), aga siiski tahaks hoopis täna minna ja nautida ilusat päeva ning kõigest osa saada. Mõtlen veel, ehk lähengi.
Tegin eile mehele ettepaneku koos Hansapäevadel käia, istuda, naudelda, aga loomulikult rääkisin kurtidele kõrvadele. Ta arvas, et istugu ma parem kodus!!! Hm.
Ja tore on olla osaline. Meie pidime kahel korral üles astuma. Lava pandi alles eile hommikul paika, keskpäeval saime seal proovida oma asjatamisi ja mikrofone.
Siis sõime Treffneri sööklas lõunat ja läksime Ruti juurde, kes aitas meil ajastukohast välimust saada. Mina jäin endaga väga rahule.
Ja milline õnnis tunne oli taas läätsed silma saada! Silmad ise vist ei tea, et nad nii kehvas seisus on, nad lausa rõõmustasid läätsede üle ja tundsid end väga mugavalt! :D
Oooo, ja kui tore oli kõndida linnas kostümeeritult, grimmis ja soengus, tundsin end kohe oma elemendis olevat! Mulle tundus, et kogu maailma armastab mind ja ma särasin talle vastu! Nii hea oli olla!
Esinemised läksid enam-vähem, Pealiku sõnul teine esinemine oli parem. Seda tundsime ise ka. Tegelikult pole see ju üldse esitamiseks vabas õhus, pealegi esimesel korral ei osanud me kohati ikkagi oma liikumistega arvestada.
Natuke jäi aega linnas ringi vaadata (ja ennast näidata! :D), aga siiski tahaks hoopis täna minna ja nautida ilusat päeva ning kõigest osa saada. Mõtlen veel, ehk lähengi.
Tegin eile mehele ettepaneku koos Hansapäevadel käia, istuda, naudelda, aga loomulikult rääkisin kurtidele kõrvadele. Ta arvas, et istugu ma parem kodus!!! Hm.
Läätsed ja prillid ja silmad
Eile oli arvutivaba päev. Kui mitte lugeda ööd, mil siin peaaegu neljani istusin. Aga lihtsalt oli väga kiire ja tegus päev.
Kui ma arvasin, et reede ja kolmteist ei too kaasa midagi ebameeldivat, siis ma ikkagi eksisin. Halvad uudised ei lasknud end kaua oodata.
Nimelt käisin hommikul silmaarsti juures. Arsti sõnul oli hea, et ma nüüdki tulin, sest tegelikult on silmade olukord väga hull (pisut veel ja olnuks parandamatu seis!), läätsi ma kanda ei tohi, silmatilgad nädal aega ja kuu aja pärast tagasi kontrollimaks, kas on midagi paremaks läinud. Soovitas laserlõikust, et ma ei peaks enam läätsi kasutama.
Aastaseid läätsi keelas üldse kasutada, neid isegi enam ei tehtavat, need olla silmadele väga kahjulikud, ei lase õhku läbi ja kahjustavad silmi. Nonii! Ja mina olen neid kogu aeg kasutanud ja oma silmad ära rikkunud!
Praegu kasutatakse hoopis kuuajaseid läätsi, mis on õhku läbilaskvad ja silmadele palju tervislikumad.
Palusin siiski luba vahetevahel läätsi kanda, sest kui mul on vaja esinemistega üles astuda, siis vahel ei ole võimalik prille kanda. No ta ikka lubas, aga ainult ühepäevasid ja maksimaalselt 5 tundi korraga. Kuid toonitas, et TEGELIKULT MA EI TOHI ÜLDSE LÄÄTSI KASUTADA!!!
Nüüd olen prillikandja. Ja uskumatu, kui harjumatu see minu jaoks on! Tavaliselt ei kasuta ma ju koduski eriti prille, olen täielik läätseinimene. Mulle meeldivad läätsed, nad on minu jaoks elu loomulik osa ja ma ei kujuta oma elu ilma nendeta üldse ette.
Ja nüüd olen sunnitud kandma prille! Kui harjumatu oli tänaval käia! Kodus ei saanud aru, et see nii teistmoodi on, aga tänaval oli kummaline kõndida, terve maailma paistis prillidega teisem. Ja ma tundsin end väga ebamugavalt. Läheb vist üsna tükk aega, enne kui harjun prillidega maailma vaatama ja suudan kohaneda mõttega, et nad on minu elu lahutamatu osa.
Ma vaatasin tänaval prillidega inimesi kohe teise pilguga, aukartusega. Mõelda vaid, nad tundusid end hästi tundvat! Ja kellelgi polnud ees nägu, nagu valmistaks prillide kandmine neile ebamugavust! :) Hm, mis siis minul häda on???!!! Vaja harjuda, mis muud. :(
Aga! Vaadakem asja helgemat poolt. Tegelikult on ju tore, et ma sattusin silmaarsti juurde, kes avastas halva seisukorra. Oleks võinud minna ju veel hullemini. Aga näe, ei läinud. Praeguseks on läätsede keeld kuu aega, võib ju juhtuda, et saan siis hakata uuesti läätsi kandma. Praegu pole põhjust hakata mõtlema mustale stsenaariumile. Tuleb olla rõõmus, et silmanägamine veel üldse olemas on, puudulik küll, aga ikkagi olemas. Halvem variant oleks täielik pimedus. Selles valguses on vist imelik halada, et kahjuks ei saa ma läätsi kasutada, pean prille kandma - ole normaalne! :))))
Kui ma arvasin, et reede ja kolmteist ei too kaasa midagi ebameeldivat, siis ma ikkagi eksisin. Halvad uudised ei lasknud end kaua oodata.
Nimelt käisin hommikul silmaarsti juures. Arsti sõnul oli hea, et ma nüüdki tulin, sest tegelikult on silmade olukord väga hull (pisut veel ja olnuks parandamatu seis!), läätsi ma kanda ei tohi, silmatilgad nädal aega ja kuu aja pärast tagasi kontrollimaks, kas on midagi paremaks läinud. Soovitas laserlõikust, et ma ei peaks enam läätsi kasutama.
Aastaseid läätsi keelas üldse kasutada, neid isegi enam ei tehtavat, need olla silmadele väga kahjulikud, ei lase õhku läbi ja kahjustavad silmi. Nonii! Ja mina olen neid kogu aeg kasutanud ja oma silmad ära rikkunud!
Praegu kasutatakse hoopis kuuajaseid läätsi, mis on õhku läbilaskvad ja silmadele palju tervislikumad.
Palusin siiski luba vahetevahel läätsi kanda, sest kui mul on vaja esinemistega üles astuda, siis vahel ei ole võimalik prille kanda. No ta ikka lubas, aga ainult ühepäevasid ja maksimaalselt 5 tundi korraga. Kuid toonitas, et TEGELIKULT MA EI TOHI ÜLDSE LÄÄTSI KASUTADA!!!
Nüüd olen prillikandja. Ja uskumatu, kui harjumatu see minu jaoks on! Tavaliselt ei kasuta ma ju koduski eriti prille, olen täielik läätseinimene. Mulle meeldivad läätsed, nad on minu jaoks elu loomulik osa ja ma ei kujuta oma elu ilma nendeta üldse ette.
Ja nüüd olen sunnitud kandma prille! Kui harjumatu oli tänaval käia! Kodus ei saanud aru, et see nii teistmoodi on, aga tänaval oli kummaline kõndida, terve maailma paistis prillidega teisem. Ja ma tundsin end väga ebamugavalt. Läheb vist üsna tükk aega, enne kui harjun prillidega maailma vaatama ja suudan kohaneda mõttega, et nad on minu elu lahutamatu osa.
Ma vaatasin tänaval prillidega inimesi kohe teise pilguga, aukartusega. Mõelda vaid, nad tundusid end hästi tundvat! Ja kellelgi polnud ees nägu, nagu valmistaks prillide kandmine neile ebamugavust! :) Hm, mis siis minul häda on???!!! Vaja harjuda, mis muud. :(
Aga! Vaadakem asja helgemat poolt. Tegelikult on ju tore, et ma sattusin silmaarsti juurde, kes avastas halva seisukorra. Oleks võinud minna ju veel hullemini. Aga näe, ei läinud. Praeguseks on läätsede keeld kuu aega, võib ju juhtuda, et saan siis hakata uuesti läätsi kandma. Praegu pole põhjust hakata mõtlema mustale stsenaariumile. Tuleb olla rõõmus, et silmanägamine veel üldse olemas on, puudulik küll, aga ikkagi olemas. Halvem variant oleks täielik pimedus. Selles valguses on vist imelik halada, et kahjuks ei saa ma läätsi kasutada, pean prille kandma - ole normaalne! :))))
Friday, July 13, 2007
TÄNA
TÄNA on eriliselt tähtis päev, sest teen oma esimese sissekande. :) Igatahes langeb see väga toredale kuupäevale - kolmeteistkümnes ja reede! Mulle see meeldib. Mulle ei seostu 13. kuupäev õnnetuste ja koledustega, pigem vastupidi. Ja nagu näha, on tänanegi päev vahva - minu esimese blogisissekande päev. :)
Tegelikult rääkis mulle blogivõimalusest juba aasta tagasi üks mulle väga oluline inimene, aga tollal ei mõelnud ma sellele tõsiselt, sest siis oli mul võimalus end kirjades väljendada.
Aga siis hakkasin lugema teiste blogisid ja kuna mulle meeldib end kirjutades väljendada, siis pika kaalumise ja arutlemise järel sõbrannaga sellel teemal otsustasin lõpuks selle sammu astuda.
Nojah, seda lugedes jääb mulje kui ei tea mis suurest sammust elus! Praegu on blogid niivõrd igapäevased asjad ja lahutamatu eluosa, et tundub, nagu oleksin Kuu pealt. Kuid ma räägin enda tundest - üks asi on lugeda neid, hoopis teine asi ise kirjutada. Vähemalt minu jaoks.
Aga ma tunnen end praegu nii hästi ja mul on nii hea meel, et ma saan teha oma kõige lemmikumat tegevust - kirjutada! Vaat kui vähe on inimesele õnneks vaja - lase tal vaid kirjutada!
Kui Stina oli mu blogi avamisega järje peale aidanud, siis oleksin muidugi tahtnud koheselt tormata oma arvutisse ja hakata kirjutama (põnev ju!!!), aga P. tahtis minuga kokku saada.
Kui ta helistas, tundsin häälest, et midagi on lahti. Aga ma ei kujutanud ette, et niimoodi... Me sõitsime linnast välja ja kui ta rääkis, mis oli juhtunud, siis nutsime koos ja ma teadsin väga hästi, mida ta tundis.... Lapse kaotus on kohutav, pole tähtis, kui suur või väike ta on, TA ON SINU LAPS!!! Laps, keda sa tunned oma südame all, keda sa armastad, kellest mõtled, kes juhib su elu, kellele mõeldes teed plaane, keda ootad.... Ja siis ühel hetkel teda enam ei ole....
Ma tean, kui kohutav on see tühjuse tunne. Mäletan, kuidas ma ootasin oma last, kes tahtis ära tulla ja ma olin valmis tegema mida iganes, et seda ei juhtuks, sest ma ei kujutanud ette, et on võimalus, et teda enam ei ole.
Siiski teeb loodus omad valikud ja mitte ilmaasjata.
Me rääkisime kaua, käisime söömas ja aina rääkisime. P. on fantastiliselt kena noor naine, ta on palju läbi elanud, aga ta on niivõrd palju vaimselt arenenud (ma tundsin teda juba kooliajast ja ta oli juba siis vapustav isiksus!), ta on imeline naine, kes suudab kõike, kui ta tahab, ja läheb või läbi vasktorude, kui seda vaja peaks olema.
Tema viimane suhe lapse isaga sai õnneks läbi. Mul oli hea meel, kui seda kuulsin, sest juba eelmisel korral (3 nädalat tagasi), kui ta sellest noormehest rääkis, ei tundnud ma tema häälest armastust, vaid tõdemust, et ta on hea mees. See "hea mees" reageeris teatele lapsest õige kummaliselt ja õigem oli see suhe lõpetada. Aga kui P. rääkis mehest, keda ta tunneb juba 4 aastat, kellega nad on olnud sõbrad, neil on mõlemal olnud vahepeal teisi suhteid, kuid viimasel ajal on nad taas hakanud kohtuma - ja P. silmad särasid, ta säras üleni! See on mees, keda ta armastab!
Rääkisime armastusest elus - mitte iial ei tohi abielluda ainuüksi sellepärast, et tundub, et küllap ta on hea mees ja temaga oleks turvaline ja rahulik elada. Kui sa südamega ei tunne, et ta on sulle õige, et sa oled tema pärast valmis tulest, veest ja vasktorudest läbi minema, oled valmis tema pärast meeletusi tegema - siis ei ole vaja end temaga siduda. Võib ju tunduda, et aeg läheb, kell tiksub - aga mis kasu on elust, milles pole armastust, mida elad tühja tundega südames?
Ma võin mõista, kui elatakse koos juba kümneid aastaid ja kui siis on tekkinud tühjusetunne ja ollakse lahku kasvanud, aga rajada algusest saadik oma elu sellisele nõrgale pinnasele...?
Sellisest elust ei tule nagunii midagi, pole mõtet ennast petta. Ainus, mis loeb, on armastus. Ja mitte miski muu. Kõige tähtsam siin elus on ise armastada ja olla armastatud - vastastikku. Seda tunnet ja rikkust ei saa võrrelda mitte millegi muuga siin elus.
Ja kui sa oled leidnud sellise inimese, keda sina armastad ja kes sind vastu armastab, siis hoia temast kõvasti kinni - see on sinu suurim AARE.
Tegelikult rääkis mulle blogivõimalusest juba aasta tagasi üks mulle väga oluline inimene, aga tollal ei mõelnud ma sellele tõsiselt, sest siis oli mul võimalus end kirjades väljendada.
Aga siis hakkasin lugema teiste blogisid ja kuna mulle meeldib end kirjutades väljendada, siis pika kaalumise ja arutlemise järel sõbrannaga sellel teemal otsustasin lõpuks selle sammu astuda.
Nojah, seda lugedes jääb mulje kui ei tea mis suurest sammust elus! Praegu on blogid niivõrd igapäevased asjad ja lahutamatu eluosa, et tundub, nagu oleksin Kuu pealt. Kuid ma räägin enda tundest - üks asi on lugeda neid, hoopis teine asi ise kirjutada. Vähemalt minu jaoks.
Aga ma tunnen end praegu nii hästi ja mul on nii hea meel, et ma saan teha oma kõige lemmikumat tegevust - kirjutada! Vaat kui vähe on inimesele õnneks vaja - lase tal vaid kirjutada!
Kui Stina oli mu blogi avamisega järje peale aidanud, siis oleksin muidugi tahtnud koheselt tormata oma arvutisse ja hakata kirjutama (põnev ju!!!), aga P. tahtis minuga kokku saada.
Kui ta helistas, tundsin häälest, et midagi on lahti. Aga ma ei kujutanud ette, et niimoodi... Me sõitsime linnast välja ja kui ta rääkis, mis oli juhtunud, siis nutsime koos ja ma teadsin väga hästi, mida ta tundis.... Lapse kaotus on kohutav, pole tähtis, kui suur või väike ta on, TA ON SINU LAPS!!! Laps, keda sa tunned oma südame all, keda sa armastad, kellest mõtled, kes juhib su elu, kellele mõeldes teed plaane, keda ootad.... Ja siis ühel hetkel teda enam ei ole....
Ma tean, kui kohutav on see tühjuse tunne. Mäletan, kuidas ma ootasin oma last, kes tahtis ära tulla ja ma olin valmis tegema mida iganes, et seda ei juhtuks, sest ma ei kujutanud ette, et on võimalus, et teda enam ei ole.
Siiski teeb loodus omad valikud ja mitte ilmaasjata.
Me rääkisime kaua, käisime söömas ja aina rääkisime. P. on fantastiliselt kena noor naine, ta on palju läbi elanud, aga ta on niivõrd palju vaimselt arenenud (ma tundsin teda juba kooliajast ja ta oli juba siis vapustav isiksus!), ta on imeline naine, kes suudab kõike, kui ta tahab, ja läheb või läbi vasktorude, kui seda vaja peaks olema.
Tema viimane suhe lapse isaga sai õnneks läbi. Mul oli hea meel, kui seda kuulsin, sest juba eelmisel korral (3 nädalat tagasi), kui ta sellest noormehest rääkis, ei tundnud ma tema häälest armastust, vaid tõdemust, et ta on hea mees. See "hea mees" reageeris teatele lapsest õige kummaliselt ja õigem oli see suhe lõpetada. Aga kui P. rääkis mehest, keda ta tunneb juba 4 aastat, kellega nad on olnud sõbrad, neil on mõlemal olnud vahepeal teisi suhteid, kuid viimasel ajal on nad taas hakanud kohtuma - ja P. silmad särasid, ta säras üleni! See on mees, keda ta armastab!
Rääkisime armastusest elus - mitte iial ei tohi abielluda ainuüksi sellepärast, et tundub, et küllap ta on hea mees ja temaga oleks turvaline ja rahulik elada. Kui sa südamega ei tunne, et ta on sulle õige, et sa oled tema pärast valmis tulest, veest ja vasktorudest läbi minema, oled valmis tema pärast meeletusi tegema - siis ei ole vaja end temaga siduda. Võib ju tunduda, et aeg läheb, kell tiksub - aga mis kasu on elust, milles pole armastust, mida elad tühja tundega südames?
Ma võin mõista, kui elatakse koos juba kümneid aastaid ja kui siis on tekkinud tühjusetunne ja ollakse lahku kasvanud, aga rajada algusest saadik oma elu sellisele nõrgale pinnasele...?
Sellisest elust ei tule nagunii midagi, pole mõtet ennast petta. Ainus, mis loeb, on armastus. Ja mitte miski muu. Kõige tähtsam siin elus on ise armastada ja olla armastatud - vastastikku. Seda tunnet ja rikkust ei saa võrrelda mitte millegi muuga siin elus.
Ja kui sa oled leidnud sellise inimese, keda sina armastad ja kes sind vastu armastab, siis hoia temast kõvasti kinni - see on sinu suurim AARE.
Subscribe to:
Posts (Atom)
